Brandtiga nelja silma all. Kersten jääb nendega koos läbirääkimislaua äärde. Masur ja Schellenberg lahkuvad toast.
Paarikümne minuti pärast läbirääkimised jätkuvad. Himmler annab teada, et on nõus vabastama Ravensbrücki koonduslaagrist 1000 juudi naist. Neile võib Punase Risti autodega järele tulla niipea kui võimalik. Natsijuht ütleb, et on valmis ellu viima peaaegu kõik Rootsi välisministeeriumi ettepanekud. Himmler toonitab, et dokumentidesse tuleb Ravensbrücki naised siiski juutide asemel poolakatena kirja panna.
Kui kohtumine lõpeb, vaatab Masur kella – peaaegu minuti pealt viis. Jutu lõpetuseks on Himmler veel siunanud Nõukogude Liitu ja kommuniste. Masur vaatab meest viimast korda. Too on rääkinud peaaegu kogu aeg rahulikult. Kõnetulv võis siiski viidata sisemisele hirmule. Masur ei kahtle hetkekski, et mees on arukas ja kõrgesti haritud.
Oma kauaaegsele massöörile Felix Kerstenile, keda ta on sageli „oma Buddhaks” nimetanud, lausub Himmler: „Parim osa saksa rahvast hävib koos meiega, see, mis juhtub ülejäänutega, on tähtsusetu.” Himmler jätab Kersteniga soojalt hüvasti. Mehed teavad, et vaevalt nad kunagi enam kohtuvad.
Kui Himmler on lahkunud, jälgivad Stockholmist saabunud ad hoc diplomaadid Hartzwalde aias vaikides Berliini kohal hõljuvaid tohutuid suitsupilvi. Nõukogude väed pommitavad nüüd Potsdami väljakut, Berliini südant. Kersten on Brandtilt kuulnud, et linna kirdeosas möllavad ägedad tänavalahingud. Linn on ümber piiratud. On vaid üksainus avaus, mis paikneb sobivalt Kersteni maavalduse suunal. Seegi võib sulguda millal tahes. Meestel on põhjust Hartzwaldest võimalikult ruttu lahkuda.
Kerstenit ja Masurit sõidutanud auto käivitub kell kümme hommikul. Berliinis üritavad mehed asjatult kätte saada Rootsi Punase Risti aseesimeest Folke Bernadotte’i. Temalgi oli kavatsus Himmleriga kohtuda. Kui krahv Bernadotte’ist midagi kuulda ei ole, suunduvad mehed aegsasti Tempelhofi lennuväljale. Kell kaks peaks väljuma liinilennuk Kopenhaageni kaudu Stockholmi.
Paari päeva pärast saavad mehed kuulda, et Bernadotte on juba asunud korraldama bussivedusid Ravensbrückist Rootsi. Himmler on lõpuks nõustunud vabastama Ravensbrücki koonduslaagrist 7000 naist, kellest umbkaudu pooled on juudid.
I osa
Naistelaager
1940. aasta 4. jaanuaril kihutas Heinrich Himmleri auto, must Mercedes Benz, läbi Mecklenburgi lumise metsa Ravensbrücki suunas. Öösel oli sadanud kerget pakaselund, mida auto peene joomena teepeenardele üles keerutas. Öö taganedes oli ikka veel paarkümmend kraadi külma.
Himmler oli esimest korda teel Ravensbrücki koonduslaagrisse, mille oli asutanud eelmise aasta mais. Esimesed 900 vangi oli tookord laagrisse toodud Lichtenburgist. Koonduslaagrid olid SS-i juhi pärusmaa. Ta armastas neid. Pedantse mehena oli ta kavandanud kõik ise, kuni pisima üksikasjani välja. Nüüd tahtis ta näha, kas laager funktsioneerib praktikas niisama hästi kui projekteerimislaua ääres. Adolf Hitlerit koonduslaagrid peaaegu ei huvitanud – ilmselt ei käinud ta ise kunagi üheski laagris.
Ravensbrück oli esimene naistele mõeldud laager. Müüride ja okastraatide taha oli suletud poliitvange, prostituute, naisi, kes ei vastanud natsionaalsotsialistlikule naiseideaalile, Jehoova tunnistajaid, mustlasi ja juute.3
Koonduslaagri-sõitudega ühenduses külastas Himmler sageli ka oma sõpru. Mitmed natsijuhid olid ostnud Ravensbrücki ümbrusest mõisaid puhkemajadeks. Mecklenburgi metsad kubisesid põtradest, kitsedest, rebastest ja jänestest. Himmlerile jahipidamine siiski ei meeldinud. Tegelikult ta vihkas verd. Kord nähvas ta oma ustavale massöörile Felix Kerstenile, kelle maavaldus asus vaid paarikümne kilomeetri kaugusel Ravensbrückist: „Härra Kersten, kujutage ette, kuidas mõni vaene põder rahulikult põlluservas rohtu sööb. Siis tuleb jahimees, kes õnnetu looma maha laseb. Valmistaks see teile heameelt, härra Kersten?”
Himmler nagu Hitlergi oli taimetoitlane. Ta toetas ka natsipartei „rohelise” tiiva taotletud looduskaitseuuendusi. Kaitseabinõud olid innustanud isegi keskkonnakaitse professorit, Ühendriikide keskkonnaliikumise keskset kuju Aldo Leopoldit 1935. aasta sügisel Berliini tulema. Ta soovis saada otseallikast informatsiooni natsionaalsotsialistide edumeelsest metsahooldusest või pigem hooldamata jätmisest.
Leopold oli veendunud, et suurt osa metsadest tuleks inimese eest kaitsta, jätta metsikuks kõnnumaaks. Siin olid Saksa ametivõimud Leopoldi meelest teinud Göringi juhtimisel suurepärast tööd. Aldo Leopold oli vaimustatud ka Saksa vivisektsiooniseadusest, millega keelustati loomkatsed. Kusagil mujal polnud loomade õigused paremini kaitstud kui Natsi-Saksamaal. Eriti paelus teda seadus huntide kaitsest. Hundid, tõsi küll, olid Saksamaalt kadunud juba aastakümneid tagasi, aga ka metsiku looduse sümboolne kaitse soojendas Ameerika professori südant.
Hunt oli Saksamaal ajapikku kujunenud kultusloomaks. Skandinaavia populaarse „Völsungite saaga” kangelane Siegmund sai isa surma eest kätte makstes jõudu huntidelt. Ka Hitler kasutas meelsasti hunti oma koodnimena. Oma peakorteritele andis ta nimeks Libahunt, Hundiurg või Hundikuristik.
Ravensbrückis kiirustas autost väljuvale SS-i juhile vastu Max Koegel, kes oli hiljaaegu ülendatud Sturmbannführer’iks. Mehed läksid Koegeli kabinetti. Himmler tahtis kuulda üksikasjalikku ülevaadet parajasti käimasolevast Jehoova tunnistajate mässust. Naised olid keeldunud õmblemast armee postikotte. Koegel isegi ei üritanud varjata oma viha põhimõttekindlate naiste vastu, kelle vastupanu ta polnud suutnud murda.
Alguses oli Koegel lasknud naistel seista tunde jääkülmas lumes, kuni paljud teadvusetult maha varisesid, käed ja jalad külmavõetud. Kui uus kartser valmis sai, lukustati naised pimedasse kongi nälgima. Ükski neist ei murdunud.
Koegel valis iga päev huupi ühe naise läbipeksmiseks. Ka see ei pannud naisi alistuma. Laagriülem küsis Himmlerilt luba kaugemale minna. Ta tahtis kasutada Prügelstrafe’t, sama abinõu, mida teistes koonduslaagrites tulemuslikult kasutati meeste tahte mahasurumiseks. Selle puhul lükati vang puust pukile ning anti talle 25 piitsahoopi. Ravensbrückis oli selleks vaja Himmleri luba. Viimane tahtis siiski enne vangidega kohtuda.
Jehoova tunnistajad olid istunud kartseris juba kolm nädalat. Valvurid avasid Himmlerile ja Koegelile ukse. Äranälginud, viletsas seisukorras naised lõdisesid pimedas ja niiskes kongis. Ühe naise sõnul oli SS-i juht võpatanud, kui naisi nägi ja kongi vastikut haisu ettevaatlikult kopsudesse tõmbas. Naised palvetasid parajasti.4
Kaks naist, kes olid keeldunud oma usust loobumast, olid istunud erinevates vanglates juba üle viie aasta. „Kas sa ei näe, et Jumal on su hüljanud? Võime teha sinuga, mida tahame,” ütles Himmler ühele naistest. Kongi tagumisest otsast kostis uhke vastus: „Jumal päästab meid. Ja kui Ta ka seda ei tee, siis teid me ikkagi ei teeni.”
Himmler tahtis kohtuda ka kartseri teise kongi vangidega. Sisenedes küsis ta noorelt naiselt Ruth Bruchilt, kas too ei võiks oma usust loobuda. „Ma täidan vaid Jumala käske,” vastas Ruth Himmlerile. „Et sul ka häbi ei ole, tüdruk,” nähvas SS-i juht naisele.
Himmler ja Koegel lahkusid kartserist. Koegel juhtis Himmleri tähelepanu laagri teistele probleemidele. Poolast veeti laagrisse naisi iga päev juurde. Koegel kurtis Himmlerile, et nende ruumid jäävad varsti kitsaks. Ka juutide osakond hakkas juba pilgeni täis saama. Niisamuti „asotsiaalsete” naiste osakond. Koegel sõimas neid „litadeks ja hooradeks”. Himmleri meelest olid nad lihtsalt „tarbetud suud”, naised, kelle „elu polnud elamist väärt”.
SS-i juht ei rääkinud Koegelile oma plaanist alustada nende tarbetute suude hävitamist Saksamaa sanatooriumides. Tegelikult polnudki see enam pelgalt plaan: eutanaasiaprogramm pidi käivituma
