ja väljendusviis sellele, et ta on tema emaga umbes samavanune. „Albert Smith,” ütles ta valjult.
Ta raputas pead. „Ma pole temast kunagi varem kuulnud, nii et mingis mõttes oleks see loogiline. See peab olema nimi, mida ma pole kunagi kuulnud, sest me ei rääkinud mu isast ju kunagi.”
„Smith,” kordas Elaine. „Sellest on nüüd küll kahju. Kas ta poleks siis võinud olla Albert Waverley-Pemberton?”
„Kes see veel on?”
„Ei keegi, ma mõtlesin selle just välja. Ma pidasin silmas seda, et oleks parem, kui tal oleks mingi veider nimi, kuna selliste jälgi on lihtsam ajada.”
Beth ohkas ja korjas kaardid kokku. „See on nagunii umbropsu, Elaine. Ja mida ma ütleksin, kui ta tõesti üles leiaksin? Tere, mina olen Beth, sinu kaua kadunud tütar. Mu pojal on neeru vaja, kuidas sul ajaga on?”
„Hmm, kui sa seda niimoodi ütled … Ja pealegi võib ta olla liiga vana.”
„Küllap on seegi võimalik, kuigi inimene võib olla elusdoonor kaheksakümnenda eluaastani, kui ta tervis on korras. Mu ema oli seitsekümmend kaks, seega võib mu isa olla natuke vanem või natuke noorem. Pealegi võis ta hiljem veel lapsi saada, ja sellisel juhul oleks mul poolvendi või -õdesid, kellel võiks olla sobiv veregrupp ja koetüüp. Me soovime lihtsalt Jake’i võimalusi kasvatada, mitte nõuda, et inimesed loovutaksid oma elundid kellelegi võhivõõrale.”
„Kas sa oled oma ema asjad juba läbi vaadanud? Dokumendid, paberid, sellised isiklikud asjad? Sealt võib midagi leida.”
„Ma teen seda varsti, kuigi mitte eriti hea meelega. Ta viskas palju asju ära, kui Manchesteri kolis, aga loodetavasti on kõik tähtis ikka alles.”
Beth võttis tühja veinipudeli ja viis selle prügikasti juurde. „Ma läheksin nüüd vanni, Elaine, kui sobib.”
Elaine haaras Bethil õlgadest kinni. „Hea mõte, kullake, ja mina tulen homme jälle ja toon vormirooga.” Ta pani oma jahedad käed Bethi põskedele. „Kuula mind, sa pead veidikene kosuma.”
Kui Beth end viimaks sooja vette libistas, sulges ta silmad ja jäi ootama, et Jo Malone’i rahustav vannivaht mõjuma hakkaks. Ta oli seda õige ohtrasti vanniveele lisanud, nii et hinnaline pudel sai peaaegu tühjaks, aga ta arvas, et on selle ära teeninud. Ta oli täna matnud oma ema. Nad olid praktiliselt iga päev omavahel rääkinud, ja ometi oli nii palju jäänud ütlemata. Beth mõtles kaartidele, mis talle oli saadetud, lilledele, kõikidele inimestele matustel. Neil oli õigus. Mary oli olnud hea naine ning armastav ja hoolitsev ema. Beth ei suutnud veel päriselt uskuda, et ta ei näe ema enam kunagi. Kui pisarad taas voolama hakkasid, pigistas ta nina sõrmedega kinni ja libistas end vee alla.
Viies peatükk
Pärast paari kodus veedetud päeva nägi Jake juba palju parem välja. Puna oli tema palgeile naasnud ja jaksu oli juba nii palju, et ta tahtis õue minna ja vastu aeda jalgpalli taguda.
„Selle jaoks on vist liiga külm, kallike. Jää õige tuppa ja mängi midagi siin,” püüdis Beth teda veenda.
Jake ohkas ja vajus diivanile. „Aga siin on kogu aeg igav. Ma tahan õues mängida. Ma pean harjutama, et oleksin sama hea kui teised poisid ja mind valitaks esimesena.” Ta pani käed rinnale risti ja tema kortsu tõmmatud kulmud andsid märku ärritusest. „Mulle ei meeldi, kui mind viimasena valitakse.”
Michael sekkus: „See on hea märk, Beth. Me ei saa teda kogu ülejäänud eluks vati sisse mähkida.” Ta laskus põlvedele, et tema nägu oleks Jake’i näoga kohakuti. „Läheme aga, väikemees. Ainult natukeseks.”
Beth leppis kaotusega. „Hea küll, aga ärge võtke seda kõva palli, võtke pehme.”
Jake kirtsutas nina, kuid ajas end siis diivanilt püsti ja jooksis esikusse tosse jalga panema, pomisedes samal ajal midagi selle kohta, et pehmed pallid on tittedele.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
