Kuulujutt. Lesley Kara

      Friedrich Nietzsche

      See juhtub jälle. Ära küsi minult, kuidas ma tean. Ma lihtsalt tean. Ma näen seda lainete veeremises, nende kaldenurgas. Kiiruses. Lakkamatuses. Ma tajun seda õhu puudutusena nahal, haistan kõdunevate lehtede ja niiske mulla lõhnas, kuulen pealtvaatavate vareste vaikimises. Sa tuled jälle mind otsima ja ma ei suuda midagi teha su takistamiseks.

      Nii see juhtubki. Ühel õhtul heidan ma voodisse ja kõik on hästi. Kõik läheb nii, nagu peab. Lugu on lakanud olemast lugu. See on tõelisus. Kindel. Purunematu. Siis ma ärkan ja kõik on muutunud. Üleöö on tekkinud praod ja ma mõistan, et olen end kogu aeg petnud, et ma olen olnud ülihabras moodustis.

      Ma olen tagaaetav. Ma jään alati tagaaetavaks.

      1

      Kõik algab kuulujutust. Sosistamisest koolimaja väravas.

      Algul ma ei kuula seda. Ma lubasin Dave’ile, et võtan kaasa Maple Drive’i kinnisvara võtmed ning kohtun seal kliendiga. Mul ei ole aega koos nende naistega pundis seista ja keelt peksta.

      Aga siis näen ma Debbie Bartoni nägu – tema just äsja ripakile vajunud lõuga – ja uudishimu saab minust võitu.

      „Ütle uuesti,“ lausub ta. „Mulle ei jõua see pärale.“

      Ma nihkun lähemale, nagu teeb ka väikese Ketifa ema, Fatima. Jake’i ema – kas ta nimi on Cathy? – vaatab enne mõlemale poole, kui rääkima hakkab, nautides täiega hetke, mil tema on tähelepanu keskpunktis.

      „On väga võimalik, et Flinsteadis elab üks kuulus laps­mõrvar,“ ütleb ta, tehes pausi, et ta sõnad pääseksid mõjule. „Muidugi on tal uus identiteet. Ta tappis väikese poisi, kui oli kümneaastane, see toimus kuuekümnendatel. Pistis talle kööginoa otse südamesse.“

      Kõik ohkavad korraga. Fatima asetab käe rinnale.

      „Sally McGowan,“ ütleb Cathy. „Guugeldage seda nime, kui koju jõuate.“

      Sally McGowan. Nimi kõlab kuidagi tuttavalt. Arvatavasti esines see ühes 5. telekanali dokfilmis, mida ma mõnikord vaatan, kui mul midagi paremat teha ei ole. „Lapsed, kes tapavad“ või midagi niisugust.

      „Kes sulle seda ütles?“ küsin ma.

      Cathy tõmbab sügavalt hinge. „Ütleme, et keegi, kes tunneb kedagi, kelle eksabikaasa oli politseinik. Selle politseiniku sõber tegeles tunnistajakaitse programmiga. Võibolla ei ole see tõsi, aga teate küll, mida öeldakse: kus suitsu, seal tuld. Ja minu mees ütleb, et nad paigutatakse alati elama niisugustesse väike­linnadesse.“

      Debbie imeb oma hambaid. „Minu meelest on jäle, kuidas nende koletiste eest hoolitsetakse. Sest meie ju maksame selle kinni, eks ole?“

      „Kas tahaksid parem, et omakohtu pooldajad nad lintšivad?“

      Kolm naist jäävad mind vahtima. Soovin, et oleksin suu pidanud, aga mõnikord ei saa ma midagi parata. Ma isegi ei tea, miks ma kogu seda plära kuulan. Oleksin pidanud sellest hoiduma.

      Cathy nohistab nina. „Tegelikult, Joanna, ma oleksin seda soovinud. Ei ole õiglane, et niisugusele inimesele saab osaks erikohtlemine. Aga tapetud poisikese vanemad? Nendele ei anta luksuslikku võimalust uue elu alustamiseks, ega?“

      „Oh, võibolla ei olegi see tõsi,“ arvab Fatima. „Ja kui on, siis meie ei saa mitte midagi parata. Sellest on palju aastaid möödas. Ma kahtlen, et ta oleks veel ohtlik.“

      Armas arukas Fatima. Pean teda varsti kutsuma kohvi jooma ja juttu ajama. Teda paremini tundma õppima. Aga mitte täna. Ma jään hiljaks, kui ei hakka kohe liikuma.

      „Tänan, Jo. Mul on tõesti hea meel, et teed seda oma vabal päeval.“

      Dave ulatab mulle võtmed ja Maple Drive 24 asuva kinnis­vara värskelt trükitud kirjelduse, kõige kohal troonib uus ­Pegtoni logo.

      „See ei ole üldse probleem,“ ütlen ma. Ja ei olegi. Vähesed tööandjad on nii paindlikud nagu Dave Pegton. Oli taeva kingitus leida töökoht, mis sobib kokku Alfie kooliajaga ja on ka kodu lähedal.

      Kodu. Ka selle eest pean tänama Dave’i. Tilluke kahe magamis­toaga ridamaja, mida ta suuremeelselt kirjeldas kui „veidi hella kätt vajavat“. Peate armastama sõnamulinat. Tegelikult vajab see põhjalikku remonti, aga kuna see oli mulle ainus taskukohane võimalus, tegin sellele lõpuks pakkumise. Uus maja. Uus töökoht. Ja kõik ainult selletõttu, et ma kohtasin õigel hetkel õiget kinnisvaraagenti. Kas seda ei nimetata äkki õnnelikuks käeks?

      Dave sammub oma laua juurde tagasi. „Soovin edu proua Marchantiga,“ ütleb ta üle õla nagu muuseas.

      „Miks? Mis tal viga on?“

      Dave muigab. „Sa saad õige pea teada,“ ja enne kui ma jõuan teda veel pinnida, heliseb telefon ning ta räägib kliendiga.

      Maple Drive on segu 1920. ja 1930. aastate elamuehitusest. Osa on sel tänaval omaette hooned, kuid enamik paarismajad. See ei ole Flinsteadi kalleim tänav – rahakad inimesed elavad Grovesi asumis –, aga see on populaarne, eriti merepoolne ots, kus asub ka maja number 24. Dave on seda kirjelduses nimetanud „merevaatega“ majaks ja sealt võibki ehk merd näha, kui avate mõne magamistoa akna, kummardute sealt välja ja pöörate pea nii kaugele vasakule, kui kael ulatub painduma. Õigem kirjeldus oleks vilksatus merele, kuid maja on kena. Hästi korras hoitud. Haritud eesaed. Ja kas või vilksatus merele suurendab selle väärtust.

      Susan Marchant avab ukse juba enne, kui olen kella helistanud. Lühike noogutus on kõik, mis ma saan vastuseks oma reipale hommikutervitusele. Ootan, et ta astub tagasi ja laseb mu sisse, kuid ta seisab paigal, just nagu ma oleksin üks tülitajaist, kes on

Скачать книгу