kergitas püssitoru, suunates selle naise rinnale.
Riley viskus põrandale. Mitte piisavalt kiiresti. Hõõguv kuumus lõikus läbi naise käsivarre. Ta veeretas end selili ja tulistas kaks kiiret lasuseeriat. Üle tema lendas kuulirahe.
O’Neal varises põrandale, surnult.
Enesetapp võmmi käe läbi.
Riley süda peksles. Tema pea vajus kolksuga tagasi põrandale. Ta langetas relva.
O’Neal’i sõnad Sa jäid hiljaks panid ta vere tarduma. Mees oli olnud liiga ennasttäis. Riley sulges lähemale hiiliva halva eelaimuse eest silmad. Mitte jälle. Sel korral pidi minema teisiti. Patricia oli siin. Elusana.
“Otsige maja läbi,” hõikas Tom. “Leidke Patricia Masters.”
Saabastes sammude kõmin puitpõrandal kajas läbi majakese.
Riley tõusis istuli. Ta pidi aitama, aga käsivart liigutades suutis ta vaevu karjatust tagasi hoida. Ta pööras pilgu alla oma särgile. Läbi sinise puuvillriide immitses verd.
“Arsti,” karjus ülemus tema kõrvale kükitades.
Punane laik virvendas. Riley pilgutas pilku fokuseerida püüdes silmi. Parameedik laskus tema kõrvale põlvili ja hakkas varrukat ära lõikama.
“See pole midagi.”
“Jää lihtsalt vait ja lase neil tööd teha, Riley,” ütles Tom. “Me leiame selle naise üles.”
“Otsige maja tagant,” sisistas Riley, kui parameedik tema käe kallal tegutses. “Ta hoiab neid enda läheduses.” Naine ei hoolinud silme ees keerlevatest täppidest.
Mõni minut hiljem lähenesid neile aeglased sammud.
Riley vaatas üles. “Kas te leidsite ta?”
“Teil oli tema profiili osas õigus, proua,” vastas politseinik. “Maja taga on rida haudu. Igaüks neist roosipõõsaga märgistatud.”
“Patricia?” Riley neelatas raskelt. Ta ei suutnud vaadata kahjutunnet mehe näol.
“Me jäime hiljaks. Mul on kahju. Ta on surnud.”
Riley kangestus. Ei! Mitte jälle.
Ta pigistas tõe ees silmad kõvasti kinni.
Ta polnud suutnud Patriciat aidata.
Täpselt nii nagu ta polnud suutnud aidata omaenda õde.
Maailm vajus kaldu ja õõtsus.
“Riley!” Tom haaras tema vigastamata käsivarrest. “Jää minuga.”
Naise haav kõrvetas. Pimedus vajus tema peale. Ta hakkas minestama.
Mis sellest? Tõepoolest?
Ta oli läbi kukkunud. Jälle.
Võõrad kellalöögid tungisid läbi Cheyenne’i peas valitseva udu. Kaheksa, äkki üheksa korda?
Ta kergitas kõvalt padjalt pead ja püüdis kottpimedas ruumis midagi näha. Sõrmede all oleva polsterduse põgus puudutus ütles naisele, et ta pole oma voodis ega ka kliinikus. Aga kus siis?
Tema pea lõhkus valutada ja ta katsus ettevaatlikult oimukohta. Mälestused tungisid tema valuga täidetud meeltesse. Keegi oli teda löönud. Nad tegid memmele haiget. Magus lõhn oli ta endasse haaranud. Ta oli minestanud.
Ütle hüvasti. Cheyenne mäletas neid sõnu, kuid surnud olemine ei peaks nii palju haiget tegema.
Seega, kui ta ei olnud surnud, pidi ta elus olema.
Vähemalt praeguseni.
Aeglane metalne kriiksatus tungis pimedusse. Sammud tulid üle põranda, aina lähemale ja lähemale.
Naise süda peksles. Kas vangistaja võib kuulda seda tagumist tema rinnakorvis? Pulss tuksles peas. Ta sulges silmad ja hoidis hinge kinni, püüdes mitte valust ägada. Ellujäämisinstinkt sundis teda mitte liigutama, mitte paljastama seda, et ta on teadvusele tulnud.
Ruumi teisest otsast kostis väike klõpsatus. Nad olid tule põlema pannud. Naine kangestus. Sammud peatusid. Toas jäi kõik vaikseks peale tema kõhuli lebava keha kohalt kostva hingamise.
“Ärata ta üles,” käskis sügav mehehääl. “See protseduur on vaja kohe ära teha.”
“Jah, isa.”
Uks paugatas ja sellele järgnes sulguva riivi heli. See hääl lõikas Cheyenne’i koljust läbi. Ta ei liigutanud. Terav lõhn tungis naise ninna. Ta keeras jõnksuga pea eemale ja ahmis õhku, võimetu köhatust tagasi hoidma.
Veel üks terav pahvakas ja ta avas silmad. Pisarad hägustasid naise nägemist. “Aitab,” ütles ta murduval häälel. “Palun.”
Cheyenne ajas ennast istuli ja hõõrus silmi, võimetuna pilku fokuseerima. Ta tõmbas sügavalt hinge. Õhuvool pahises kurku. Ta haaras kaelast ning hakkas köhima.
Käsi tõstis tassi veega tema näo juurde. “Joo.” Tema kõrval seisis umbes kuueteistaastane poiss. Teismeline kallutas tassi tema huultele.
Cheyenne jõi ja niisutas oma paberkuiva suud. Ta sai esimest korda pilgu fookusesse.
Ta haaras sohvapadja. Tema pilk peatus ilma akendeta, kuid kahe uksega palkseinal. Hallist terasest uks oli suletud, selle lukud tundusid purustamatud, teine uks avanes väiksesse vannituppa. Ta silmitses suure ruumi vastaskülge ja ahmis siis õhku. Kitsas voodis lamas naine, nägu higistamisest õhetav ja märg.
Patsient oigas, liigutas ennast pisut ja niuksatas kõhust haarates. “Valus,” sosistas ta hingeldades. “Aidake.”
Cheyenne ajas end jalule ja heitis poisile pilgu. “Mis sa talle tegid?” Ta koperdas üle toa voodi juurde, ignoreerides tukslemist oma peas, ja katsus käeseljaga naise otsmikku. See põles palavikus. Ta surus sõrmed naise randmele. Pulss 117. See polnud hea.
“Mis juhtus?”
“Ta kõht on paar päeva valutanud,” ütles poiss huult närides. “Ta kukkus kohe pärast lõunasööki kokku.”
Cheyenne katsus naise kõhtu. Naine nuuksatas. Kui Cheyenne’i käed jõudsid paremale kõhu alaossa, täitis tuba piinatud karje, kajades seintelt vastu.
“Me peame ta haiglasse viima.” Cheyenne tõusis. “Tundub, et see on apenditsiit. Ta vajab operatsiooni.”
“Me teame,” vastas poiss. Ta läks üle toa nurgas oleva laua juurde ja kergitas sinist kirurgias kasutatavat kangast.
Cheyenne’i silmad läksid pärani, nähes rida arstiriistu. Ta raputas õudust täis mõistmises pead. “Ma ei ole kirurg.”
Teismeline läks palavikus naise voodi juurde ja surus tema kätt, näol ilmselge mure. “Sina oled tema ainus võimalus.”
Cheyenne
