mere poole nagu silmad laugude alt. See meeldib mulle.
„Tule sisse,“ ütleb Liz ja me anname teineteisele harjumuspärase kerge põsemusi.
Oma kolmveerandpika arlekiinimustrilise jaki ja pikkade valgete juustega, mida ta kannab täna õhtul kaela ümber keeratud ja üle õla rippiva paksu palmikuna, näeb ta välja veel stiilsem kui harilikult. Kui mina näen Liz Blackthorne’i praegusesse ikka jõudes pooltki nii kena välja, siis olen õnnelik.
Järgnen talle söögituppa, kus teised neli juba istuvad poleeritud mahagonlaua ümber oliive ja käsitöökrõpse näksides ning veini juues. See on just niisugune tuba, nagu mulle meeldib. Kahel pool kaminat on alkoovides maast laeni ulatuvad raamaturiiulid, seintel originaalpildid – suurem osa Lizi enda maalitud – ja akna all seisab Türgi diivan, mis on drapeeritud vanaaegse kangaga ning mille peale on kuhjatud patju. Lizil on hea nina toa sisustamiseks nõnda, et see näeb välja nagu boheemlik salong. Mustrite ja värvide pillerkaar, mis imekombel siiski üksteist täiendavad. Kui mina prooviksin midagi niisugust teha, tuleks välja tohuvabohu. Võibolla peaksin temalt nõu küsima, mida oma majaga peale hakata.
„Sa jäid just ilma väga huvitavast vestlusest liputajate üle,“ ütleb Liz.
Ta vaatab mulle tähendusrikkalt otsa ja naeratab. Tunnen temaga tõelist sidet. Mind on alati köitnud sõprussidemed vanemate naistega. Kes tunnevad end oma nahas mõnusalt. Kes ei karda olla nemad ise, ilma et peaksid end kuidagi õigustama.
Üks asi on kindel. Emal oli õigus, et ma peaksin raamatuklubisse astuma. Just seda ma vajan. Paljud mu kooliõed on ammu siitkandist lahkunud ja kuigi ma näen vahel üht või paari tuttavat nägu, on meil nüüd vähe ühist. Muidugi saan ikka veel kokku Tashiga ja veel ühe või kahega Londonist, kuid mitte nii sageli, kui mulle meeldiks. On vist alles neli kuud sellest, kui ma pöördusin tagasi Lustilinna, nagu Tash vahel halvustavalt ütleb, aga mitmeski suhtes tundub, nagu oleks möödunud juba terve eluiga.
Laua ümber kostab naeru ja klaasid täidetakse uuesti. Liz lükkab minu poole tühja klaasi ja näitab peanoogutusega pudelite reale seinaäärsel laual.
„Kardan, et mina alustasin seda,“ ütleb Barbara oma sügava kumeda häälega mulle kõrva. Kui ta veel rohkem joob, siis hakkab tal Birminghami aktsent välja lööma.
Barbara on kohaliku volikogu liige. Suur naine veel suurema isiksusega, kelle garderoob näib koosnevat põhiliselt elegantsetest mustadest pükstest ja rangetest särkpluusidest. Ta meenutab mulle üht mu endist kolleegi: valjuhäälne ja kindlate arvamustega, kuid siiski lõbus.
„Miskipärast see ei üllata mind,“ vastan. Uued naerupursked. Ma pean kindlasti veinijoomisega teistele järele jõudma. Isegi Maddie, kes tavaliselt piirdub teega, tõstab täna klaasi.
„Olgu.“
Lizi hääl on vaid kübeke valjem kui teistel, kuid miski selle toonis muudab meid kõiki tähelepanelikuks. „Ma arvan, et on aeg alustada,“ sõnab ta.
Sel kuul loetud raamat – Alain de Bottoni „Filosoofia lohutus“ – oli täielikult Lizi valik ja erineb meie harilikust lugemisvarast, kus tänapäeva ilukirjanduse hulka eksib mõni klassikaline teos. Järgmisel kuul on Barbara kord ja otsustades selle järgi, mida ma märkasin ta käekotist välja ulatumas, oli ta valinud Mary Shelley „Frankensteini“. Oleksin ausalt öelda lootnud midagi kergemat. Vahelduseks midagi, mis parandab meeleolu.
Barbara käitub nagu harilikult, ta ei hoia esileastumisega tagaplaanile. See on mu neljas kokkusaamine ja minu meelest ei ole talle veel ükski raamat meeldinud. Ta ütleb meile, et talle ei meeldi suurvaimude populistlik lugemine ja inimesena, kes on jätnud igasuguse lootuse sobiva partneriga tutvumiseks, ei lohuta teda Schopenhaueri vaated, et armastus on vaid abinõu geenide levitamiseks.
„Mida ütleb see minu kohta? Et minu geenid ei väärigi levitamist? Mitte et ma saaksin neid praegu edasi anda,“ pomiseb ta veiniklaasi. „Mitte ilma jumaliku sekkumiseta.“
Me kõik turtsume naerda.
„Kui Schopenhauer sind ei lohuta, mida arvad sa siis Nietzschest?“ sõnab Liz, vaadates Barbarale otsa oma suurte tõsiste silmadega. „Minule meeldib tema idee, et kõik halvad asjad elus tulevad meile kasuks, et me muutume nende tõttu paremateks inimesteks.“
Barbara mühatab. „Minule on aastate jooksul niipalju sigadusi tehtud, et ma peaksin nüüd olema lausa vooruse verstapost.“
Mina ütlen neile, et mulle meeldib väga jälgida de Bottoni Elukooli postitusi Twitteris ja Facebookis. Barbara teeb grimassi. „Tänu taevale pole ma kunagi tegelenud sotsiaalmeediaga,“ ütleb ta, nagu oleksin ma tunnistanud üles mingi häbiväärse patu.
Õhtu jooksul eemaldub jutu põhisuund paratamatult Sokrateselt ja Senecalt ning teistelt ja pöördub meie endi ning uudiste poole meie elus. Täna on luubi all vaene Jenny. Jenny on meie noorim liige. Hiljuti litsentseeritud õde, sale, tagasihoidlik ja intelligentne, hobusesabasse kinnitatud tumeblondide juustega, eelistab lühikesi dresse ja musti retuuse. Karen pinnib teda armuelu kohta ja Jennyl paistab tõesti olevat ebamugav.
Ma tean, mis tunne on olla Kareni ülekuulatav. Ta katsetas seda kunagi ka minu peal ja see oli mulle väga vastumeelne. Mul ei olnud tuju selgitada oma ebaharilikku suhet Alfie isaga. Ma ei mõistnud, miks peaksin seda tegema, ja mulle ei meeldi olla niimoodi prožektori heledas valgusvihus. Jennyle ilmselt ka mitte.
Ma ei ole kindel, et suudaksin taluda Kareni seltskonda sagedamini kui kord kuus, mis on kurb, sest tegelikult oleme üsna sarnased. Mõlemad kolmekümnendates eluaastates, kooliealise lapsega. Mõlemad kirglikud lugejad. Ta kolis siia Londonist nagu minagi, kuigi on elanud siin mõni aasta kauem. Temal ja ta mehel on arvutigraafikafirma ja ta on Alfie koolis väga tegev lastevanemate komitees. Kui tulin esimest korda raamatuklubisse, hakkas ta mulle üksikasjalikult rääkima Flinsteadi elust, just nagu tema oleks põliselanik ja mina uustulnuk. Kui seletasin talle, et käisin siin koolis ja et Flinsteadis pole jalatäitki maad, mida ma ei tunne, tegi ta pahase näo, nagu tahaksin oma nina püsti ajada. Võibolla tahtsingi.
Valan endale veel veini. „Kas ma tohin kellegi klaasi juurde valada?“ küsin lootuses tõmmata tähelepanu Jennylt kõrvale. Aga ainult Barbara võtab mu ettepaneku vastu.
„Kui kaua sa siis selle mehega kohtamas oled käinud?“ pärib Karen. Ta kummardub Jenny poole, silmad vanainimeselike prillide taga pärani, sirgete tumedate juuste otsad laua kohal hõljumas. „Kas see on tõsine?“
Jenny punastab. Vaesekese kael on läinud üleni punaseks ja laiguliseks ning ma tunnen äkki vajadust teda kaitsta Kareni pealetükkiva küsitlemise eest. Kas inimestel ei tohi olla armuelu, ilma et terve linn sellest teaks?
„Lihtsalt huvi pärast,“ lausun, „kas keegi on kuulnud Sally McGowanist?“ See on esimene asi, mis mulle pähe kargab.
Karen vaatab mind hämmastunult. Armas aeg, miks ma ometi seda küsisin? Tüüpiline mina, suu on ajust kiirem. Liz silmitseb mind kriitiliselt kulmu kortsutades. Vähemalt tundub mulle, et kriitiliselt. Tema oleks jutu pigem raamatutele tagasi tüürinud. Täpselt seda oleksingi ma pidanud tegema.
Karen põrnitseb mind prillide tagant ja pilgutab silmi nagu öökull. „Ainus Sally McGowan, keda ma tean, on see kuuekümnendate aastate lapsmõrvar. Ma mäletan, et ema rääkis mulle sellest loost.“
„Jah, taevas hoidku,“ ütleb Maddie. „Ega sa ei taha, et me loeksime tema kohta mõnd raamatut, Jo? Sest mina ei taha ausalt öeldes küll
