Peaaegu veerand neli. Mul on aeg minna Alfiele järele.
Võtan käekoti, topin paelu avamata jalad tossudesse ja väljun eesuksest. Uskumatu, et ma raiskasin kogu aja internetis surfamisele ‒ nüüd ei ole mul õhtuse raamatuklubi jaoks üldse märkmeid tehtud.
Alfie on koolimajast esimesena väljas, juuksed higist niisked.
„Miks sa oled end nii kuumaks ajanud?“
„Kehka,“ ütleb ta. „Ma ronisin kõige kõrgema pulgani.“
Ma ei ole päris kindel, kuidas suhtuda sellesse, et ta niisugustel riistadel ronib. Kui olin väike tüdruk, sundis üks agar algkooliõpetaja mind ronima kõrgemale, kui ma end hästi tundsin, ja lõpuks kukkusin alla mattidele selili. Ma arvasin, et suren. Aga ma ei taha Alfiet hirmutada. Tema ei ole ilmselt nii kohmakas ja halva koordinatsiooniga, kui mina olin – nagu ma olen praegugi. Alfiele meeldivad kehalise kasvatuse tunnid.
„Ohoo!“ ütlen ma. „See oli vapper.“
„Liam ja Jake ütlesid, et ma ajan nina püsti, ja Jake kaebas preili Williamsile, et tõukasin teda, aga ma ei tõuganud.“
Oh ei. See peab olema uus algus. Uus kool. Uued sõbrad. Ma ei suudaks taluda, kui teda jälle kiusama hakatakse. See on üks peapõhjusi, miks ma siia tagasi tulin. See ja süütunne pikkade tööpäevade ning lapsehoidja abi pärast.
Alfie lööb jalaga üht kivi. „Jake ütleb alati inetusi.“
Jake Hunter, Cathy poeg. See on usutav. Pigistan Alfie kuuma pisikest kätt. „Ta on võibolla kade, et sa ronid temast paremini.“
Alfie sikutab mu kätt. „Kas vanaema ikka tuleb täna õhtul meile?“
„Muidugi. Ja ta toob tassikooke.“
Poisi nägu läheb naerule ja ta poksib õhku. Mu selg lõõgastub. See tüli Jake Hunteriga ei saa olla tõsine, kui ta selle nii ruttu unustas. Küll on hea, et ema meile nii lähedal elab. Ja veel rand. Oli tõesti õige otsus Londonist siia tulla. Kuigi pidin jätma hüvasti oma armsa väikese korteri ja hästi tasustatud töökohaga ning sõpradega (olgu tänatud Facebook) ja… põhiliselt kogu oma eluga. Lapse saamine muudab kõik. Ja kui su laps on õnnetu, siis teed, mida suudad, et ta jälle naerataks. Enne Alfiet ei olnud ma aastaid kellegagi suhtes olnud ega nukrutsenud üldse. Ma töötasin end üles, saades Lõuna-Londonis ühe suure kinnisvarafirma üüriosakonna juhiks, minu käe all oli kogu nende üüripindade portfell. Ma sõitsin hõbedases Audi A3-s, elasin väikeses, aga elegantses teise korruse korteris, kus olid vaid sirgjooned ja minimalism, ning mu kokkamisoskused ei ulatunud kaugemale Waitrose’i valmistoidu soojendamisest mikrolaineahjus.
Siis tekkis mul suhe kunagise ülikoolikaaslase Michael Lewisega. See ei pidanud olema midagi tõsist. Michael on uuriv ajakirjanik, see elukutse ei soosi stabiilset perekonnaelu ja ausalt öelda nautisin ka mina oma iseseisvust. Meist said – kuidas see väljend ongi? – kasumiga sõbrad. Me ei oodanud, et üheks kasumiks osutub Alfie.
Ma ei unusta kunagi ema nägu, kui talle seda ütlesin. Ma ei tea, mis teda rohkem šokeeris, kas see, et mina olen rase või et Michael on mustanahaline.
Michael oli suurepärane. Ta ei läinud närvi ega pakkunud kohe raha raseduse katkestamiseks. Ta pani mu istuma ja rääkis, et toetab mind kõiges, mida otsustan teha. Ta ütles, et kui tahan rasedusega lõpuni jätkata, siis etendab tema nii suurt või nii väikest osa, nagu mina temalt soovin. Ta tegi isegi ettepaneku minuga abielluda.
Ma ei saa öelda, et mul poleks tekkinud kiusatust, aga teadsin, et ta teeb ettepaneku ainult Alfie pärast. Pealegi, kui me oleksime abiellunud ja sellest poleks midagi head välja tulnud – ja olgem ausad, kui palju on tänapäeval õnnelikke kooselusid –, siis oleksime lõpuks hakanud teineteist vihkama, nagu tegid minu vanemad, ja see ei oleks olnud Alfiele hea.
Aga nii nagu praegu oleme parimad sõbrad ja Alfiel on isaga täielikud suhted, mida minul kunagi ei olnud.
Alfie lehvitab kellelegi teisel pool tänavat. See on naine kooli vastas asuvast majakesest. Ta ajab selja sirgu roosipõõsaste kohalt ja lehvitab Alfiele tagasi, aiakäärid peos. Mõne nädala eest, kui Alfie hakkas koolis käima, ta kukkus ja kriimustas tänavasillutisel põlve ning see naine oli nii sõbralik, et tuli, plaaster peos, majast välja, hoolitses poisi eest igati.
Mulle tuleb pähe halb mõte. Mis siis, kui tema on Sally McGowan, kellel on piiramatu vaade kooli mänguväljakule? Mõte on tobe, ma tean seda. Pole mingit põhjust, miks tema peaks olema McGowan, mitte naine, kes meile praegu ostukotti ratastel järele vedades vastu tuleb.
Flinsteadi elanikkond on vanem kui riigi keskmine. Inimesed pöörduvad pensionäridena siia tagasi. Enamasti Londonist, sest neid tõmbab meri ja rahulikum elurütm. Kõikjal peale supelranna ja ühe poodide tänava. Põnevamate elamuste saamiseks peate pool tundi autoga sõitma või bussile minema, kui teid ei sega pikad ooteajad. Seepärast tahtsin ma siit nii pööraselt ära Londonisse, kui sain kaheksateist, aga nüüd on teisiti. Ma pean mõtlema Alfiele.
Tagasi kodus, pisikeses köögisopis, mis hakkab hoopis teisiti välja nägema, kui jõuan kapid üle värvida, teen Alfiele koolijärgse eine ja kuulan tuttavat „Tähesõdade“ muusikat, mis elutoas valjusti mängib. Miski ei valmistanud mind ette rõõmuks saada laps. Ega ka hirmuks. Ma viin ta võileiva tuppa ja püüan mitte kujutleda õudust, mida vaene Robbie Harrise ema aastaid tagasi läbi elas. Aga kuidas ma ka ei püüa, ei suuda ma peatada mõtteist kerivaid pilte, kujutlust, et hoian käte vahel Alfie lõtva verist laipa.
Ma teen alati nõnda. Maalin endale kõige hullemaid pilte sellest, mis võiks temaga juhtuda. Võibolla teevad kõik vanemad nõnda. Võibolla sunnivad just need sünged kujutlused oma lapsi turvaliselt hoidma.
Ma istun poisi kõrvale diivanile ja suudlen teda pealaele. Mis laps see on, kes suskab viieaastasele noa südamesse?
3
„Ma tulen kella kümneks tagasi,“ ütlen emale. „Ära anna talle rohkem tassikooke.“
Ema sasib Alfie äsjapestud juukseid ja naerab. „Hea, et sa kogu aeg ringi lippad, jõmpsikas, muidu näeksid varsti välja nagu sumomaadleja.“
Alfie viskab pea kuklasse ja möirgab liialdatult naerda.
Õues tõmban jaki selga ja lähen Liz Blackthorne’i maja poole raamatuklubisse, pea kummargil äkiliste tuuleiilide pärast. Õhtud lähevad juba külmemaks ja pimedamaks. Õhus on niiske mulla ja märgade puulehtede lõhna. Topin käed taskusse ja rühin edasi.
Liz elab otse mere ääres. Siin on tuul veel tugevam, sest tungib siia Põhjamerelt. Nagu harilikult hindan iga maja, millest möödun. Michael naljatab sageli, et kinnisvaraagendid ei ole kunagi töölt vabad, just nagu ajakirjanikudki. Tema on kogu aeg uudisväärtusega sündmuste jahil, mina takseerin majasid. Kirjutan peas müügiarvet. Oletan turuväärtust.
Kui möödun mahajäetud majast, mille aknad on laudadega kinni löödud ja aed võssa kasvanud, murran tahtmatult pead, kellele see kuulub ja miks nad ei ole sellega kunagi midagi ette võtnud. Pärast renoveerimist püüaks see igaühe pilku. Võibolla suri omanik ilma testamendita või ei olnud tal pärijaid. Võibolla ei soovi nad seda maja enam. Kujutle seda. Kujutle, kuidas investeering lastakse ära kõduneda. Kuigi maja ülesvuntsimine nõuaks pirakat summat. See on just nagu paljud siinkandi vanad majad – väljastpoolt võivad need paista uhked, ent sisemus on
