hakkama saama, kuidas ta peaks nende lapse üksinda üles kasvatama. See oli ainus, mis tal nüüd Thomasest veel oli, kuid see oli hinnalisem kui miski muu. Mary mõtles, kas sellest võiks piisata, et eesseisvate süngete päevadega hakkama saada.
Mary ärkas mõne tunni pärast. Ta lebas voodil, Thomase särk ikka veel seljas. Tema suu kuivas, pea tuikas ja juustes oli suitsuhais. Tema vasak käsi rippus üle voodiääre ning see surises, nagu oleks nõelu täis. Alles mõne sekundi pärast meenus Maryle, et tema elu on igaveseks muutunud.
Ta tõttas vannituppa, seisis seljaga WC-poti poole ning sikutas särgi üles. Ta tõmbas aluspüksid alla, vaatas punast plekki jalgevahes ja karjatas.
Kolmas peatükk
Märts 2016
Raagus puude vahelt tungis läbi ere päikesekiir, mis peegeldus silmipimestavalt tagasi kirsipuust kirstul olevalt kuldselt nimetahvlilt. Beth pani käe näo ette varjuks ja pilgutas silmi. Härmas maa krudises ta jalge all ning ta vaatas kissitades teiste leinajate poole, kes seisid langetatud päi ja mõned tupsutasid silmi. Beth võttis varrukast taskuräti ja surus selle suu ette, lämmatades karjatuse, mis ähvardas katkestada selle sünktõsise koosviibimise. Vikaar lasi ringi käima karbi mullaga ning Beth võttis sealt peotäie ja viskas õrnalt kirstule. Mulla langemine mütsuga kõvale puidule kajas ta peas vastu. Ta oli oma ema väga armastanud, aga see poleks pidanud niimoodi lõppema. Nii palju oli veel ütlemata, kuid nüüd oli juba liiga hilja.
Vikaari sõnad lõikusid läbi jäise märtsituule ning tema valge rüü voogas tema ümber ja lakki täis juuksed, mis olid üle kiila pealae kammitud, tõusid tuule käes koomiliselt püsti.
„Kuna kõikvõimas Jumal on otsustanud võtta sellest maailmast Mary Robertsi hinge, paneme tema ihu nüüd hauda, mullast oled sina võetud, mullaks pead sina saama …”
Michael surus solidaarsuse märgiks tugevamalt Bethi kätt ja naine oli selle eest tänulik. See polnud esimene kord, kui ta mõtles, mis temast ilma abikaasa vankumatu toeta saaks. Kuid nüüd olid nad mõlemad abitud, ja see ainuke naine, kes oleks võinud neid aidata, oli maetud sama sügavale kui saladus, mille ta endaga kaasa viis.
Kui Beth ja Michael tagasi jõudsid, oli Jake oma haiglavoodis istukil ning tema ees olevale kandikule oli laotatud pusle. Nad polnud jõudnud riideid vahetada ning nende tumedad rõivad moodustasid palati ereda ja steriilse õhustikuga silmatorkava kontrasti.
Beth kummardus voodi kohale ja suudles poja laupa. „Me tulime nii kiiresti kui saime.”
Michael ja Jake vahetasid ühe oma keerulistest käepigistustest, mille selgeksõppimisele oli kulunud nädalaid ning mis lõppes sellega, et mõlemad nipsutasid sõrmi ja lõid rusikad kokku. „Kuidas mu mehehakatisel läheb?” Michael sasis poisi juukseid.
„Vaata, issi!” Jake patsutas kokkupandud puslet. „Ma sain selle valmis ja õde ütles, et see on seitsme- kuni kaheksa-aastastele, aga mina olen ainult viis.” Poisi suured šokolaadikarva silmad särasid rõõmust.
Michael pööras kandiku ringi, et paremini näha. „Küll sa oled osav poiss, Jake. Ma olen väga uhke.”
„Kas mamma matused läksid hästi?”
Michael vaatas naise poole. „Küllap täitsa kenasti. Aga sulle poleks seal meeldinud. Sellised asjad on sinu jaoks liiga pikad ja igavad, poeg.”
„Ma oleksin tahtnud tulla. Ma armastasin mammat ja oleksin tahtnud pärast peole minna.”
Michael hakkas naerma. „Ma ei kutsuks seda peoks, Jake. Seal ei mängitud ega antud tarretist ega jäätist.”
Beth puges Jake’i kõrvale voodisse. „Ma tean, et sa armastasid mammat, ja tema armastas sind, aga sinu jaoks on praegu kõige tähtsam terveks saada. Õues on hirmus külm ja me ei taha, et sa jääksid …” Ta jättis lause pooleli ja hakkas pakiliselt puslet kokku korjama, enne kui jututeemat muutis. „Igatahes, iga hetk tuuakse su õhtusöök, Jake. Kas sa mäletad, mida täna pakutakse?”
Jake pigistas silmad kinni ja jäi hetkeks mõttesse. „Ei, aga see on nagunii jälle see tükke täis kartulipudru.”
Michael naeris. „Sa ei tea, kuidas sul on vedanud, poeg. Mina sain õiget kartulit alles umbes seitsmeaastaselt. Minu ema arvas, et kartulipuder tuleb pakist, ja sedagi vaid siis, kui ta üldse süüa tegema vaevus.”
Beth ja Jake vahetasid teadva pilgu ning võtsid seejärel oma kujuteldavad viiulid kätte.
Michael pistis käe teki alla ja kõditas Jake’i roiete alt. „Hea küll, teie kaks, väga naljakas.”
Naermine lõppes nagu lõigatult, kui äkitselt kostis, kuidas doktor Appleby kurku puhtaks köhib. Vanemnefroloog seisis voodijalutsis, käes märkmekaust. „Vabandust, et teid katkestan. Kuidas sa end täna tunned, Jake? Välja näed sa igatahes palju parem. Ehk peaksime sind varsti juba koju laskma.”
Jake ajas end hooga põlvili ja hakkas voodi peal hüplema. „Jah! Ma tahan koju minna, kas ma võin, emme?”
Beth pani talle käe rahustavalt õlale. „Vaata ette, Jake, ära unusta, et sa ei tohi rapsida.” Ta pöördus doktor Appleby poole. „Kas tõesti? Kas arvate, et ta võiks selleks valmis olla?”
„Jake hakkab kohe õhtust sööma. Tulge teie õige minu kabinetti, et saaksime vestelda.”
Doktor Appleby kabinet oli Bethile ja Michaelile sama tuttav kui nende oma elutuba. Kuigi too mees ümbritses end näilise kaosega, mida tõestasid kõrguvad kaustakuhjad ja lõputud pesemata kohvitassid, usaldasid nad oma ainsa poja tervise vähimagi kõhkluseta tema kätesse.
„Kuidas teie ema matused läksid, Beth?”
Beth oli mehe hoolivusest liigutatud.
„Sellisel puhul öeldakse vist, et nii hästi kui niisugune asi üldse minna võib.”
Arst tõmbas lugemisprillid pealaelt ninale ja libistas käega läbi oma paksude valgete juuste. Beth märkas tema korralikult lõigatud küüsi. Ta ei teadnud mehe vanust, kuid oletas, et too on peagi pensioniikka jõudmas. Ta jättis selle mõtte targu sinnapaika.
„Mm … just. Heakene küll, nagu te juba teate, läks Jake’i eilne protseduur väga hästi ja mul on hea meel, et kateeter on korralikult paigas. Tal on väike haav naba all veidi paremal, ja praegu on see muidugi kinni seotud.” Ta vaatas uuesti oma märkmeid. „Tema vereanalüüs oli hea, kreatiniini tase on langenud, kuigi vererõhk on veidi kõrge, aga see on tema seisundis poisi puhul igati ootuspärane.”
Michael kummardus ettepoole ja toetas küünarnuki nende vahel olevale kirjutuslauale. „Millal siis dialüüsravi algab, doktor?”
„Me peame ootama, kuni kateetri ümber tekib armkude, mis seda paigal hoiab, ja muidugi peate teie kaks läbima dialüüsialase väljaõppe. Jake’ile tehakse kõigepealt haiglas paar seanssi, ja enne kui ta välja kirjutatakse, arutab dialüüsiõde teiega kõik üksikasjalikult läbi. Praegu on kõige tähtsam, et Jake’il ei tekiks on peritoniiti, kõhukelmepõletikku. Ka sellele osutavatest märkidest räägib teile õde, nagu sellestki, mida teha, kui miski teile muret valmistab.” Ta pani märkmed käest ja põimis sõrmed kokku. „Ma saan väga hästi aru, kui raske see teile on. Kõike arvesse võttes on Jake sitke väike poiss,
