telefon helises, päästes teda vastamast. Ta heitis pilgu numbrile ja toksas Bluetoothi. “Hei, õeke. Mis toimub? Kas sina ja memm vajate õhtusöögiks seltskonda? Sest kui mina süüa tegema ei pea…”
“Thayne. See juhtus jälle.” Cheyenne’i hääl värises, mis polnud üldse Thayne’i külmaverelise õe moodi. “Keegi on kliinikus sees käinud.” Telefonis jäi vaikseks. “Oh jumal, nad on ikka veel siin,” sosistas naine.
Thayne tardus. “Kao sealt minema, Cheyenne. Mine šerifijaoskonda…”
Uks prahvatas lahti.
“Ei!” karjatas Cheyenne. “Palun. Ärge tehke talle viga…”
Telefon jäi vait.
Maailm ei lõpetanud pöörlemist. Doktor Cheyenne Blackwood klammerdus vaipa oma ooteruumi põrandal, sõrmeküüned kaevumas lühikestesse kiududesse. Ta hiivas ennast kätele ja põlvedele. Tema peast käis iga südamelöögiga läbi valusähvatus. Naine pilgutas silmi, võimetuna pilku fokusseerima. Miks ta ei näe midagi?
“Kas sa ei või midagi õigesti teha?” Süüdistav hääl kostis veidralt kauge ja summutatuna.
Cheyenne’i käsivarred andsid järele ja ta varises ühele küljele. Võideldes teadvusetuslainete vastu, mis ähvardasid teda enda alla matta, urahtas naine, surus peopesad vastu põrandat ja sundis end tõusma.
“Sa ei saa põgeneda.” Kaks paari käsi surusid ta tagasi maha. Kellegi raskus vajus tema puusadele.
Seda ei saanud juhtuda.
Kuum hingeõhk paiskus vastu naise kaela. “Ära võitle. Sa ei saa võita. Keegi ei võida kunagi.”
Põrgut ta ei võitle. Cheyenne sulges silmad, püüdes keerlevat maailma paigal hoida, ja tõmbas keha pingule. Ta saab sellega hakkama.
Ruumi teisest otsast kostis nõrk nuukse. “P-palun.”
Memm.
Cheyenne hakkas rabelema. Ta ei kavatsenud minna vaikselt. Vanaema vajas teda. Perekond vajas teda.
Raskus tema peal liikus.
Niiske riidetükk kattis ta nina ja magus lõhn nüristas meeli.
“Võta ülejäänud kraam. Me oleme graafikust maas.”
“Mis vana naisega saab?”
“Tee ots peale.”
“Palun, ärge tehke seda,” Cheyenne anus läbi riidetüki, keha meeltest veidralt lahus. Ta tundis end uuesti teadvusetusse vajumas, jättes memme nende meelevalda.
See ei saa nii minna. Ta polnud lõpetanud. Tal oli veel liiga palju teha. Liiga palju saladusi jäi maha.
“Ütle hüvasti.” Käsk oli pehme, emotsioonitu, lõplik.
Cheyenne’i silmanurgast pääses valla pisar ja libises mööda tema põske alla. “Laske memmel minna. Ma anun…”
Ta ei saanud ka ise aru mõminast, mis tema huulilt vallandus. Keegi veeretas ta kõhuli. Naise meeled püüdsid sundida tema keha tegutsema, kuid ta ei suutnud võidelda, ei suutnud liigutada. Ei suutnud aidata vanaema. Ega ka iseennast.
Tema käed tõmmati jõnksuga selja taha ja randmed seoti tugeva plastpaelaga kinni.
Ta ei saanud midagi teha.
Vähemalt üks inimene teadis, et ta on hädas.
Jumal, palun tee nii, et Thayne jõuaks ruttu siia. Päästa memm.
Selle viimase palvega langes Cheyenne painajalikku pimedusse.
Augustikuine loojuv päike kõrvetas läbi tuuleklaasi Thayne’i otsmikku. Ta haaras roolirattast ja ümber nurga keerates jäid autost maha rehvijäljed. Sireen huilgas hoiatavalt, kui ta valgusfoori punase tule ja stoppmärgi alt läbi sõitis. Thayne poleks saanud veel vähem hoolida peatänava poodide ees lobisenud inimestest, kes ammuli sui vahtima jäid. Ta kuulis oma peas ainult Cheyenne’i karjatust.
Aeglaselt sõitev Buick keeras tema ette tänavale. Thayne manööverdas oma maasturi sellest äkiliselt mööda, vajutamata hetkekski piduripedaali.
Ed vajus tagaistmel viltu. “Kas sa püüad meid tappa?” karjus ta laliseval häälel.
Thayne ei vaevunud vastama.
Peaaegu kohal, Cheyenne. Ma luban.
Ta tõmbas tagasi kahesuunalise tee paremale poolele. Singing Riveri ühest otsast teise võis ju olla vähem kui kaks miili, aga Thayne’ile tundus, nagu ta oleks sõitnud juba läbi kogu Wyomingi osariigi.
Ta möödus tühjast šerifijaoskonnast. Ei mingeid puhkusi enam mitte kellelegi. Mitte kunagi. Õe kliiniku ees surus mees piduripedaali põhja ja sööstis maasturist välja, Glock käes.
Tema taustajõud olid teel – kaugelt kostis sireen, muutudes iga sekundiga valjemaks. Ta ei saanud ootama jääda. Ta jooksis kahest astmest üles ja lõi Cheyenne’i kliiniku ukse lahti.
Kliinik nägi välja, nagu oleks sealt pühvlikari läbi trampinud. Mehe pilk tabas vereniret vastuvõtulaua serval ja sööstis siis ooteruumi seina ääres kokku vajunud kössis naisekujule, kelle silmad olid kinni ja otsmikul laiutas verine haav.
“Memm!” Thayne tormas edasi ja vajus vanaema kõrvale põlvili. Ta surus sõrmed naise kaelale, otsides pulssi, mingitki elumärki.
Alguses ei tundnud ta midagi. Mehe sisemus tõmbus külmaks. Ta liigutas sõrmi mööda vana naise paberõhukest nahka ja hoidis hinge kinni. Üks sekund, teine. Viimaks tundis ta vanaema kõri juures väikest tuksatust.
Kliiniku uks avanes kolksuga. Thayne keeras põlvedel ringi ja tõstis relva.
Norma Baker peatus poolelt sammult, tema tavaliselt elegantselt seatud hõbedased juuksed olid täiesti segamini. Naine tõstis käed.
“Mine välja, Norma,” sisistas Thayne. “Kohe.”
Üsna üllatav, aga pensionile jäänud šerifijaoskonna dispetšer ei hakanud temaga vaidlema nagu tavaliselt. Ta pöördus ja kiirustas sama teed välja, kust oli sisenenud. Thayne võttis vanaema kätele ja järgnes Normale ning asetas memme kõnniteele.
Norma kõrgus nende kohal. Naise tärgeldatud ja pressitud püksid meenutasid aega, kui ta töötas Thayne’i vanaisa ja seejärel isa juures.
“Kutsu kiirabi. Ma pean Cheyenne’i üles leidma.” Thayne viskas naisele oma telefoni.
“Ole ettevaatlik,” ütles Norma, silitades mehe vanaema nägu. “Isegi haigena muretseb ta teie pärast, lapsed.”
Thayne jooksis kliinikusse, aktiveerides oma raadiosaatja. “Pendergrass, kus sa oled?”
Raadiosaatja ragises. “Jõudsin just Mainile,” vastas šerifiabi.
“Kallaletung
