varjata. Selleks ajaks, kui ta South Audley Streetil taksosse istus ja me temaga hüvasti jätsime, oli ta kahtlemata suurepärases tujus. Alles siis, kui ma umbes aastapäevad hiljem tema surmast kuulda sain, kahetsesin pisut, et ma polnud tol õhtul Dorchesteris temasse suurema soojusega suhtunud. Lõppude lõpuks oli tema ju kunagi mulle heateo teinud, ja niipalju kui mina hinnata oskasin, oli ta olnud väga tubli mees. Ent küllap määrab roll, mida tal minu elus tuli täita – tõsiasi, et ta oli nii paratamatult seotud kõige muuga, mis tookord juhtus –, talle minu mälus alatiseks kaksipidise tähenduse.
Esimesel kolmel-neljal aastal pärast vahejuhtumit Waldorfi hotellis oli Sarah Hemmingsil ja minul vähe kokkupuuteid. Ma mäletan, et kord nägin ma teda sel ajajärgul mingil kokteiliõhtul ühes Mayfairi korteris. Rahvast oli väga palju, kuid mina suurt kedagi kohalolijaist ei tundnud, ning olin otsustanud varakult lahkuda. Olingi teel ukse poole, kui märkasin Sarah Hemmingsit, kes ajas kellegagi juttu, seistes otse mu tee peal ees. Vaistlikult oleksin tahtnud ümber pöörata ja valida teise tee. Ent ma olin äsja väga edukalt lahendanud Roger Parkeri juhtumi ning mulle pakkus huvi, kas preili Hemmings selgi korral söandaks minuga niisama isemeelne olla nagu paari aasta eest Waldorfis. Niisiis suundusin külaliste vahelt läbi pugedes edasi, seades samme nii, et mu tee otse tema eest läbi viiks. Kui ma tema ette jõudsin, nägin, kuidas ta tõstis pilgu, et näha, kellega on tegu. Tema näol vilksatas nõutus, kui ta üritas meenutada, kes ma olen. Seejärel selgis tema nägu äratundmises ning vähimagi naeratuse varju või noogutuseta pööras ta pilgu tagasi oma vestluskaaslasele.
Sellele seigale ma kuigivõrd ei mõtelnud. Juhtus see ju ajajärgul, mil ma olin sügavalt hõivatud mitme nõudliku juhtumi uurimisega. Ja kuigi ajani, mil mu nimi omandas tuntuse, mida saaks vähegi võrrelda praegusega, pidi kuluma veel umbes aasta, hakkasin juba siis tasapisi aimama selle vastutusekoorma kogu ulatust, mis käib kaasas iga vähegi nimeka detektiivi mainega. Loomulikult olin ma alati teadnud, et kurjuse kõige salakavalamate vormide väljajuurimine – tavaliselt just siis, kui need on muutumas ohjeldamatuks – on karm ja üllas ettevõtmine. Kummatigi aitas just Roger Parkeri mõrva ja teiste sarnaste kuritööde lahendamise kogemus mul mõista, kui palju tähendab inimestele – ja mitte ainult nendele, kes on asjaga otseselt seotud, vaid ka laiemale avalikkusele – säärase vargsi võimust võtva nurjatuse väljarookimine. Selle tulemusena süvenes veelgi mu kindel otsus, et ma ei lase Londoni elu pealispindsetel võludel end põhisihist kõrvale kallutada. Ehk hakkasin tasapisi aimama sedagi, kuidas mu vanemad tookord ammu olid suutnud endale kindlaks jääda. Igal juhul ei olnud mu mõtteis tol ajal kuigivõrd ruumi Sarah Hemmingsi taolistele; pole ka võimatu, et oleksin tema olemasolu hoopiski unustanud, kui ma poleks ühel päeval Kensington Gardensis Joseph Turneriga kokku sattunud.
Uurisin tookord parajasti Norfolki juhtumit ning olin paariks päevaks Londonisse tagasi pöördunud, kavatsedes läbi vaadata oma ulatuslikud märkmed selle loo kohta. Kui ma siis ühel hallil hommikul Kensington Gardensis uitasin, mõtiskledes ohvri kadumisega seotud arvukate kummaliste asjaolude üle, tervitas mind juba kaugelt keegi, kelles tundsin peagi ära Turneri, mehe, keda olin seltskonnaelu käigus põgusalt tundma õppinud. Ta astus tõtakalt ligi ning olles uurinud, miks mind viimasel ajal „nii vähe näha on olnud”, kutsus mind õhtusöögile, mille ta koos kellegi sõbraga kavatses korraldada samal õhtul ühes restoranis. Kui ma viisakalt keeldusin, tuues ettekäändeks, et parajasti käsil olev juhtum nõuab kogu mu aega ja tähelepanu, ütles tema:
„Häbilugu. Sarah Hemmings lubas tulla ja on väga õhevil, lootes teiega pikemalt juttu ajada.”
„Preili Hemmings?”
„Ilmselt mäletate teda? Tema küll mäletab teid. Ütles, et olite paari aasta eest tuttavaks saanud. Ta kurdab kogu aeg selle üle, et teid enam sugugi näha ei ole.”
Surusin maha kiusatuse selle peale midagi kosta, ning vastasin lihtsalt:
„Nojah, palun andke talle edasi minu parimad soovid.”
Lahkusin Turnerist pärast seda üpris kiiresti, kuid tunnistan, et kirjutuslaua taha istudes olin mõnevõrra häiritud teadmisest, et preili Hemmings on mind näha soovinud. Lõpuks otsustasin sisimas, et küllap ajas Turner midagi segamini või siis lihtsalt lisas oma sõnumile värve, püüdes mind õhtusöögile meelitada. Ent järgnenud kuudel jõudis mu kõrvu üha rohkem samasuguse sisuga kuuldusi. Sarah Hemmingsit oli kuuldud avaldamas pahameelt, et ma olen meie kunagisest sõprusest hoolimata muutunud talle täiesti kättesaamatuks. Lisaks kuulsin veel mitmest allikast, et ta on ähvardanud mind „maa pealt või maa alt üles otsida”. Ja nüüd, möödunud nädalal, kui ma peatusin Oxfordshire’i krahvkonnas Shacktoni külas, et heita lähem pilk Studley Grange’i juhtumile, ilmus preili Hemmings isiklikult välja, eeldatavasti soovides nimetatud kavatsust ellu viia.
Leidsin müüridest ümbritsetud tiigi – tiigi, millest oli avastatud Charles Emery laip – maja juurde kuuluva maavalduse kaugemast osast. Kivise trepi neli astet olid toonud mu alla nelinurksele alale, mis oli päikese eest nii kiivalt kaitstud, et koguni sel kirkal hommikul jäi kõik mind ümbritsev varju. Müüre kattis luuderohi, kuid ometi polnud miskipärast pääsu pealetükkivast tundest, et olen astunud katuseta kongi.
Tiik oli selle suletud ala raskuspunkt. Kuigi mitu inimest oli mulle öelnud, et selles elavad kuldkalad, ei näinud ma siin ühtki elumärki, tõtt-öelda oli raske ettegi kujutada, et selles ligedas vees võiks leiduda midagi elavat – tõeliselt sobiv koht laiba avastamiseks. Tiiki ümbritsesid ringina porisse surutud, sammaldunud, ruudukujulised kiviplaadid. Oletan, et olin selle paiga vaatlemisega ametis olnud umbes kakskümmend minutit – lamasin otseti, uurides suurendusklaasiga üht vee kohale eenduvat kiviplaati –, kui tajusin, et keegi jälgib mind. Arvasin algul, et tegu on mõne perekonnaliikmega, kes tahab mind järjekordsete küsimustega painata. Kuna olin enne nõudnud, et saaksin teatud aja tegutseda häirimatult, otsustasin – olgugi et see võis näida jämedusena – teeselda, et pole midagi märganud.
Lõpuks kuulsin kinga kriginat kivil, kusagil üsna aia sissepääsu lähedal. Selleks ajaks hakkas juba ebaloomulik tunduma, et ma seal nii pikalt kõhuli olen, ja olin ka lõpetanud uurimise, mille puhul see asend oli tarvilik olnud. Samuti polnud ma unustanud, et laman peaaegu täpselt samas paigas, kus pandi toime mõrv, ning et mõrvar viibib ikka veel vabaduses. Kõhedus uhkas minust läbi, kui ma end kohmakalt püsti ajasin ning riideid puhtaks kloppides kutsumata külalise poole pöördusin.
Nähes Sarah Hemmingsit, olin ma loomulikult üpris üllatunud, kuid olen kindel, et minu näolt ei võinud ta midagi ebatavalist välja lugeda. Olin mananud näole pahameelt väljendava ilme ja eeldan, et küllap seda ta nägigi, sest tema esimesed sõnad olid:
„Oi! Ma ei mõelnud teie järele luurata. Aga see tundus nii uskumatult hea võimalus. Ma mõtlen, selleks, et näha suurmeest tema töö juures.”
Uurisin tema nägu põhjalikult, kuid ei leidnud jälgegi sarkasmist. Sellegipoolest vastasin jahedal toonil: „Preili Hemmings. Missugune ootamatus!”
„Ma kuulsin, et olete siin. Mina peatun ühe sõbraga paariks päevaks Pemleys. See asub siit teed mööda natuke edasi.”
Ta vaikis, oodates kahtlemata minu vastust. Kui seda ei tulnud, ei näidanud ta vähimatki märki kohmetusest, vaid astus hoopis mulle paar sammu lähemale.
„Ma olen Emeryte päris lähedane sõber, kas te teadsite seda?” jätkas ta. „See mõrv on tõesti kohutav.”
„Jah, kohutav.”
„Ahaa, nii et teiegi meelest on tegu mõrvaga. Noh, sellega on asi ilmselt otsustatud. On teil mõni teooria, härra Banks?”
Kehitasin õlgu. „Tõepoolest, olen teinud mõned järeldused.”
