nädala pärast ei suutnud patsient ikka veel käia rohkem kui sammukese ühele või teisele poole (murtud käe ja jalaga ei saanud ta karke õieti kasutada).
Politseinik Everest pikendas tema turistiviisat kolme kuu jagu, selleks ajaks peaks ta suutma liikuda, ja kui Jumal ja valitsus tahavad, on laevaliiklus siis taas käima pandud.
Parem ranne paranes halvasti, mediaannärv, mis andis tundlikkuse kolmele ja poolele sõrmele (pöial, nimetissõrm, keskmine sõrm ja pool neljandast sõrmest) oli kas täitsa sodi või liiga kokku vajutatud, et töötada saaks. Need sõrmed ei tundnud üldse midagi. Kui kips kaheksa nädala pärast ära võeti, oleks ta pidanud saama kätt liigutada, aga ka see läks kehvasti. Jalg oli, nagu öeldud, silmanähtavalt teisest lühem. Papa Tane meisterdas erilise kargu, millele patsient sai toetuda küünarnuki, mitte labakäega, seejärel kõlkus ta karkude otsas vastuvõturuumi ja esimese palati vahet, kuni Mamma Evelyn otsustas, et ta ei pea enam palatis lamama. Kliinikusse toidu ja joogi tassimine oli tülikas ja aeganõudev, samuti pidi keegi kogu aeg kohapeal olema, et aidata patsiendil tualetis käia ja pesta. Selle asemel paigutati ta meie pärlikoja kõrvale diislitankla juurde kikau-hütti. Ta sõi koos meiega hommikust ja õhtust, istus vaikselt ja äraootavalt õhtuti lõkkeringi servas. Päevasel ajal kõndis ta üha pikemaid tiire mööda Tukao koralliteid, koperdas oma veidratel karkudel, kuni küünarnukk veriseks hõõrdus.
Korjasime oma viimased austrid (viimane veerandik polnud päris niisama rikkalik kui eelmised kolm, aga igati rahuldav).
Mina ja Nikau võisime tavapäraselt valida saagi hulgast tänuks hea töö eest kumbki ühe pärli.
Ja saar oli endiselt elektrita.
Laevaliiklus Manihikile lõppes sel päeval, kui laev nimega „Manuvai” sõitis 1988. aasta detsembris Nassau lähedal karile (mitte Bahama pealinn Nassau, eks ole, vaid üks väike saar Pukapukast kagus). Uudis levis saarel kulutulena, me teadsime nimepidi laevu, mis meile hädatarvilikku kaupa tõid, just nagu lapsed teavad oma vanemate nimesid, nende lugu ja tausta.
„Manuvai” ehitati Taanis (mis asub Skandinaavias, samuti nagu Rootsigi). Laev sai valmis 1960. aastal ja oli hästi sisse sõidetud juba siis, kui laevafirma Silk & Boyd (millel polnud midagi pistmist meie Pastor Boydiga) selle 1970-ndate algul ära ostis. Laeva oli kasutatud kaubalaevana Põhja-Euroopas kümme aastat ja see polnud kuidagipidi mõeldud troopikasse reisilaevaks, aga kui see algul Cooki saarte vahel sõitma hakkas, oli see võrreldes eelmiste laevadega ikkagi suur samm edasi. („Manuvaiga” sõitiski Moana Rarotongale, kui ta neliteist oli.) Pärast ligi kahtkümmet aastat Lõunamerel hakkas laevale terendama laevade kalmistu, aga see hetk saabus varem, kui keegi oleks eeldanud. Pärast kolme ränka päeva kehvas ilmas Pukapuka lähistel oli laev teel Nassausse, kui tüürimees oma postil magama jäi ja laev otse karile sõitis (umbes samamoodi nagu rootslane oma jahiga). Pärast seda meile Manihikile kaupa enam ei saadetud. Laevafirmad tülitsesid valitsusega toetuste ja veolitsentside pärast, mehed olid kindlad, et valitsus Rarotongal on täiesti võimetu olukorda lahendama. Onu Matini informeeris Papa Tanet raadio kaudu arengust (või pigem selle puudumisest). Manihikil oli küll oma lennuväli (see pühitseti sisse 10. oktoobril 1988 igati nõuetekohaselt, sel päeval, kui maandus esimene lennuk), aga kaubalende polnud käima saadud. Ainsana kasutasid seda (vägagi juhuslikult) pärlikaupmehed, kes seal oma eralennukitega maandusid.
Paar nädalat pärast meie saagikoristuse lõppu oligi aeg lennuväli taas kasutusele võtta.
Kokkuostjad olid Rarotongalt koidu ajal õhku tõusnud, Aitutakil peatunud ja paagid lõhkemiseni täis pannud ning pidid maanduma korallipurul ennelõunal poole kaheteistkümne ajal. Peaaegu kõik Tukaost ja paljud ka Tauhunust olid kogunenud uue terminali juurde (vaiadel puust ehitis plekk-katuse ja kaheksa puupingiga), et neid vastu võtta. Ootamine venis pikaks, tuult ja varju eriti polnud. Nikau kuulis pilvedetagust heli esimesena, seejärel hakkas valge täpp taevas paistma, mul käis kõhust jõnks läbi, ja seejärel lennuk maandus, otsekui suur rohutirts. Mootor möirgas, kui lennuk kütusepaakide juurde sõitis ja peatus. Mootoriheli vaibus, uks avanes ja pärlikaupmehed astusid välja, kange selja ja jalgadega, lai naeratus näol. Neid oli kuus, Jaapanist ja Austraaliast, lisaks piloot (kes oli Rarotongalt). Nad tervitasid Papa Tanet ja Kapten Marekot ja Proua ja Härra Erlandseni ja veel paari suuremat pärlikasvatajat. Pastor Boyd lausus pure ning õnnistas lennukit ja selle juhti ja reisijaid, seejärel korraldati kiriku juures suur lõunasöök. Terve meie pere oli seal (peale Amiria, kes oli koolis, ja Erik Bergmani, kes ei tundnud ennast hästi ja puhkas oma hütis).
Papa Tane pidas saabunutele lühikese tervituskõne, seejärel pidas Härra Erlandsen (kes armastas oma häält kuulata) väga pika ja sisutu kõne, milles rääkis enamjaolt sellest, kui tähtis ta ise oli.
Juba samal pärastlõunal sõitsid neli kokkuostjat ja piloot edasi Tauhunusse. Teised kaks, üks austraallane ja üks jaapanlane, jäid Tukaosse, et meie külas pärliklassid üle vaadata ja hindu pakkuda. Õhk sumises häältest ja ootustest, meid ootas dollaritorm, mis pidi Manihiki otsejoones tulevikku lennutama. Hoidusin tagaplaanile, pinge kehas surisemas. Kaupmehed majutati Erlandsenide juurde, kõik pered aitasid neile süüa anda, õhtuti kogunesid mehed meie pärlikoja juurde lõkke äärde. Tanga õllelaar oli õnnestunud, Barbie laulis falsetis, tuul laguunilt oli üle pika aja üsna jahe.
„Tulge sööma,” hõigati mööduvatele varjudele. „Meil on taro ja ika mata!”
Istusin sõõrist väljaspool, selg vastu pärlikoja seina, ning kuulasin hääli ja laineid. Moana oli minu kõrval, tundsin, et ta on rahul. Rootslane tuli oma hütist välja ja võttis tavapäraselt sõõri välisservas istet.
Tegelikult oli meie silmapiiril ainult üks pilv, majandusliku mõtlemisega isikute puudumine, kes võinuksid kokkuostjatele abiks olla. Seda küsimust muudkui veeretati, arutati saarel uue pangakontori asutamist, et saaks siia kompetentseid inimesi (kui see paadirisu ometi käia suvatseks).
„Aga sina?” küsis Kapten Mareko Nikault. „Kas sina pole hea arvutaja?”
See oli tõsi, Nikaul lõikas pea matemaatikat sama hästi nagu Moanal.
„Raamatupidamisest ei tea ma küll midagi,” vastas poiss.
Ette hoiatamata tõusis rootslane püsti, vasaku käega kargule toetudes.
„Võib-olla saan mina aidata,” ütles ta. „Mul on majandusega kogemusi.”
Tekkis lühike ja üllatunud vaikus, hämmastunud suud pöördusid välismaalase poole. Arm tema laubal leekis tulekumas.
„Kas sa oskad arveid kirjutada ja käibemaksu arvutada ja raamatupidamist teha?” küsis Papa Tane.
Mees noogutas.
„Aga oled sa teadlik neist reeglitest ja maksumääradest, mis Uus-Meremaal kehtivad?”
„Need ei tohiks väga palju ülejäänud rahvusvahelisest praktikast erineda. Mul on vaja teada ainult maksumäärasid ja muid eriparagrahve, ja neid ma saan raadio kaudu Rarotongalt küsida.”
Mehed lõkke ääres vaatasid üksteisele otsa, seda oli nüüd rohkem, kui välismaalane oli ligi kolme kuu jooksul kokku avalikult öelnud.
„No aga siis muidugi,” ütles Papa Tane. „Kas sa saaksid homme alustada?”
Erik Bergman asus tööle ambitsioonikalt ja tõhusalt. Ta kirjutas raamatupidamisandmed kooli laost leitud vanadesse vihikutesse, juhendas mehi, kuidas nad saaksid avada kontod Rarotongal ARB pangas, rääkis igaühega sellest, mis oli
