annab.”
Mary lõi käsi kokku ja tema silmad läksid rõõmust pärani. „Kas tõesti? Kas lubad?”
Thomas lõi risti ette. „Ma luban, Mary.”
„Aitäh.” Ta suudles mehe habemetüükas põske. „Oh, Thomas,” ohkas ta. „Nii magus-kurba lahkumist ma venitaksin hommikuni vist.”1
„Ah?”
„„Romeo ja Julia”.”
Thomas raputas pead. „Ma ei saa kahjuks midagi aru.”
„Oh, Thomas,” naeris Mary ja patsutas meest naljatlemisi õlale. „Sa oled tõeline kunstivõhik. Julia ütleb Romeole, et nende kurb lahkumine on ka magus, kuna tänu sellele mõtlevad nad järgmisele korrale, kui teineteist taas näevad.”
„Ah soo.” Thomas kortsutas kulmu ja kirtsutas nina. „Küllap see on loogiline. Tema juba teadis, millest räägib, see meie William.”
Thomas astus rongi, sulges ukse ja avas akna, et saaks sealt välja küünitada. Ta suudles oma sõrmeotsi ja surus need Mary põse vastu. Mary hoidis tema kätt paigal ja võitles pisaratega, kuna teadis, et need ei meeldi mehele mitte üks raas. „Hoia ennast, Thomas Roberts, kas kuuled?”
Ta vibutas sõrmega mehe näo ees ja too vastas rõhutatud auandmisega: „Jah, boss.”
Vagunisaatja lasi vilet ja rong läks liikvele. Mary jooksis paar sammu selle kõrval platvormil ning Thomas lehvitas valge taskurätiga ja tupsutas silmi. Mary teadis, et ta narritab teda, ja see pani ta tahes-tahtmata naeratama. „Näeme paari päeva pärast!” hüüdis ta, kui rong kogus kiirust ja kadus kaugusse.
Arsti ooteruumis oli palju rahvast ja lämmatavalt palav. Vasakul pool Mary kõrval istuval naisel oli süles magav imik, kes oli lõhna järgi otsustades äsja mähkmed täis teinud. Paremal istuv mees aevastas häälekalt taskurätikusse ning kukkus seejärel pööraselt köhima. Mary pööras pea ära ja lehitses räbalaks loetud ajakirja. Tema vastuvõtuajast oli juba viisteist minutit möödas ning ta oli jõudnud kaks sõrmeküünt ära närida. Lõpuks pistis vastuvõtuleti töötaja pea ukselt vahelt välja. „Mary Roberts? Arst ootab teid.”
Mary tõstis pilgu ajakirjalt. „Aitäh.” Ta tõusis aeglaselt püsti ja koputas ettevaatlikult arsti uksele. Kuid niipea kui ta sisse astus, oli tema ootusärevus nagu peoga pühitud. Arst istus oma suure mahagonist kirjutuslaua taga, kuid naaldus mugavalt tooli seljatoele, käed süles kokku põimitud ja teadja naeratus huulil.
*
Mary otsustas mööda maalilist marsruuti võõrastemajja tagasi minna, arvates, et karastav jalutuskäik piki mereranda paneb ta põsed õhetama ja soolase mereõhu hingamine lööb mõtted klaariks. Kuid ta märkas peagi, et see pole kõndimine, tema sammud olid midagi õhus hõljumise ja hüplemise vahepealset, ning koju jõudes tundis ta kerget peapööritust ja hingeldas. Ta kordas mõttes aina uuesti arsti sõnu: „Mul on rõõm teile teatada, proua Roberts, et te olete tõepoolest rase.” Lõpuks ometi, pärast kolme aastat täis südamevalu, valehäireid ja purustavaid pettumusi pidi neist saama perekond. Mary ei suutnud ära oodata, et seda juba Thomasele rääkida.
Teine peatükk
Allkorruse esikus helises järelejätmatult telefon, mis äratas lõpuks Mary sügavast unenägudeta unest. Ta oli jõuetu ja uimane ning heitis pilgu Thomase voodipoolele, kus polnud midagi peale tühjuse. Ta libistas käega üle külma lina veendumaks, et mees pole seal maganud, ning kui tema pea hakkas selginema, meenus talle, et Thomas on öövahetuses. Mary vaatas öökapil olevat elektroonilist äratuskella, mille ekraanile ilmusid numbrid 3.37. Ta tundis kõhusopis esimest õuduselainet: sellisel kellaajal ei helista keegi lihtsalt vestlemiseks. Mary ajas end voodist välja ja tormas alumisele korrusele, hoolimata sellest et võib külalised üles äratada. Ta haaras rohmaka musta toru ja ütles sellesse ägedalt hingeldades: „Halloo, Mary Roberts kuuleb.”
„Tere, proua Roberts. Vabandust, et teid üles ajasin.” Kehatu hääl oli tuhm ja räme, justkui oleks rääkija pidanud kurgu puhtaks köhatama.
„Kellega ma räägin?” Mary suu oli nii kuiv, nagu oleks kogu sülg haihtunud, ja tema keel ei soostnud liikuma. Esiku pimeduses tantsisid tema silme ees mustad täpid ning ta otsis trepikäsipuule toetudes tasakaalu.
„Ma helistan söekaevandusest.” Hääl vakatas ja Mary kuulis, kuidas rääkija püüab sügavalt hinge tõmmata. „Siin toimus plahvatus, mõned kaevurid jäid lõksu, ja mul on väga kahju teile teatada, et nende seas on ka Thomas.”
Mary asetas vaistlikult käe kõhu peale ja sulges silmad. „Ma hakkan kohe tulema.”
Mary tõmbas selga esimese kätte sattuva riidehilbu ja kirjutas kiiruga kirjakese Ruthile. See noor neiu oli nüüd aasta tema juures töötanud ja sai külalistele hommikusöögi serveerimisega kenasti hakkama. Vähemalt nii Mary endale kinnitas, kuna tal polnud aega mõelda kõikidele neile portselannõudele, mille tüdruk oli maha pillanud, ega neile kordadele, kui ta oli jätnud peekoni liiga kauaks grillima. Mõni vähem kannatlik tööandja oleks ta juba ammu lahti lasknud, kuid Ruth oli ainuke leivateenija peres, kuhu kuulusid tema astmat põdev lesest isa ja väikevend, kes suutis kõndida vaid metallist jalatugede abil. Mary polnud kunagi olnud südant Ruthile veel lisamuresid tekitada.
Vihm piitsutas kõnniteed, kui ta tõmbas autoukse lahti ja palus endamisi, et mootor ikka käivituks. Vettinud jalamatist tõusis õlihaisu. Nende vana Vauxhall Viva polnud kunagi just usaldusväärsuse musternäidis olnud. See oli rohkem roostekarva kui helesinine ning väljalasketorust tuli suhinal niisuguse vastiku musta suitsu pilv, mida tavaliselt köhivad välja korstnad. Maryl õnnestus mootor ellu äratada neljandal katsel, ning veidi rohkem kui tunni aja pärast oli ta söekaevanduses. Ta ei mäletanud teekonnast suurt midagi, kuid teadis, et oli ületanud kõiki kiiruspiiranguid, ja ei tahtnud mõeldagi sellele, kas ta mõne punase tule ajal ka seisma oli jäänud.
Kaevanduse juurde oli kogunenud väike rahvahulk, mehed seisid langetatud päi ja vaikides vihmas, lihtsalt vaadates ja oodates. Taevas oli tõmbunud punakasoranžiks, kuna horisondi kohal koitis, ning ainus hääl, mida oli kuulda, tuli tõstešahtist, kus vinnati aeglaselt jubedat lasti ülespoole. Rahvahulk ahmis ühehäälselt õhku, kui kaks laipa nende hauast välja toodi. Mary sööstis ettepoole, kuid tundis siis, kuidas teda tagasi tõmmatakse.
„Laske neil oma tööd teha.” Mary õlgadest hoidis kinni sünge ilmega mees, kes kandis kiivrit, mille küljes oli lamp. Silmamunad ja hambad helendasid tema söest mustavas näos ning vasaku kulmu all olevast sügavast haavast voolas verenire. Tema oli ilmselt üks neist, kel oli vedanud.
„Miks neil nii kaua läheb?” küsis Mary.
„Seal all on olnud mitu plahvatust, kullake, aga võite olla kindlad, et kõik tahavad sama kibedasti kui teie, et need kaevurid üles toodaks. Me kõik veame ühte köit.” Mees hakkas nii ägedalt läkastama, nagu tahaks kopsu välja köhida, ning sülitas selle tulemuse, musta rögaklimbi maha Mary kõrvale, kes ei suutnud jälestust varjata. „Vabandust,” ütles mees. „Ootate oma meest?”
Mary noogutas. „Thomas Roberts. Kas te tunnete teda?”
„Tunnen tõesti. Ta on hea mees, ja pealegi tugev. Ega pelga rasket tööd. Ma ei imestaks, kui teda edutamine ootaks.” Mees asetas käe rahustavalt Mary
