ta erutub. Ta tütar töötab rahanduses. Mingi kõrge ametikoht Citys. Mul on tunne, et ta kasutab Maddiet ära. Kindlasti on see palju odavam ja mugavam kui palgata lapsehoidja. Ma tean, et minu ema aitab mind Alfie hoidmisel palju, aga ma ei ootaks kunagi, et ta teeb seda täisajaga.
„Ei, mitte midagi niisugust. Ma lihtsalt kuulsin täna, et temast räägiti.“
„Mida siis?“ küsib Liz, sirutades käe oliivi järele. „Kas uudistes öeldi midagi?“
„Ei. Ma kuulsin juhuslikult üht jutujuppi, kui Alfie kooli juures maha panin. Tobe klatšijutt. Sa tead, milline on Perrydale’i algkool. See on mahlaka keelepeksu taimelava.“
Maddie naerab. „Sa ei eksi. Iga kord, kui käin oma tütretütrel järel, kuulen ma midagi niisugust, mida poleks soovinud kuulda.“
„Räägi siis edasi, Jo,“ ütleb Liz. Ta silmad on suured. Küsivad. „Ära piina meid põnevusega.“
Köhatan. Nüüd pole mul enam võimalik kõrvale hiilida. Kõik ootavad mu vastust.
„Ma olen kindel, et sel pole mingit alust, aga keegi väitis olevat kuulnud, et ta elab Flinsteadis uue identiteediga.“
„Hoidku taevas,“ ütleb Jenny.
Barbara paneb klaasi käest lauale ja vahib mind avasui. Ta põsed õhetavad veinist. „Mu vanemad ütlesid ikka, et talle silma vaatamisest piisas nägemaks, et ta loomus oli üdini kuritahtlik.“
Liz turtsatab pilkavalt.
„Tegelikult see ei üllataks mind,“ sõnab Karen. „Flinstead oleks ideaalne koht niisuguse inimese peitmiseks. Ma mõtlen, et kellel tuleks pähe teda siit otsida?“
Küsimus jääb vastuseta õhku rippuma. Kas see on vaid mu kujutlus või rikkus kuulujutt meie leebe raamatusõprade kokkutuleku meeleolu?
4
Michael saabub laupäeva hommikul kümme minutit pärast kaheksat, otse lennujaamast. Avan eesukse ega suuda mõni hetk rääkida. Alati kui ma teda pärast pikemat vaheaega näen, lööb ta füüsiline kohalolek mind hingetuks. See, kuidas ta ruumi valitseb. Kuidas see talle kuulub. Ta ei ole suurte musklitega nagu kulturist, aga teda ümbritseb tugevuse aura. Tugevus ja õrnus – väga seksikas kombinatsioon –, ja sel hommikul koos paaripäevase habemetüüka ning faktiga, et kortsunud valge särk sobib ta mustade pükste ja musta nahaga nii hästi kokku, näeb ta välja veel seksikam kui harilikult, mis ajab marru, sest ma tean, et ta kannatab praegu kindlasti tugeva lennuväsimuse all.
Ta külastas oma sugulast Las Vegases, tegi reportaaži kontserdil tulistamisest ning jäi sinna seda lõpuni jälgima. See pidi olema kohutav, kuigi ma tean, et väike osa temast rõõmustas, et ta viibis seal, kui see juhtus.
Ta kükitab uksepakule ja ajab käed laiali. Alfie tormab issi kaissu ja võtab tal kaela ümbert kinni.
„Ma igatsesin su järele, väikemees,“ ütleb Michael, hõõrudes oma okkalist põske vastu Alfie nägu.
Alfie kiljub rõõmust.
„Aitäh, poja, see teeb mu peavalule head.“ Ta vaatab üles minu poole ja muigab. „Kas on võimalik kohvi saada? Ma tunnen end sitasti.“
Alfie ahhetab. „Sa ütlesid inetu sõna, issi.“
„Jah, ta ütles tõesti. Ma ei taha, et sina seda sõna ütled, Alfie.“
Michael vaatab altkulmu lambapilgul ning annab endale laksu käe pihta. Nüüd on minu kallistamise kord. „Anna andeks, emme,“ sosistab ta mulle kõrva. Siis vaatab ta alla Alfie poole. „Tema nägemine teeb kõik elamisväärseks. Ma ei tahtnud teda alt vedada.“
Ma noogutan tänulikult. Harilikult viib ta Alfie oma õe majja Woodbridge’i või oma korterisse Camberwellis. Ma ei tea, kas sellepärast, et ma tunnen talle kaasa, kuna ta peab jälle autos tagasi sõitma, kui ta on nii ilmselt läbi raputatud, või kas ma muretsen, et ta jääb äkki roolis magama, kui Alfie on tagaistmel – arvatavasti sellepärast, kui aus olla –, aga äkki leian ma end soovitamas, et ta siinsamas välja puhkaks, võibolla koguni ööbiks. Ma pean täna hommikul tööle minema, kuid kella kaheks olen tagasi.
Silmapilkselt paistab ta näos kergendus. Just nagu oleksin ma korraks võlukepiga viibanud ja tema väsimus haihtus. Ta hoiab pilku mu põskedel ja surub laupa minu lauba vastu. Sulen silmad. Keda ma tüssan? Ma tean väga hästi, miks ma selle ettepaneku tegin.
Kui Michael joob kohvi ja püüab uuesti kokku panna Luke Skywalkeri lego maaliikurit, vaatan ma neid kahekesi, isa ja poega, mõlemad süvenenud oma tegevusse, ja mind vaevab süütunne. Michael ei tahtnud, et me Londonist ära tuleme. Tal oli palju kergem Alfiel külas käia, kui me elasime lähestikku.
Aga ta ei olnud alati vaba, kui ma teda vajasin – alati kiirustas kuhugi töö pärast või kirjutas kogu öö, et tähtajaks valmis jõuda –, ja see ei olnud Michael, kes pidi olema tunnistajaks Alfie stseenidele iga kord, kui ma teda hommikul kooli minekuks üles ajasin. Mulle on olnud äärmiselt mõnus, et mu ema elab paari tänava kaugusel. Ma ei pea kunagi muretsema ajutiste lapsehoidjate pärast ja ka emale meeldib, et me elame talle nii lähedal. Kuigi ma pean olema ettevaatlik, et ei kasutaks tema abi liiga palju. Ma ei taha olla nagu Maddie tütar, kes peab tema valmisolekut endastmõistetavaks.
Luke’i maaliikur võtab kuju mu silme all. Ma püüdsin sellega eile tegeleda, aga mu käed pole kunagi olnud väga osavad. Mu isa oli puusepp ja ta meisterdas kogu aeg asju, aga mina ei saanud tema käest kunagi midagi õppida, sest ta jooksis teise naisega minema, kui ma olin alles nelja-aastane, ja lõi endale uue perekonna. „Ei suutnud seda pükstes hoida,“ on üks ema lemmikväljendeid, igatahes üks väljendusrikkamaid. Ta ei maksnud emale kunagi pennigi minu elatisrahaks. Mõni aeg saatis ta kirju ja andis lubadusi meid külastada ning mind suveks enda juurde viia, aga need jäid alati tühjadeks sõnadeks.
„Sa tegid selle valmis!“ hüüab Alfie käsi plaksutades, silmad rõõmust säramas.
Ma naeratan. Võibolla ei näe ta isa nii sageli, kui neile mõlemale meeldiks, aga tal ikkagi on isa. Isegi kui Michael viibib taevas teab kus, jahtides oma järgmist suurt lugu, püüab ta helistada Alfiele nii tihti, kui saab, ning saadab talle naljakaid postkaarte ja kingitusi. See pole ehk ideaalne elukorraldus, aga on seni asja ära ajanud. Vähemalt Alfiele.
Kui ma töölt koju jõuan, siis Alfie magab. Michael väsitas teda meelega. Selleks ajaks, kui jõuame magamistuppa, oleme mõlemad pesuni lahti rõivastunud. Nüüd visatakse ka see põrandale. Kui majas on kuueaastane laps, kes võib iga hetk ärgata, ei ole eelmänguks aega.
Alles siis, kui minu jalad on keerdus ümber Michaeli saleda lihaselise selja ja mu pahkluud suruvad talle peale, et ta tungiks sügavamale ja kiiremini, meenub mulle tõotus, mille endale eelmisel korral andsin. Et seda ei juhtu enam, kui väga mu keha seda ka ei ihka. Alfie kasvab ruttu suuremaks. Ta märkab asju, mida varem ei pannud tähele.
Mõnikord murran pead, kas oleksin pidanud Michaeliga abielluma, kui ta mulle ettepaneku tegi. Võibolla mõjutas mind liiga palju see, kuidas läks ema ja isa elu. Sest kõige järgi otsustades oleksime võinud olla üks neid paare, kes elavad surmani õnnelikult. Mitte et me praegu oleksime õnnetud. Kaugel sellest. Mida ütleb Tash? Armuloo põnevus ilma abielutülide või pesupesemiseta. Ma lisaksin, et ka ilma hirmuta, et ta mu maha jätab. Aga siiski ei lakka ma kujutlemast, milline oleks elu,
