„Muidugi. Elusdoonorilt siiratud neer töötab paremini kui kadaveerselt doonorilt siiratu, ja see peab ka kauem vastu, aga nagu te teate, ei ole te kumbki sobiv doonor, nii et võib-olla peame mõtlema otsimisala laiendamisele.”
Arst rääkis nii vaikselt ja mõõdetud toonil, et Bethil oli raske teda kuulda. Kontaktläätsed ajasid tema silmamunad kuivaks ja sügelema ning ta oleks soovinud neid oma kokkusurutud rusikatega hõõruda, et veidi leevendust leida. Ta teadis, et järgmise küsimuse esitamine pole aus, aga purskas selle siiski välja enne, kui pidama sai: „Kas te saaksite teda ootelehel ettepoole tõsta?”
Arst vastas konkreetselt, kuid ühtaegu lahkelt. „Ooteleht ei ole järjekord, Beth. See ei toimi nii, et ootad oma korra ära ja siis saad järgmise saadaval oleva neeru.”
Beth tundis, kuidas ta lööb näost õhetama. „Vabandust, doktor Appleby. Ma tunnen end lihtsalt nii abituna.”
„Ma mõistan teie frustratsiooni ja püüan teid rahustada. Lapsed ja noored on tähtsusjärjekorras teistest mõnevõrra ees, kuid eelkõige on asi õige neeru leidmises õigele patsiendile. Selle oleme võlgu nii doonorile kui retsipiendile. Nagu võite isegi arvata, ületab nõudlus kaugelt pakkumist, ning äratõugete arvu tuleb minimeerida. Seniks aga täidab peritoneaaldialüüs neerude ülesandeid.”
Michael raputas pead. „Vaene laps. Ja ta vajab seda igal öösel?”
„Paraku küll, Michael. Aga te veel üllatute, kui näete, kui kiiresti ta sellega kohaneb. Ma olen alati hämmastunud ja tunnen aukartust, kui näen, kui hästi mõned lapsed toime tulevad. Sellest saab praegu Jake’i ja teie elustiil ning üksteise toetamisest on palju kasu, et see Jake’i jaoks võimalikult valutu oleks.”
Beth märkas, et Michael närib pöidlaküünt ümbritsevat nahka. Mure oli mehe näkku juba lausa sööbinud ja Beth püüdis meenutada, millal ta teda viimati naermas nägi. Ta ei mõelnud seda, kuidas nad mõlemad koos Jake’iga olid itsitanud, et poja tuju püsiks hea, vaid korralikku stressimaandavat, kogu südamest naermist. Niisugust spontaanset siirast rõõmuavaldust, mida enamik inimesi võtab iseenesestmõistetavana. Michael nägi isegi doktor Appleby kabineti hämaras valguses oma neljakümne kuuest eluaastast vanem välja. Tema juuksed olid endiselt paksud ja tumedad, kuid oimukohtadele hakkas sugenema halli ning kortsukesed tema silmade ümber näisid sügavamad. Bethi ema oli öelnud, et Michael näeb välja „väärikas”, kuid Beth teadis, et see on vaid peenemalt väljendudes vana. Ta võttis mehe käe pihku.
Michael heitis talle rahustava pilgu ja jätkas siis: „Me teame, et Jake’i eest hoolitsetakse nii hästi kui vähegi võimalik, doktor Appleby, ja me oleme tänulikud.” Ta ajas suu prunti ja lisas rõhutatult: „Tõeliselt tänulikud.”
Väikesesse kabinetti tungis valguskiir, kui üks õde pistis pea ukse vahelt sisse. „Doktor Appleby, kas te … Oh, vabandust, ma ei teadnud, et teil on koosolek.”
„Pole midagi, me oleme juba peaaegu lõpetanud.” Ta tõusis püsti ja surus nii Bethil kui ka Michaelil kätt. „Te võite mulle alati helistada, nii päeval kui öösel, kui miski teile muret teeb, ükskõik mis. Te ei ole üksi, me aitame koos Jake’il selle kõigega hakkama saada.”
Kui nad koridori jõudsid, tundis Beth tavapärast sundi poja juurde tagasi minna. Ta ei mäletanud, millal ta oli viimati lihtsalt kusagile kõndinud ilma hirmutundeta, mis teda sihtpunkti poole tõmbas. Michael hüüdis talle järele.
„Ma lähen toon meile kohvi.”
Beth pööras ringi ja lehvitas nõusoleku märgiks kätt ning klõbistas siis oma kõrgetel kontsadel mööda värskelt pestud põrandat edasi. Ta märkas välja pandud teadet, mis hoiatas inimesi märjal põrandal libisemast, kuid ei aeglustanud sammu. Bethi parem jalg libises väljapoole moel, mis oleks mõnes muus olukorras olnud koomiline, kuid tal õnnestus püsti jääda ja ta jätkas teed, jättes muidu laitmatult puhtale põrandale pika musta pidurdusjälje. Tal oli kuidagi õnnestunud tasakaalu säilitada, edasi minna. Midagi muud polegi tarvis teha, tuletas ta endale meelde, midagi muud polegi tarvis teha.
Jake oli voodis istukil ja jõi apelsinimahla. Tema ees kandikul oli tühi taldrik.
„Sa sõid siis kõik ära? Mida pakuti?”
„Kala ja herneid ja seda kartuliputru, aga ma surusin tükid kahvliga katki, ja siis oli veel õunakrõbedik jäätisega, aga õunad olid nii tulised, et ma kõrvetasin keele ära.”
Beth piilus poja suhu. „Oh heldus, aga ma näen, et sa oled jäätist söönud. See oli maasikajäätis, eks?” Ta võttis varrukast salvrätiku. See oli juba kokku kortsutatud ja kasutatud, kuid ta niisutas seda keelega ja pühkis seejärel poja roosad vuntsid ära.
Michael naasis kohviga. Beth võttis topsiku vastu, aga nagu ikka, oli see tulikuum ning ta pani selle ettevaatuse mõttes öökapile.
„Kas soovid, et mina jääksin täna öösel Jake’i juurde, kallis? Tundub, et sa oled ümber kukkumas.”
Beth lasi peal Jake’i padjale vajuda ja sulges silmad. Michael oli tema kurnatust juba märganud, nii et enam polnud mõtet teeselda. „Kui ma võiksin lihtsalt hetkeks silmad kinni panna, on kõik hästi.” Beth teadis, et see pole tõsi. Isegi kui ta oleks järgmised kaksteist tundi sügavalt maganud, oleks ta end ärgates ikka täiesti rampväsinuna tundnud. Tema füüsilise ja vaimse jaksu varasalv oli peaaegu tühjaks ammutatud ning tal polnud aimugi, kuidas seda uuesti täita. Ta tõstis tohutu jõupingutusega pead ja ütles Jake’ile:
„Kas sa tahaksid, et issi jääks täna sinu juurde?” See oli retooriline küsimus ja tal polnud vaja vastust oodatagi.
„Jah, issi!” Jake lõi oma tillukesi käsi kokku, nagu kutsuks Michaelit lavale. „Issi on parim.”
Beth ajas end voodilt püsti ja sirutas käed poja poole. „Tule siis siia ja anna mulle musi.”
Jake ajas end põlvili ja põimis oma piitspeenikesed käsivarred ema kaela ümber. Tema tilluke keha oli soe, kuid habras ja Beth ei julgenud teda liiga kõvasti kallistada. Ta libistas hoopis käe poja pidžaamapluusi alla ja sügas oma pikkade küüntega tema väikest selga. Niimoodi oli ta Jake’i väikelapsena magama uinutanud, ja see meeldis poisile siiamaani. Beth kiigutas Jake’i ühelt küljelt teisele ning meenutas, kui lihtne, õnnelik ja muretu oli nende elu olnud enne seda, kui Jake sai muserdava diagnoosi.
Bethi mõtted liikusid taas ema juurde. Ka tema oli Jake’i kogu südamest armastanud. Jake oli tema ainus lapselaps, ja ta oli teda lausa jumaldanud. Ta tüütas sõbrad oma lugudega poisist surmani ära, kandis käekotis kaasas tema pilti, mida ta igal võimalusel inimestele silme alla torkas, ning ta oli andnud poisile parima võimaliku kingituse – oma aja. Kui Jake oli tema juures, võisid potid jääda pesemata ja majapidamistööd oodata. Just seetõttu ei suutnud Beth kuidagi aru saada, miks Mary oli enda teada jätnud midagi, mis oleks võinud Jake’i elu päästa. See oli müsteerium, mille tema ema oli endaga hauda kaasa viinud.
Neljas peatükk
Majas oli kottpime, kui Beth koju jõudis. Ta klõpsas esikulambi põlema ja kissitas silmi, kui need püüdsid äkilise ereda valgusega harjuda. Hommikul saabunud lillekimbust tulvav aroom, mis täitis kööki, varjutas haigla antiseptikulõhna, mis tundus olevat igaveseks tema ninna sisse kolinud. Ta oli palunud, et vaid perekonnaliikmed lilli saadaksid. Ta võttis kaardi ja luges uuesti sellele kirjutatud liigutavaid sõnu. Tunnen sulle su kaotuses südamest kaasa, Beth.
