tootena oivaliselt Folke Bernadotte. Madalmaades aga sobitati kangelasekeepi eriti agaralt just Kersteni imposantsele kujule. Tuntud hollandi professor Nicolaas Wilhelmus Posthumus esitas teda mitmel aastal Nobeli rahupreemia kandidaadiks.
Teisalt on Kersteni hämmeldust tekitav isik ja temast maha jäänud mõistatused hoidnud ülal huvi selle rahvusvahelise seikleja vastu. Kui Kersten oleks oma mälestustes kõik kaardid lõpuni avanud, siis vaevalt ta elulugu enam suuremat huvi ärataks. Miski ei suuda kütkestada meid rohkem kui saladus.
Hakkasin Kersteni saladuse vastu huvi tundma juba aastaid tagasi. Ma ei plaaninud siiski kirjutada temast pikemalt kui ühe raadiosaate jagu. Mõni aasta tagasi aga sattusin paarile huvitavale artiklile Kersteni Rootsi-aastate kohta. Säde süttis uuesti.
On selge, et Kersteni tegutsemist pole võimalik mõista ilma Himmlerita ja ta mälestusi saab mõista vaid 1945. aasta kevadiste sündmuste valguses. Seepärast keskendun siin suures osas tollele „viimasele kevadele” ja Kersteni Rootsi-aastatele. Algusest peale oli mulle selge seegi, et raamat kujuneb mitmehäälseks. Himmleri kõrval peaks selles mingil moel välja kostma ka Ravensbrücki naiste hääl. See hääl toetub suurelt osalt Margarete Buber-Neumanni kogemustele. Tema mälestused on üks mõjusamaid dokumente, mis Ravensbrücki kohta on kirjutatud.
Ma ei kujutle, et paljastan Kersteni saladuse täielikult – see on vaevalt üldse võimalik – või hajutan täielikult tema legendi või pigem selle varju kohale kogunenud ajaloovahu. Loodetavasti suudan siiski varasemast pisut tõepärasemalt avada tema tegusid, motiive ja isikut. Kersten on Soomes ja Rootsis seniajani peaaegu tundmatu kuju, kui võtta arvesse tema tähtsat osa paljude otsustavate sõjaaegsete sündmuste jälgijana ja osalisena.
See raamat on omal moel järg mu varasematele raamatutele „Pahan viehätys” („Kurja veetlus”, 2004) ja „Kansankodin pimeämpi puoli” („Rahvakodu varjukülg”, 2015). Raamatu valmimist kiirendas WSOY kirjandusfondi Edinburghi kirjanikeresidents, mille üheks kuuks oma kasutusse sain. Selle ja saadud abiraha eest sihtasutusele suur tänu. Samuti olen tänulik Suomen tietokirjailijat ry-le, mis on toetanud mu sellegi teose valmimist. Atena kirjastuse toimetajat Laura Niemi-Pynttärit tänan konstruktiivse koostöö eest. Ja eriti soojalt tahan tänada Soome Akadeemia uurijat, Euroopa ajaloo dotsenti Oula Silvennoinenit, kes kommenteeris mu käsikirja kuumas juulis keset Põhjala troopilist suve. Raamatusse jäänud võimalike vigade eest vastutan loomulikult mina.
Luumäki Aholas augustis 2018 Tapio Tamminen
Proloog
Kohtumine Hartzwaldes
20.04.1945, PIDU PUNKRIS
Õhtupoolikul kostab suurtükkide kõmin riigijuhi peakorterini. Adolf Hitler võtab vastu õnnitlusi partei ja armee kõrgemalt juhtkonnalt. Füüreri 56. sünnipäeva pühitsejate hulgas on Natsi-Saksamaa koorekiht: Himmler, Goebbels, Göring, von Ribbentrop, Bormann, Dönitz, Keitel, Schellenberg ja Speer.
Meeleolu on rusutud. Seekord ei tähistata juhi sünnipäeva efektsete paraadidega, rahvas ei hõiska tänavatel, inimesed ei puhke prohvetliku juhi palge ees liigutuspisaraisse, keegi ei loobi lilli paraadil marssivatele sõduritele.
Pidulised sügaval maa all suudavad hädavaevu oma pettumust vaos hoida. Lõpp on lähedal. „Füürer, linn on varsti sisse piiratud. Teid blokeeritakse ja põgenemistee lõunasse lõigatakse ära. Teil on veel võimalik võtta oma juhtimise alla Lõuna väeüksused, kui lähete otsekohe Berchtesgadenisse,” üritavad Himmler, von Ribbentrop, Goebbels ja Dönitz meeleheitlikult panna Hitlerit tühistama otsust Berliinis püsida.
„Ma ei saa, tunneksin end siis nagu Tiibeti laama, kes palveveskit keerutab. Ma pean siin, Berliinis, asjad korda saama – või kaduma,” pomiseb Hitler õhtul kitsas ringis, kui teda taas veendakse lahkumisega nõustuma.1
Päeval viib Hitler läbi viimase avaliku tseremoonia, võttes punkri õuel vastu Hitlerjugendi noori esindajaid. Õue ümbritsevad kokku varisenud ja kõvasti kannatada saanud hooned. Suurtükitule pidev kõmin sööb närve. Hitler ülistab kõnes noori poisse, kes vapralt kaitsevad Saksa isamaad. Nagu teisedki avalikud esinemised, on ka Hitleri viimane lühike tseremoonia hoolega ette valmistatud: millal poisse omamehelikult õlale patsutada, millal nende rinnaesisele medaleid kinnitada.
Ja lõpuks veel ametlik foto: armastatud riigijuht kolme tundmatuks jäänud poisi kõrval.
Õhtul on Hitler vaikne. Mõttesse vajunud sünnipäevalaps tõmbub juba varakult Eva Brauni saatel oma tuppa. Eva tuleb siiski varsti tagasi. Ta tahab pidutsemist jätkata, ta armsam polnud Eva uut sinist hõbedaste litritega kaunistatud kleiti isegi märganud. Kes minuga tantsib? Keegi külalistest leiab kusagilt grammofoni ja heliplaadi. Kärisev mänguriist täidab ruumi ballaadiga: veripunased roosid sosistavad sulle õnnest…
Ja Eva tantsib, tantsib iga soovijaga. Kellele veel šampanjat, minule igal juhul! Neil on veel hetk aega joobuda õnnest, mälestustest, tantsida kuni viimse valsini, üle miljonite haudade. Keegi ei räägi sõjast, kaotustest, füürerist – või surmast. Plaadimängija käiab ikka uuesti ja uuesti laulu veripunastest roosidest.
Heinrich Himmler ei ole peotujus. Riigi teine mees – või kui talt endalt küsida, siis esimene – vilksab salamisi kella vaadata. Nad oleksid pidanud juba lahkuma. Väike mees vaatab küsivalt Walter Schellenbergile otsa. Pool tundi enne keskööd jätavad nad peoperenaise ja pidu jätkava väikese seltskonnaga hüvasti. Himmleril ja Schellenbergil on salajane kohtumine väljaspool Berliini asuvas mõisas. Mehed teavad, et on kohtumisele juba tublisti hiljaks jäänud, aga nad ei muretse. Rootsist saabunud läbirääkijad ootaksid kindlasti kasvõi hommikuni.
19.04.1945 KELL 14.00, STOCKHOLMI LENNUVÄLI
Kaks pikkadesse popliinmantlitesse rõivastatud meest sisenevad haakristidega märgistatud liinilennukisse. Mehed on lennuki ainsad reisijad. Rohkematele ruumi ei olekski, sest lennuk on lastitud täis Punase Risti abipakke Berliini viimiseks.
Vaikivad mehed pole siiski Punase Risti töötajad, vaid diplomaadid. Täpsemalt öeldes on Norbert Masur ja Felix Kersten ad hoc diplomaadid, kellel on Kersteni mõisas Berliini lähedal täita ülisalajane ülesanne. Masur esindab läbirääkimistel Juudi Maailmakongressi Rootsi osakonda. Kohtumise korraldaja Kersten on aga Heinrich Himmleri kauaaegne massöör ja sõber. Tüsedat meest kutsutakse Saksamaal doktor Kersteniks. Tervishoiunõunik Kersten on Soome kodanik.
Rootsi välisministeerium on andnud meestele nimekirja isikutest, kes tuleks katsuda koonduslaagritest vabastada. Masur ja Kersten on seda reisi oodanud juba nädalaid. Sõda Saksamaal on päev-päevalt ägenenud ja iga kaotatud päev on olnud painav. Valutava südamega on mehed peljanud uudiseid sellest, et koonduslaagrites on vangide hävitamine juba alanud. Stockholmis möllavate kuulujuttude kohaselt kavatseb Šveitsi piiril paikneva laagri ülem ajada vangid lähedalasuvasse tunnelisse ja selle siis õhku lasta. Läänemere piirkonnas on kaalutud mõtet vangid laevadele lastida ja siis laevad uputada. Masur ja Kersten teavad, et nende reis võiks päästa kümnete tuhandete inimeste elu.2
Algselt oli Masuri asemel pidanud reisile minema ärimees Hillel Storch. Tal oli paar aastat tagasi õnnestunud Lätist Rootsi põgeneda. Ent Storch oli dokumentideta mees, tal polnud ühegi riigi passi. Juudi Maailmakongressis arvati, et paberiteta mehe saatmine Berliini oleks Läti juudile Storchile liiga riskantne. Viimasel hetkel valiti tema asemele Saksa juut Norbert Masur.
Paaritunnise reisi ajal on Masuril aega oma ülesande üle järele mõelda. Ta kohtub varsti Heinrich Himmleriga – tema, juut, koonduslaagrist põgenenud mees, kohtab maailma suurimat
