on lahkesti nõus sind turvaliselt Inglismaale saatma.”
Ma mäletan, et sel hetkel jäi tuba täiesti vaikseks. Tõtt-öelda on mul mulje, et kõik täiskasvanud tõmbusid tagasi ning jäid publikuna seina äärde seisma. Ka härra Anderson eemaldus viimase julgustava naeratusega. Siis märkasingi ma esimest korda kolonel Chamberlaini. Ta lähenes mulle aeglaselt, kummardus, et mulle otsa vaadata, ning sirutas siis käe. Mulle tundus, et peaksin tema kätt surudes püsti tõusma, kuid ta oli oma käe nii kiiresti mulle vastu sirutanud ja mina tundsin end oma toolil otsekui paigale aheldatuna, niisiis haarasin tema käe, ise ikka veel istudes. Mäletan, kuidas ta siis ütles:
„Vaene poiss, tõesti. Kõigepealt isa. Ja nüüd ema. Küllap tundub sulle, nagu oleks terve maailm sinu ümber kokku varisenud. Aga homme asume kahekesi Inglismaa poole teele. Seal ootab sind tädi. Nii et ole vapper. Küll sa ennast varsti jälle kogud.”
Korraga oli mu hääl täiesti kadunud. Kui lõpuks rääkida suutsin, ütlesin ma: „See on teist tõesti väga lahke, härra. Ma olen teie pakkumise eest väga tänulik ja loodan, et te ei pea mind kohutavalt ebaviisakaks. Aga kui te pahaks ei pane, härra, siis minu meelest ei tohiks ma praegu Inglismaale sõita.” Ja siis, kui kolonel otsekohe midagi ei vastanud, ma jätkasin:
„Sest vaadake, härra, detektiivid töötavad suure hoolega, et mu ema ja isa üles leida. Ja need on Shanghai kõige paremad detektiivid. Ma olen kindel, et nad leiavad mu vanemad juba õige pea.”
Kolonel noogutas. „Ma olen kindel, et ametivõimud teevad kõik neist oleneva.”
„Nagu te mõistate, härra, hindan ma teie lahkust kõrgelt, aga ma arvan, et minu reis Inglismaale ei osutu lõppkokkuvõttes üldse tarvilikuks.”
Mäletan, et siinkohal oli toas kuulda pominat. Kolonel noogutas endiselt, otsekui kaaluks ta mõttes midagi põhjalikult.
„Sul võib tõesti õigus olla, mu poiss,” ütles ta lõpuks. „Ja ma loodan siiralt, et see ongi nii. Aga igaks juhuks võiksid sa ikkagi minuga kaasa tulla. Ja kui sinu vanemad kord leitakse, saadavad nad kellegi sulle järele. Või mine tea, ehk otsustavad nemadki Inglismaale sõita. Nii et mis sa arvad – ehk sõidame meie sinuga homme ikkagi Inglismaale? Siis aga ootame ja vaatame, mis edasi saab.”
„Aga, härra, saage aru, palun vabandage mind. Detektiivid ju otsivad minu vanemaid. Ja need on tõesti kõige paremad detektiivid.”
Ma pole päris kindel, mida kolonel selle peale vastas. Ehk noogutas ta ikka veel lihtsalt pead. Ometi kummardus ta järgmisel hetkel mulle veelgi lähemale ja pani käe mu õlale.
„Kuula nüüd mind. Ma saan ju aru, mis tunne sul on. Terve sinu maailm on kokku varisenud. Aga sa pead vapper olema. Ja lisaks on veel sinu tädi Inglismaal. Tema ju ootab sind juba. Kui asi niikaugel on, siis ei sobi meil enam daamile pettumust valmistada, eks ole?”
Kui ma tol õhtul meie supi juurde talle jutustasin, mis mulle tema sõnadest oli meelde jäänud, arvasin päris kindlasti, et ta puhkeb naerma. Selle asemel ütles ta pühalikult:
„Mul oli sinust nii kahju, mu poiss. Nii hirmus kahju.” Seejärel, võib-olla tajudes, et on minu meeleolu valesti hinnanud, naeris ta lühidalt ja lisas kergel toonil: „Mäletan, kuidas me koos sadamas laevaleminekut ootasime. Mina muudkui rääkisin: „Vaata nüüd, selle laeva peal on meil kindlasti tore, eks ju?” Ja sina muudkui kordasid: „Jah, härra. Jah, härra. Jah, härra.””
Lubasin tal järgmiste minutite jooksul uidata mälestustes mitmetest vanadest tuttavatest, kes samuti olid tol hommikul härra Andersoni kabinetis viibinud. Eranditult kõik nimed olid mulle täiesti tundmatud. Siis peatus kolonel ja tema kulm tõmbus kortsu.
„Ja mis Andersoni endasse puutub,” ütles ta, „siis selle inimese suhtes oli mul alati imelik tunne. Temas oli midagi kahtlast. Kogu see kurjavaimu värk oli kuidagi kahtlane, kui sa minu arvamust kuulda tahad.”
Niipea kui ta oli need sõnad öelnud, tõstis ta pilgu ja vaatas mulle kohkunult otsa. Ja siis, enne kui ma oleksin jõudnud vastata, hakkas ta jälle kiiresti rääkima, juhtides meie vestluse enda meelest ilmselt turvalisemale pinnale, nimelt meie merereisile, mille siht oli Inglismaa. Üsna pea turtsus ta omaette naerda, meenutades meie kaasreisijaid ja laeva ohvitsere, lustakaid väikesi vahejuhtumeid, mis minul olid ammu ununenud või hoopiski märkamata jäänud. See pakkus talle mõnu ja ma julgustasin teda jätkama, ning teesklesin aeg-ajalt lihtsalt tema meeleheaks, et mulle üht-teist meenub. Ent kui ta oma meenutusi jätkas, avastasin peagi, et mind valdab teatav ärritus. Sest tasapisi ilmus tema lustakate lookeste tagant nähtavale pilt minust tollel reisil, millega ma ei saanud nõustuda. Ikka ja jälle andis ta mõista, otsekui oleksin ma laeva pardal olnud endassetõmbunud ja tujukas, valmis iga väiksemagi tühiasja peale nutma puhkema. Kahtlemata oli kolonelile tähtis näidata ennast minu kangelasliku hooldaja rollis, ning ma mõistsin, et talle vastu vaielda oleks olnud mõttetu ja suisa pahatahtlik. Ent nagu ma juba mainisin, tundsin samas üha kasvavat ärritust. Sest nagu ma ise päris selgesti mäletan, olin ma vägagi paindlikult kohanenud oma muutunud elutingimustega. Mäletan hästi, kuidas ma, kaugel sellest, et end tol reisil masendatuna tunda, olin suures elevuses kõigest, mis toimus laeva pardal, ning ka tulevikust, mis mind ees ootas. Muidugi tundsin ma ajuti oma vanematest puudust, kuid mul on meeles, kuidas ma sisimas mõtlesin, et maailmas leidub alati ka teisi täiskasvanuid, keda ma saan õppida armastama ja usaldama. Tõtt-öelda oli laevas päris mitu daami, kes teadsid, mis minuga on juhtunud, ning mõnda aega mind haletseval ilmel lohutada püüdsid; nagu mulle meenub, tundsin ma nende vastu üsna samasugust ärritust nagu koloneli vastu tol õhtul Dorchesteris. Päris kindlasti ei olnud ma sugugi nii õnnetu, nagu näisid arvavat täiskasvanud minu ümber. Niipalju kui mina mäletan, oli kogu selle pika reisi kestel üksainus juhtum, mille puhul ma ehk oleksin väärinud „nutta tihkuva väikese törtsu” nimetust, ja seegi leidis aset päris meie reisi esimesel päeval.
Taevas oli tol päeval pilvine ja vesi meie ümber porikarva. Ma seisin auriku tekil ja vaatasin tagasi sadama poole; paatide, trappide, savihüttide ja mustunud puidust sadamasildade virvarri poole rannajoonel, ning nägin taamal Shanghai Bundi võimsaid hooneid, mis kõik nüüd üheks uduseks hämuks sulasid.
„No nii, poiss?” ütles koloneli hääl kuskil minu lähedal. „Mis sa arvad, kas jõuad kord veel siia tagasi?”
„Jah, härra, arvan küll, et ma tulen tagasi.”
„Eks me näe. Kui sa oled ennast Inglismaal sisse seadnud, siis ununeb see kõik sul ilmselt üsna pea. Ega Shanghai pole paha koht. Aga kauem kui kaheksa aastat mina seda küll välja ei kannata, ja sina oled seda ilmselt näinud niipalju kui kulub. Kui nii edasi läheb, oledki hiinlane valmis.”
„Jah, härra.”
„Kuula nüüd mind, sõbrake. Katsu tõesti väheke rõõmsam olla. Lõppude lõpuks sõidad sa ju Inglismaale. Sa sõidad koju.”
Just viimase märkuse peale, selle jutu peale, et ma „sõidan koju”, said tunded minust võitu, ning seda – ma olen täiesti kindel – esimest ja viimast korda kogu reisi jooksul. Ja selgi korral olid mu pisarad pigem viha kui kurbuse märk. Sest ma olin koloneli sõnu väga pahaks pannud. Enda meelest olin ma teel võõrale maale, kus ma ühtki hingelist ei tunne, samas kui kõik, mis mulle tuttav oli, jäi maha linna, mis nüüd meie selja taga hääbus. Ennekõike olid kusagil seal, sadama ja Bundi kõrghoonete taga ju minu vanemad, ning silmi pühkides heitsin ma pilgu viimast korda kalda poole, mõeldes, et veel nüüdki võiksin seal silmata ema – või koguni isa –, kes tormab kaile, lehvitab ja hõikab, et ma tagasi pöörduksin. Ent isegi toona teadsin ma sisimas, et see lootus pole muud kui lapsik iseloomunõrkus.
