Originaali tiitel:
Robin Perini
Forgotten Secrets
2016
Raamatu eesti keeles kirjastamise õigus kuulub eranditult kirjastusele ERSEN.
Selle raamatu reprodutseerimine, tõlkimine ja levitamine ilma valdaja loata on õigusvastane ja seadusega karistatav.
Selle raamatu tegelaskujud ja sündmused on välja mõeldud. Igasugune sarnasus tegelike elavate või surnud isikutega on juhuslik ja autori poolt kavatsemata.
Kaane kujundanud Reet Helm
Toimetanud Anneli Sihvart
Korrektor Inna Viires
Copyright © Robin Perini, 2016
This edition published by arrangement with Taryn Fagerness Agency and Synopsis Literary Agency
All rights reserved.
Trükiväljaanne © 2017 Kirjastus ERSEN
Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2018 Kirjastus ERSEN
Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2020 Kirjastus ERSEN
Raamatu nr 11379
ISBN (PDF) 978-9949-845-19-4
ISBN (ePub) 978-9949-84-951-2
Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee
Emale.
Kuigi mälestus on tuhmunud, meenutab tema kohalolek meile iga päev ta tahtejõudu, sügavat usku ja kõikehõlmavat pühendumist.
Isale.
Tõotus “haiguses ja tervises” on saanud enamaks kui lubadus. See on tõde. Tema kannatus ei katke, lojaalsus on piiritu ja armastus täielik.
Üheskoos on nad tõestuseks, et armastus võib olla tugev, tõeline ja igavene.
Olen uhke ja õnnelik, et teie olete minu vanemad.
Armastan teid mõlemat. Alati.
Vaprus pole mitte see, kui leiad endas jõudu edasi minna, vaid see, kui lähed edasi, kuigi jõudu enam pole.
Theodore Roosevelt
1. PEATÜKK
Pole vahet, kui kaugele inimene reisib, kui kiiresti jookseb või kui kõvasti püüab, minevikul kulub ainult hetk, et teda vaikselt varitseva võitlusvalmis vaenlase kombel rünnata.
Praegusel hetkel polnud abišerif Thayne Blackwoodil kahtlustki, et ta oleks pidanud vanaema tarkusesõnadele rohkem tähelepanu pöörama. Ta lükkas stetsoni kuklasse ning hindas vahemaad enda ja oma sihtmärgi vahel. On alles pundar.
Harilikult oli happy hour Clive’i tantsusaalis ja saloonis reedel kärarikas, kuid praegu oli siin vaikne nagu afgaani kõrbes enne seda, kui põrgu lahti läks. Ja selle asemel et koos SEALi rühmakaaslastega salajases joomaurkas vaielda, nagu tal plaanis oli, seisis Thayne vastamisi hoorapojaga, keda oli tundnud terve oma elu. Nii Wyomingis Singing Riveris kui Afganistanis andsid jahinuga, keevaline iseloom ja armukade joobnu kokku ohtliku olukorra.
Ed Zalinsky surus hambulise teraga jahinoa kindlamalt võbelevale pulsile oma pikaaegse “kokku-lahku” armastatu kaelal. Caroli silmad olid pärani ja läikisid liigsest purjutamisest, tema haiglaselt kollakas nahk ja selgelt nähtavad kapillaarid olid tõendiks kümnendi või paari pikkusest alkoholiga liialdamisest.
Thayne põrnitses meest ja kuigi tema käsi nihkus Glocki poole, ütles ta veidi venitades, et hääletoonist pinget maha võtta: “Ed, sa ei pea seda tegema.”
“Ma ei lahku oma kodunt. Ta ei saa mind sundida.”
Thayne tõstis aeglaselt käed – rahustavalt, lepitavalt. “Lähme arutame seda väljas. Ainult sina ja mina, et Carol saaks tagasi tööle minna.”
Edi sõrmenukid läksid valgeks, ta haaras tugevamalt Caroli käsivarrest. Kuigi naine oli Ediga peaaegu ühepikkune, niuksatas ta.
Thayne tajus oma selja taga lava lähedal seisva rahva hulgas kohuvat paanikat. Tal polnud vaja ringi keerata, saamaks aru, mis seal toimub. Kuuldes liikumise kahinat ja pähklikoorte praksatusi, ta teadis. Seal olid ohtlikud, kuigi heade kavatsustega mehed, käed kerkimas varjatud relvade poole, küll kõhklevad, kuid piisavalt bravuurikad, et muuta halb olukord veel hullemaks.
Thayne lasi lendu hääletu puhangu vandesõnu. Liiga palju kangelasi suudab keerulise vastasseisu sekundi murdosa jooksul surmavaks muuta.
Mida kõike ta oleks andnud selle eest, et tema selja taga oleksid olnud rühmakaaslased SEAList. See oleks andnud talle palju rohkem võimalusi, aga nagu vanaema alati ütles: Oodates oma soovide täitumist võid igavesti ootama jääda. Kuna pool šerifijaoskonnast – nende neljaliikmelisest meeskonnast – oli läinud kalale, oli Thayne’i ainus abivägi viieteist minuti kaugusel. See vastasseis peaks lõppema laias laastus kolme minutiga.
“Sa ei saa aru.” Edi sõrmed tõmblesid noapidemel ja tema silmis oli meeleheide.
Kui ta oleks Caroli kõri läbi lõiganud, oleks naine minutiga verest tühjaks jooksnud.
Aega ei olnud. Thayne libistas relva kabuurist välja. See polnud tema tavaline kaaslane – talle sobis paremini tema SIG – kuid Glock pidi asja ära ajama. Ta oleks Edi ühe lasuga maha võtnud, kui mees oleks tera sentimeetri jagu liigutanud.
“Viska nuga maha, Ed.”
“Mina andsin talle koha, kus olla, kui keegi teine siin linnas tema purjus hullu loba ei talunud. Ja kuidas ta mulle selle eest tasub? Ta viskab minu riided maja ette murule ning võtab mu maja, teleka ja relvad endale. Minu paps jättis need relvad mulle.”
Ed tugevdas haaret Caroli piha ümber, kuni naine nuuksatas.
“Palun, Ed. Mul on k-kahju,” kogeles ta.
“Sa oled valetaja. Oled alati olnud. Hetkest, kui lasid endale lapse teha, kuni selleni, kui su tütar sinu prassimise ajal kadus. Ju sa tapsid ta ja isegi ei mäleta seda.”
Rahva hulgast pääses valla ohe.
On alles tõbras. Igaüks linnas – põrgut, kogu osariigis – teadis Caroli kadunud tütrest Ginast. Tüdruk kadus viisteist aastat tagasi jäljetult. Carol oli olnud üks peamistest kahtlusalustest, kuid Thayne’i isa oli oma esimesel aastal šerifina ta uurimise käigus kahtluse alt vabastanud.
Poolteist kümnendit hiljem oli Gina Wallace endiselt kadunud.
Ed rapsas pea püsti ja põrnitses rahvahulka. “Mis on? Te kõik olete sama mõelnud sellest saadik, kui see juhtus. Mina olen lihtsalt piisavalt vapper, et seda talle otse näkku öelda.”
Carol surus nuuksatuse alla, pisarad nägu
