Osbourne, kes üritas küll jätta muljet, nagu oleks kogu õhtu olnud kohutavalt tüütu, oli endaga siiski päris rahul ning varmas mulle üksikasjalikult jutustama kõikidest oma kõnelustest mõjukate isikutega. Polnud kuigi lihtne suunata juttu preili Hemmingsile, ilma et ma sealjuures oleksin liiga agar paistnud. Viimaks sain ta siiski niikaugele, et ta ütles:
„Preili Hemmings? Ah jah, tema. Oli varem kihlatud Herriot-Lewisega. Tead küll, selle dirigendiga. No ja see võttis kätte ja andis möödunud sügisel Albert Hallis tolle Schuberti kontserdi. Mäletad, milline fiasko?”
Kui ma tunnistasin, et ma sellest midagi ei tea, jätkas Osbourne:
„Noh, päris toole loopima ju ei hakatud, aga küllap oleks sedagi juhtunud, kui need poleks põranda küljes kinni olnud. Keegi vend Timesist kirjeldas seda kui „täielikku groteski”. Või kasutas ta sõna „rüvetamine”? Igatahes hästi ta sellest ei arvanud.”
„Ja preili Hemmings …”
„Pillas poisi käest nagu kuuma kartuli. Räägitakse, et viskas talle kihlasõrmuse näkku. Ja hoidub temast tänini võimalikult kaugele.”
„Kõik selle kontserdi pärast?”
„Nojah, see oli tõesti päris jube, kõik ütlevad nii. Eks see ajas rahva kihevile. See, et ta kihluse katkestas, ma mõtlen. Aga kui tüütud nad kõik küll täna õhtul olid, Banks. Mis sa arvad, kas meie kah samamoodi heietame, kui nendevanused oleme?”
*
Sel esimesel Cambridge’i-järgsel aastal leidsin ma, enamasti ikka tänu sõprusele Osbourne’iga, end üpris korrapäraselt külastamas teisigi seltskondlikke üritusi. Kui ma seda elujärku nüüd hiljem meenutan, tundub see mulle erakordselt kergemeelsena. Oli pidulikke õhtusööke, kergeid eineid, kokteiliõhtuid, mis enamasti toimusid mõnes korteris Bloomsbury või Holborni kandis. Olin kindlalt nõuks võtnud jagu saada kohmetusest, mida ma olin tol õhtul Charingworthis üles näidanud, ning mu olek neil sündmustel muutus üha enesekindlamaks. Tõepoolest, võib õigustatult öelda, et mõneks ajaks leidsin ma endale koha ühes Londoni nooblitest „ringkondadest”.
Preili Hemmings ei kuulunud ühtegi kindlasse ringkonda, ent ma avastasin, et alati, kui ma teda sõpradele mainisin, teadsid need temast üht-teist rääkida. Lisaks sellele silmasin teda aeg-ajalt neil üritustel või – pigem – ka peenemate hotellide teesalongides. Igatahes õnnestus mul koguda tähelepanuväärne hulk teavet tema edukäigu kohta Londoni seltskonnaelus.
Kui kummaline on meenutada seda aega, mil need ähmased, teistelt kuuldud jutud olid kõik, mida ma temast teadsin! Sain päris kiiresti aru, et on päris palju inimesi, kes temast eriti lugu ei pea. Jäi mulje, et ta oli juba enne katkestatud kihlust Anthony Herriot-Lewisega soetanud endale vaenlasi loomujoone tõttu, mida tavatseti nimetada tema „otsekohesuseks”. Herriot-Lewise sõbrad – kelle objektiivsusele me, olgem ausad, selles punktis kuigivõrd loota ei saa – jutustasid, kui halastamatult preili Hemmings oli dirigenti püüdnud. Teised süüdistasid teda Herriot-Lewise sõprade ärakasutamises, et mehele lähemale pääseda. Kui ta dirigendi pärast kõiki neid sihikindlaid jõupingutusi ometi sinnapaika jättis, pidasid mõned seda arusaamatuks, teised aga lõplikuks tõenduseks tema ajendite küünilisuse kohta. Samas oli mitmeid inimesi, kes preili Hemmingsist päris sõbralikult rääkisid. Tihti kirjeldati teda kui „tarka”, „köitvat”, „keerukat”. Eelkõige naised tunnistasid tema õigust kihlus katkestada, olgu põhjus milline tahes. Kummatigi pidid ka need, kes tema kaitseks välja astusid, möönma, et ta on „kohutav uuemat sorti snoob”; et ta ei pea inimest lugupidamise vääriliseks, kui tolle nimi pole avalikkusele tuntud. Ja tuleb tunnistada, et teda eemalt jälgides, nagu mul tol aastal kombeks oli, märkasin ma vähe säärast, mis võinuks selle viimase väite ümber lükata. Ajuti jäi mulle tõepoolest mulje, nagu ei suudaks preili Hemmings õieti hingatagi muud kui õhku, mis ümbritseb kõige väljapaistvamaid isikuid. Mõnda aega liikus ta ringi koos vandeadvokaat Henry Quinniga, kuid üksnes selleks, et temast taas eemalduda, kui Quinn Charles Browningi protsessi kaotas. Siis tulid kuulujutud tema süvenevast sõprusest James Beaconiga, kes tollal juba õige noore mehena oli tõusmas ministrikohale. Igal juhul oli minul selleks ajaks juba liigagi selge, kui vähe on „minu masti noormehel” mõtet üritada preili Hemmingsit püüda. Muidugi polnud ma oma toonase vestluskaaslase sõnu algul täielikult mõistnud. Nüüd, kui need mulle pärale jõudsid, avastasin end tol aastal kummalise huviga jälgimas preili Hemmingsi tegemisi. Kõigest hoolimata ei kõnelnud ma temaga enne kui ühel pärastlõunal peaaegu kaks aastat pärast seda, kui olin teda Charingworthi klubis esimest korda silmanud.
Olin just Waldorfi hotellis teed joonud ühe tuttavaga, keda mingi asjatoimetus ootamatult lahkuma sundis. Nii istusin ma omaette palmitoa korrusel, nautides kakukesi moosiga, kui märkasin preili Hemmingsit, kes istus samuti üksi ühes rõdulauas. Nagu ma juba mainisin, polnud see sugugi esimene kord, kus mul teda mõnes säärases paigas silmata õnnestus, ent see pärastlõuna oli teist sugune. Manneringi juhtumi lahendamisest oli möödunud vaevalt kuu ja mina kõndisin endiselt otsekui pilvedel. Kahtlemata oli mu esimesele laiemalt tuntuks saanud õnnestumisele järgnenud aeg omajagu joovastav: äkitselt avanes mu ees hulk uusi uksi; sadas kutseid senitundmatutest allikatest; nii mõnigi, kes varem oli olnud minuga lihtsalt viisakas, hõikas mind nüüd innukalt, kui ma tuppa astusin. Pole ime, et mul kippus pind jalge alt kaduma.
Igatahes avastasin tol pärastlõunal Waldorfis, et olen lauast tõusnud ja lähen pikkamisi üles rõdule. Ei kujuta ette, mis mul meeles mõlkus. Minu toonasele enesekindlusele nii iseloomulikult ei peatanud mind hetkekski kaalutlus, kas preili Hemmings tõesti võiks minuga tutvumisest vaimustatud olla. Ehk vilksatas mu meeles tõesti kahtlusevari, kui ma klaverimängijast möödusin ja lähenesin lauale, kus preili Hemmings istus ja raamatut luges. Küll on mul meeles, et olin üpris rahul oma hääle väljapeetud ja naljatleva tooniga, kui ütlesin:
„Andke andeks, kuid mulle tundus, et mul oleks aeg end teile tutvustada. Meil on mitmeid ühiseid sõpru. Ma olen Christopher Banks.”
Suutsin oma nime välja öelda paraja aplombiga, ent selleks ajaks oli mu meelekindlus juba hakanud kahanema. Sest preili Hemmings vaatas minu poole üles külmal, küsival pilgul. Ning järgnenud vaikuses langetas ta korraks kiiresti silmad taas raamatule, otsekui oleks see kaeblikult oiatanud. Lõpuks ütles ta häälel, mis oli täis hämmingut:
„Kas tõesti? Tere!”
„Manneringi juhtum,” ütlesin ma tobedalt. „Ehk olete selle kohta midagi lugema juhtunud.”
„Jah. Te uurisite seda.”
Just nimelt see nii asjalikul toonil öeldud lause viis mu täiesti endast välja. Sest ta kõneles vähimagi äratundmise noodita, see oli lihtsalt kiretu tõdemus, et ta on minu olemasolust kogu see aeg teadlik olnud ning et tal pole endiselt kõige vähematki aimu sellest, miks ma tema laua juures seisan. Tundsin äkitselt, kuidas viimaste nädalate peadpööritav elevus otsekui õhku haihtus. Ma usun, et samal hetkel, kui ma tõin kuuldavale närvilise naerumügina, taipasin äkitselt, et Manneringi juhtum – hoolimata kogu mu uurimistöö ilmselgest geniaalsusest, hoolimata kõigi mu sõprade tunnustusest – ei ole laiema avalikkuse silmis kummatigi üldse nii oluline, nagu olin eeldanud.
On täiesti võimalik, et me vahetasime veel paar viisakust, enne kui ma hakkasin oma laua poole taganema. Ja praegu tundub mulle, et preili Hemmingsil oli enam kui õigus mulle sel moel vastata; kui totter oli arvata, et midagi säärast nagu Manneringi juhtum võiks olla piisav, et talle muljet avaldada! Mäletan, et taas istet võttes olin ma vihane ja heitunud. Pähe tuli mõte, et ma pole ennast mitte üksnes preili Hemmingsi silmis lolliks teinud, vaid olen
