Timukas ja tema maagiline ihuarst. Tapio Tamminen

      Saateks

      „Timukas ja tema maagiline ihuarst” on lugu ühe maailma lõpust ja teise valulisest algusest. Selle keskmes on kaks meest, Heinrich Himmler ja Felix Kersten, ja nende taustal Ravensbrücki koonduslaagri naised. Kõik nad loodavad pääseda.

      Tartus sündinud Felix Kersten oli Teise maailmasõja ajal endiselt Soome kodanik, nagu ta oli suurema osa oma elust. Selle mehe elulugu on peaaegu uskumatu. Baltisakslane leiab end kodusõda pidavast Soomest. Varsti on ta Berliinis massaaži õppimas. Aga kuidas saab temast jõukate Kesk-Euroopa ärimeeste ja poliitikute tervendaja ja lõpuks Madalmaade kuningaperekonna „õukonnaarst”? Ja mis äratab Heinrich Himmleri huvi turske massööri vastu, keda ta hakkab kutsuma oma maagiliseks Buddhaks? Kas Himmler sunnib teda enda ravitsejaks hakkama?

      Kersten siiski ei rahuldu pelgalt tervendaja rolliga. Ta tahab mõjutada Himmleri otsuseid ja isegi sõja kulgu. Suvel 1943 kolib Kersten Stockholmi. Kelle heaks ta Rootsis töötab? Või on tal omaenda praksis? Kas Kersten kujutab tõepoolest ette, et suudab mõjutada Lääne ja Saksamaa vahelise sõja lõppu?

      1945. aasta kevadel tegutseb Kersten üha hoogsamalt. Tal on otsustav osa paljude inimeste pääsemises koonduslaagritest. Juudi Maailmakongressi esindajate sõnul päästis Kersten lausa 60 000 juuti. Kas sel väitel võiks tõepõhi all olla?

      Kohe pärast sõja lõppu algab Rootsis omapärane vägikaikavedu. Vastamisi on rootsi krahv ja soome massöör. Kes organiseeris valged bussid, kes korraldas 20 000 vangi pääsemise laagritest Rootsi? Rootsi Punase Risti juhi krahv Folke Bernardotte’i meelest oli operatsioon tema teene. Mõningate võtmetunnistajate arusaam on teistsugune: krahv lihtsalt viis massööri plaani ellu. Krahvil oli toeks riigiaparaat. Ka massööril oli mõjuvõimas toetajaskond. Järgneb kibe mõõduvõtmine, mis jätkub veel aastaid pärast Bernadotte’i mõrva. Aga mida kõike see rahvusvahelistki tähelepanu pälvinud tüli endas peidab? Kas Kerstenist saab Rahvakodu uue identiteedipoliitika ohver? Kas mõlemad võtavad appi löögid allapoole vööd?

      Paar aastat pärast sõda avaldab Kersten oma mälestused, millele saab osaks vastuoluline vastuvõtt. Mees teab ise ka, et mõned tema lood paistavad liiga uskumatud selleks, et paika pidada. Teose sissejuhatuse kohaselt võivad need mõjuda parun Münchhauseni legendidena. Kersten siiski kinnitab, et need vastavad tõele.

      Mälestuste ja pisut hiljem avaldatud päevaraamatutega jätab Kersten maha hulga mõistatusi, mille üle uurijad on jagelenud rohkem kui pool sajandit. Kes Kersten tegelikult oli? Oportunistlik silmamoondaja või karismaatiline heategija? Millel Kersteni teraapia põhines? Kas Kerstenil oli ikkagi õigus, kui ta väitis, et kogu Soome juudi elanikkond kavatseti paigutada koonduslaagritesse?

      Kersteni mõistatused on kangelaslugude kõrval andnud toitu ka paroodiatele. Filmirežissöör Woody Allen irvitab tema üle jutukogus „Getting Even” („Kättemaks”, 1971). Jutu „The Schmeed Memoirs” („Schmeedi mälestused”) peategelane on Natsi-Saksamaa edukaim juuksekunstnik ja Hitleri ihujuuksur. Schmeed kinnitab Nürnbergi kohtuprotsessil, et ta ei saanud kogu sõja jooksul aru, mis mees tema tööandja õigupoolest oli.

      Pensionil olev saksa arst Werner Neuss kirjutab aga Kersteni kõige omapärasema eluloo, „Menschenfreund und Mörder” („Filantroop ja mõrtsukas”, 2010), mis sisaldab tahtmatut koomikat. Neussi väitel oli tema isa noorena tundnud Felix Hubertit. Too olevat Saksamaal ühe madruse ära tapnud ja põgenenud Eestisse, kus teeskles, et on Felix Kersten. Õige Kersten olevat hukkunud Eesti Vabadussõjas. Neussil pole oma loo kinnituseks esitada muud kui isa jutustus ja Hubertist tehtud fotod. Neussi õnnetuseks on fotodel raske märgata vähimatki sarnasust Huberti ja noore Kersteni vahel – ja on veelgi kummalisem, et vanemad ei suutnud oma poega identifitseerida, kui too neid Tartus 1920ndatel ja 1930ndatel aastatel külastas.

      Kerstenist on loodud ka mõningaid kangelaslugusid. Kangelasena esineb ta lisaks oma mälestustele ühes varajases eluloos, populaarse prantsuse kirjaniku Joseph Kesseli raamatus „Les Mains du miracle” („Võlukätega mees”, 1960), mis peagi tõlgiti inglise keelde pealkirjaga „The Man With the Miraculous Hands”. Kangelasloona paistab Kersteni elu ka ta poja Arno Kersteni värskes üllitises „SS-ledaren Himmlers innersta hemligheter” („SS-i juhi Himmleri varjatud saladused”, 2016) ja Ameerika luureohvitseri John H. Walleri soome keeleski ilmunud raamatus „Paholaisen parantaja” („Saatana ravitseja”, 2004). Need teosed põhinevad peaaegu täielikult Kersteni enda mälestustel või tema juttudel. Seepärast on nende usutavus paiguti niisama küsitav kui Kersteni enda mälestuste oma.

      Kerstenist ei saanud siiski kunagi rahvuskangelast. Sest Kersten oli anomaalia, vastuolu. Temas oli liiga palju kelmi, ta ei sobinud ühegi maa kangelaste galeriisse, kuigi tema kui päästja teeneid võib võrrelda ükskõik millise päästja tegudega Teises maailmasõjas.

      Kersten tegi igasugu tegusid, nagu me kõik. Paljudel on siiski olnud raske leppida tema vastuolulisusega – kuidas saab kelmusi toime pannud mees olla samal ajal ka kangelaslik päästja. Tõelised kangelased peavad ju olema veatud, kujutluste järgi peaaegu eeskujulikud kodanikud. See naiivne arusaam elab meis vahest sügavamal, kui me arvatagi oskame. Küsimus pole sugugi kangelastes, vaid meie enda vajaduses projitseerida neile peaaegu üleloomulikke omadusi. Säärased kangelased täidavad sügava kriisi läbi elanud kogukondades tähtsat teraapilist ülesannet. Keset täielikku hävingut vajatakse positiivseid lugusid päästjatest, et ühiskond saaks toibuda

Скачать книгу