preili Hemmingi suhtes vastumeelsuse, mida ma päriselt enam maha raputada ei suutnudki – ning mis kahtlemata aitas kaasa ka eilse õhtu kahetsusväärsetele sündmustele. Kummatigi püüdsin ma tollal näha kogu seda vahejuhtumit kui taeva kingitust. Lõppude lõpuks oli see mulle ju selgesti näidanud, kui kerge on lasta end kõrvale juhtida eesmärkidest, mida me ometi nii kalliks peame. Minu eesmärk oli võidelda kurjuse vastu – ja eelkõige salakavala, vargse kurjuse vastu, ning säärasena oli sel vähe ühist püüetega võita populaarsust seltskonnaringis.
Pärast seda käisingi ma palju vähem seltskonnas ning sukeldusin hoopis innukamalt töösse. Uurisin tähelepanuväärseid juhtumeid minevikust, süvenesin uutesse valdkondadesse, püüdes omandada teadmisi, mis ühel päeval võisid mulle kasulikuks osutuda. Umbes samal ajal asusin põhjalikult uurima nende detektiivide ametikäiku, kes olid endale nime teinud, ning mulle tundus, et oskan märgata eraldusjoont ühtede tõsisele tööle rajatud maine ning teiste pigem mõjukates ringkondades tegutsemisest tuleneva kuulsuse vahel; sain aru, et detektiiv võib saavutada kuulsuse ehtsal või võltsil moel. Lühidalt, kuigi Manneringi juhtumi järel ulatatud sõbrakäed minus suurt elevust olid tekitanud, meenus mulle pärast vahejuhtumit Waldorfi hotellis taas, missuguseks eeskujuks on mulle olnud mu vanemad, ning ma võtsin kindlalt nõuks, et ei lase kergemeelsetel ajedel end teelt kõrvale kallutada.
TEINE PEATÜKK
Kuna ma parajasti meenutan elujärku pärast Manneringi juhtumi lahendamist, tasuks siinkohal ehk mainida ka ootamatut taas-kohtumist kolonel Chamberlainiga üle pikkade aastate. Arvestades seda, missugust rolli tal oli tulnud mängida minu lapsepõlve nii otsustavaks osutunud sündmustes, võib ehk tunduda üllatav, et me polnud lähemat kontakti hoidnud. Kuid teadmata põhjustel ei olnud meil see õnnestunud, ja kui ma teda taas kohtasin – umbes kuu või paar pärast kohtumist preili Hemmingsiga Waldorfi hotellis –, siis toimus see täiesti juhuslikult.
Seisin ühel vihmasel pärastlõunal Charing Cross Roadi raamatupoes ja silmitsesin „Ivanhoe” illustreeritud väljaannet. Olin juba mõnda aega tajunud, et keegi mu selja taga õige lähedal niheleb, ning astusin kõrvale, eeldades, et ta soovib nimelt sellele riiuliosale ligi pääseda. Ent kui ta endiselt minu lähedusse tammuma jäi, pöördusin lõpuks ümber.
Tundsin koloneli silmapilkselt ära, sest tema välimus ei olnud peaaegu üldse muutunud. Kummatigi tundus ta nüüd, mu täiskasvanupilgu ees, kuidagi leplikum ja räsitum kui mees, keda mäletasin poisipõlvest. Seal ta seisis, vihmamantel seljas, ja silmitses mind ujedalt, ning alles siis, kui ma hüüatasin: „Teie, kolonel!”, naeratas ta ja sirutas mulle käe.
„Kuidas sul läheb, mu poiss? Olin kindel, et see pead sina olema. Taevake! Kuidas sul läheb, mu poiss?”
Kuigi tema silmadesse olid ilmunud pisarad, oli tema olekus endiselt midagi kohmetut, otsekui pelgaks ta, et see meenutus minevikust võib mind pahandada. Tegin, mis suutsin, et temaga taas kohtudes rõõmsana paista, ning kui väljas algas paduvihm, seisime meie kitsukeses raamatupoes ja ajasime juttu. Sain teada, et ta elab endiselt Worcestershire’s, et ta oli sõitnud Londonisse matusele ja otsustanud, et võib siis juba „natuke pikemaks jääda”. Kui ma küsisin, kus ta peatub, vastas ta midagi ebamäärast, mistõttu kahtlustasin, et tema öömaja võib olla õige tagasihoidlik. Lahkumisel kutsusin ta järgmiseks õhtuks endaga õhtustama ning ta võttis mu kutse õhinal vastu, kuigi paistis kohkuvat, kui nimetasin Dorchesteri hotelli. Ent ma jäin endale kindlaks. „Lubage, et ma kasvõi selle vähesega teie kunagise lahkuse eest tasun,” anusin ma, ja lõpuks ta soostus.
Nüüd tagasivaates tundub see, et mu valik just Dorchesterile langes, mõtlematuse tipp. Lõppude lõpuks olin ma juba hakanud aimama, et koloneli rahaline seis pole kiita; samuti oleksin pidanud mõistma, kui alandav see talle oleks, kui ma ei laseks tal tasuda vähemasti tema osa arvest. Ent tollal ei mõelnud ma niisugustele asjadele üldse; küllap olin ka liiga haaratud püüdest näidata vanahärrale selle muutuse kogu ulatust, mis oli minuga toimunud sestsaadik, kui ta mind viimati nägi.
Selle viimase eesmärgi saavutasin ilmselt üpris kenasti. Juhuslikult oli mind üsna hiljuti kahel korral Dorchesteri hotelli õhtusöögile kutsutud, nii et sel õhtul, kui me kolonel Chamberlainiga sisenesime, tervitas sommelier meid sõnadega: „Meeldiv teid jälle näha, härra.” Olles jälginud, kuidas ma ülemkelneriga vaimukusi vahetasin, enne kui me suppi sööma asusime, puhkes kolonel äkitselt naerma.
„Kujuta vaid ette,” ütles ta, „et see on seesama väike törts, kes laeval minu käekõrval nutta tihkus!”
Ta naeris veel natuke, kuid lõpetas siis järsult – ehk kartis, et ta poleks ehk üldse tohtinud seda teemat üles võtta. Kuid mina naeratasin talle rahulikult ja ütlesin:
„Küllap olin sellel reisil teile paras nuhtlus, kolonel.”
Vana mehe nägu süngestus hetkeks. Siis ütles ta tõsiselt: „Asjaolusid arvestades olid sa minu meelest äärmiselt vapper, mu poiss. Äärmiselt vapper.”
Seejärel, nagu ma mäletan, tekkis kuidagi kohmetu vaikus, mis katkes, kui me mõlemad mainisime supi eriti hõrku maitset. Kõrvallauas naeris lõbusasti keegi ohtralt juveelidega ehitud daam, ning kolonel heitis tema poole üpris taktitu pilgu. Siis paistis ta otsusele jõudvat.
„Naljakas küll, kas tead,” ütles ta, „aga ma mõtlesin selle peale, enne kui täna õhtul välja tulin. Sellele, kuidas me sinuga esimest korda kohtusime. Ei tea, kas sina seda üldse mäletadki, mu poiss. Vaevalt küll. Lõppude lõpuks oli sul tookord muresid ülearugi.”
„Vastupidi,” ütlesin mina. „See juhtum on mulle väga elavalt meelde jäänud.”
See ei olnud vale. Veel nüüdki, kui ma hetkeks silmad sulgeksin, võiksin vähese vaevaga viia end vaimus tagasi Shanghai kirkasse hommikusse ning härra Harold Andersoni kabinetti, kes oli mu isa ülemus suures firmas Morganbrook & Byatt. Ma istusin toolil, mis lõhnas läikima hõõrutud naha ja tammepuu järele – tavaliselt võib niisuguseid toole leida mõne muljetavaldava kirjutuslaua tagant, kuid sel korral oli tool tõmmatud lauast eemale ning asetatud keset tuba. Aimasin, et seda tooli kasutatakse üksnes kõige tähtsamate isikute vastuvõtuks, ent seekord, arvestades asjaolude tõsidust või siis otsekui lohutuseks, oli see antud minule. Samuti mäletan, et kõigist mu pingutustest hoolimata ei suutnud ma leida viisi, kuidas sellel toolil väärikalt istuda; eelkõige tundus mulle võimatu leida asendit, mis oleks lubanud mul mõlemad küünarnukid tooli peenelt nikerdatud käetugedele toetada. Lisaks oli mul tol hommikul seljas uhiuus, mingist karedast kangast pintsak – ma ei tea, kust see pärit võis olla – ning tõsiasi, et mul oli kästud see nii inetult kurguni kinni nööpida, põhjustas mulle äärmist piinlikkust.
Toal oli uhke kõrge lagi ja ühel seinal suur kaart, ning härra Andersoni kirjutuslaua taga olid avarad aknad, kust lõõskas sisse päike ja oli tunda kerget tuulevinet. Ma kujutan ette, et minu pea kohal laes pidid pöörlema ventilaatorid, kuid seda ma tegelikult ei mäleta. Mäletan vaid, kuidas ma istusin sel toolil keset tuba ning olin kõikide tõsise hoole ja arutelu keskpunktiks. Kõikjal minu ümber kõnelesid täiskasvanud üksteisega, enamasti seistes; vahepeal astusid paar-kolm neist akna juurde, kus üks asjaosalistest püüdis vaoshoitud häälel teistele oma seisukohta selgitada. Mäletan ka, et mind üllatas, kuidas härra Anderson ise, pikk ja hallinevate juustega ning suurte vuntsidega mees, käitus minuga nii, nagu oleksime vanad sõbrad – koguni sedavõrd, et mulle vahepeal tundus, nagu oleksin temaga tuttav olnud, kui ma väiksem olin, ning selle vahepeal unustanud. Alles palju hiljem tegin kindlaks, et meil enne seda hommikut poleks olnud mingit võimalust kohtuda. Kummatigi oli ta võtnud endale onu rolli, naeratas mulle pidevalt, patsutas mu õlga, müksis mind ja pilgutas mulle silma. Ta pakkus mulle teed, öeldes: „Nii, Christopher, see teeb sul meele rõõmsaks,”
