kohale, avaldab Masur Kerstenile imestust selle üle, kui rahulik kõik välja näeb. Põllud on külvivalmis äestatud nagu mis tahes kevadel. Õhust vaadates tundub maa peal valitsevat rahu. Pisut hiljem näitab Masur Kerstenile siiski hiigelsuurt pommiauku metsaservas.
Berliini Tempelhofi lennuväljal on piirivalvurid huvitatud ainult Kersteni Soome passist. Masur võib enda oma põuetaskusse jätta, sest tal ei ole viisat. Ametnikud on Gestapo kõrgemalt juhtkonnalt juba aegsasti teada saanud, kes Stockholmist saabuvad. Gestapo juhtnööride järgi tuleb Kersteni kaaslane maale lubada.
Lennuvälja kõrval ootab mehi Rootsi välisministeeriumi auto. Kui juht mehi märkab, kiirustab ta neile vastu. Autojuht on saanud uued juhtnöörid, mille kohaselt ta ei tohi viia neid Kersteni mõisa. Meestele peab järele tulema Gestapo auto.
Riikliku politsei auto jääb siiski kõvasti hiljaks. Mitmetunnise ootamise järel hakkavad mehed närvi minema. Mis on juhtunud? Kas läbirääkimised on tühistatud? Kersten teab, et öised pommirünnakud Berliinile algavad kohe pärast pimeduse saabumist. Need võivad kesta isegi kuni seitse tundi. Kõigepealt tulevad Vene pommilennukid, seejärel ameeriklaste omad, ja britid hoolitsevad viimistluse eest. Sama näitemäng igal õhtul – ja samas järjekorras. Kersten toonitab Masurile, et nad peavad enne pommirünnakuid läbi linna pääsema.
Kevadõhtu on jõudnud juba hämarduda, kui Gestapo auto kella kümne ajal Tempelhofi lennuväljale keerab. Kerstenile ja Masurile öeldakse, et ametnikud ei saanud kinnitust meeste Berliini saabumise kohta. Ühendus Stockholmiga oli kuuldavasti katkenud. Vaikiv seltskond sõidab läbi Berliini peaaegu pilkases pimeduses. Kahvatus kuuvalguses tunduvad majade turritavad ahervaremed ebatõelistena. Masuril on tunne, nagu oleks ta sattunud kuhugi teise maailma, viirastuste keskele. Kõik näib olevat surnud. Üks meeleheitel jalakäija püüab kätt vibutades autot peatada. Auto jätkab peatumatult teed, vältides teekattesse pekstud pommiauke.
Masur vilksab kella vaadata. Sõit läbi Berliini on võtnud pool tundi. Kersteni mõisa on veel 70 kilomeetrit. Kui nad maanteele jõuavad, peatab neid sõjaväepatrull: autotuled tuleb ära kustutada. Auto jätkab teed kuuvalgel. Hetke pärast seltskond peatub. Kuigi Masur tunneb kogu keha raputavaid külmavärinaid, ei suuda ta jätta sünget öist vaatemängu imetlemata. Berliini taevast lõhestavad helgiheitjate eri suundadest lähtuvad tugevad valgusvihud. Pommilennukite ängistav ulgumine kostab üha selgemini.
Kesköö paiku saabub seltskond Kersteni mõisa. Peremees juhatab Masuri külalistetuppa. Nad peavad korralikult puhkama. Järgmine päev saab olema väsitav.
Kuid Norbert Masur ei saa und. Mõtted möllavad rahutult. Mida ta homme peaks Himmlerile ütlema? Sellest sõltub Ravensbrücki juutide saatus. Mõisast koonduslaagrisse on vaid paarkümmend kilomeetrit.
Kersten ja Masur istuvad rikkaliku hommikusöögilaua ääres, kui kohale jõuab Walter Schellenberg. Saksa välisluure ülem teatab, et kohtumine Himmleriga lükkub edasi. Täna tähistatakse Hitleri 56. sünnipäeva. Himmler tuleb siiski niipea, kui tal õnnestub peolt lahkuda.
Masur mõõdab Schellenbergi pilguga. Üllatavalt meeldiva välimusega, mahedate näojoontega noor mees, kes kannab erariideid. Temas pole kübetki seda julma natsitüüpi, keda ta oli oodanud. Schellenberg teab, mis on mehed Rootsist Saksamaale toonud, ja ta ütleb, et toetab nende püüdlusi. Kerstenit tunneb ta hästi juba mõned aastad. Kersten on tedagi mitu korda masseerinud. Saksa välisluure ülem hoiatab neid siiski liigse optimismi eest, sest Hitleri lähiringkond seisab vastu kõigile juute puudutavatele järeleandmistele.
Pärast hommikusööki tutvustab Kersten Masurile oma rohkem kui 300-hektarist maavaldust. Mõisa ostmisest rääkides peremees isegi ei ürita uhkust varjata. Ta on teeninud selle kõik sõna otseses mõttes oma kätega. Parimatel aastatel on tal rikkaid patsiente masseerides olnud pöörane sissetulek. Kersten ei varja oma rahulolu ka siis, kui esitleb Masurile mõisa usaldusväärseid töötajaid. Need on Jehoova tunnistajad, keda tal on õnnestunud vabastada aastatel 1941–42. Relvakandmisest keeldujatena olid Jehoova tunnistajad paigutatud laagritesse kohe, kui vangilaagrite võrku ehitama hakati.
Keskööl heliseb telefon. Himmler ei pääse kohtumisele enne poolt kolme vastu hommikut, teatab Schellenberg. Närvid pingul, istuvad Kersten ja Masur küünlavalgel elutoas, oodates riigi tähtsuselt teise mehe saabumist.
Täpselt kell pool kolm kuulevad nad automürinat. Peremees tormab tulijat vastu võtma.
„Guten Tag,” lausub igerik univormis mees elutuppa astudes. Masur ohkab mõttes kergendusest: õnneks Himmler ei tervitanud sõnadega Heil Hitler. Himmlerile järgnevad tema usaldusmehed: advokaadist käsundusohvitser Rudolf Brandt ja Walter Schellenberg. Masuri meelest näeb Himmler hilist ajahetke arvesse võttes välja üllatavalt ergas – ja parem kui fotodel. Ta oli oodanud, et leiab mehe juures sadismile viitavaid jooni. Aga ei midagi. Või rääkis mehe terav pilk julmusest? Masur mõtleb, et kui ta ei teaks Himmleri minevikku, poleks ta kuidagi osanud arvata, et näeb praegu üht maailma ajaloo suurimat massimõrvarit.
„Minu sugupõlv ei ole rahu tunda saanud,” hakkab Himmler otsekohe Masurile oma elulugu seletama. „Kui algas Esimene maailmasõda, olin ma 14-aastane nooruk. Pärast sõja lõppu puhkes kodusõda. Juudid mässisid end kõrvuni sellesse Spartakuse mässu. Juudid olid ju meie seas välismaalased, kes alati tekitasid rahutust. Mitu korda saadeti neid maalt välja, aga nad tulid alati tagasi. Kui me võimule pääsesime, avanes meile võimalus see küsimus lõplikult lahendada. Mina toetasin emigratsiooni kui inimlikku lahendust, aga teised ei kiitnud seda heaks.”
Masur üritab ettevaatlikult Himmleri monoloogi katkestada, et too veelgi hullemini oma valede võrku ei takerduks. Nende ülesandeks on panna Himmler nõustuma võimalikult paljude veel elus olevate juutide päästmisega, mitte kuulata tema õigustusi oma tegudele. Oma mõtteid ei julge Masur siiski sõnadeks vormida. Riigi teine mees jätkab meenutusi, kuidas Saksamaa tung itta oli probleemi vaid hullemaks teinud.
„Sellele järgnesid juutide levitatud epideemiad. Meil tuli hakata põletama tüüfusesse surnud inimeste laipu. Seepärast pidime ehitama krematooriume – ja sellepärast tahavad kõik nüüd nööri me kaela ümber pingule tõmmata.”
Himmleri meelest olid koonduslaagrid algusest peale kõrvalistele pinnuks silmas. „Nende halb maine tulenes ebaõnnestunud nimevalikust. See oli viga. Me oleksime pidanud nimetama need kasvatuslaagriteks.”
Masur katkestab nüüd natside juhi kõnetulva: „Aga te ei saa eitada neid arvukaid julmusi, mida laagrites toime pandi.” – „Möönan, et mõnikord seda juhtus, aga ma karistasin süüdlasi alati,” pareerib Himmler kiiresti.
Masur hoidub Himmlerit vihastamast. Ta ei taha, et too vihahoos nõupidamislaua äärest lahkuks. Masur alustab oma ettevaatlikku kõnet, apelleerides tulevikule: kuidas nende rahvaste vahele tuleks ehitada uutmoodi sild ja kuidas see ei õnnestuks, kui laagrites alles olevad juudid hävitataks. Seepärast palub ta, et Rootsi ja Šveitsi piiride lähedal vangilaagrites virelevad juudi vangid kõige kiiremas korras vabastataks. Ta mainib ka Ravensbrücki ja mõningate teiste koonduslaagrite vange, kes tuleks eritranspordiga Rootsi toimetada.
Himmler ei reageeri alguses ettepanekule mitte kuidagi. Ta jätkab monoloogi, otsekui poleks Masur teda üldse katkestanud. Kohe hakkab ta sõimama Lääne ajakirjandust, kes on tema pihta suunanud koletu vihapropaganda.
„Kui ma möödunud aastal vabastasin Šveitsi lähedalt laagritest 2700 juuti, alustas ajakirjandus poriloopimist. Kuuldavasti olin ma need inimesed vabastanud ainult seepärast, et hankida endale mingisugune alibi. Mul pole mingit alibit vaja, ma tegin ju ainult seda, mis oli minu rahva seisukohalt möödapääsmatu, ja ma vastutan oma tegude eest lõpuni. Minust ei saanud rikast meest. Mitte keegi
