et kõik see, mida ma Singing Riveri juures armastan, on just see, mis meie pingutusi aeglustab. Kauge väike madala rahvaarvuga linnake suures kauges osariigis. Põrgusse, lähim FBI harukontor asub Denveris. Meil on kogu osariigi peale ainult mõni väike vaevu mehitatud agentuur.”
“Kas nemad tulevad?”
“Ka neil napib tööjõudu. Üks kadunud naine ei lähe automaatselt nende tähtsate tegemiste nimekirja tippu.”
“Niisiis oleme omapäi.” Thayne teadis statistikat. Neil oli Cheyenne’i leidmiseks umbes seitsekümmend kaks tundi. Kui nad ei leia…
“See on nagu tookord,” sosistas Willow vaevukuuldavalt. “Nagu vaese Gina Wallace’i, Caroli tütrega.”
Jumal hoidku, Thayne lootis, et pole.
Norma ajas selja sirgu. “Ei. Me leiame Cheyenne’i. Seekord saime kadumisest rutem teada. Ta on seal kusagil. Meil on sadu inimesi ümbruskonda läbi kammimas.”
“Sul on õigus,” nõustus Fannie, torgates mõned oma suussulavad kaneelirullid kotti. “Cheyenne on sitke tüdruk. Ta tuleb sellest eluga välja.”
“Loomulikult,” ütles Willow, pruunidest silmadest peegeldumas mure. Thayne teadis, miks. Tema kadunud abikaasa oli Gina Wallace’i otsingutes osalenud. Nad ei leidnud ühtegi jälge. Tüdruk oli lihtsalt õhku haihtunud.
Täpselt nagu Cheyenne.
Thayne heitis need mälestused kõrvale. Võrdlemiseks oli liiga palju erinevusi. Gina oli olnud laps, Cheyenne oli naine. Viisteist aastat tagasi oli tehnoloogias veel keskaeg. Nad olid alustanud otsingutega pool tundi pärast Cheyenne’i kadumist.
Neil oli olemas võimalus teistsuguseks lõpplahenduseks. “Kas on midagi kuulda mustast maasturist, mida Fannie nägi linnast põhja poole suundumas?” küsis Thayne isalt.
“Me hoiatasime ümbritsevaid maakondi, et nad silmad lahti hoiaksid. Uudiseid veel pole.”
“Kuidas sai Cheyenne keset päist päeva lihtsalt haihtuda? Keegi pidi midagi nägema.”
“Sellepärast võtsingi ma meediaga ühendust ja palusin anda teada, kui keegi on midagi märganud. Nagu sa ütlesid, on meil vaja kogu abi, mida on võimalik saada.”
Poriplekiline pakiauto peatus kriginal kiriku parklas. Šerifiabi Michael Ironcloud hüppas autost välja, kandes ikka veel kalastusrõivaid. Mehe Shoshone’i päritolu oli silmatorkav, tema oskused ja kohalolek vägagi teretulnud. Mees tormas Thayne’i ja tema isa juurde.
“Ma sain aru, et te läksite nädalaks ära,” lausus Thayne.
“Brad nikastas põlve. Pidime varem tagasi tulema. Panin ta kodu juures maha.” Ironcloud tõmbas käega läbi juuste. “Ma just kuulsin Cheyenne’ist ja tagaotsitavast autost. Soovin, et oleksin varem teadnud.”
Thayne kangestus šerifiabi sõnade peale. “Miks nii?”
“Sest me nägime ühte musta maasturit Fremonti järve poole sõitmas veidi aega pärast Cheyenne’i kadumist.”
1 Theodore John Kaczynski, Ameerika matemaatik, anarhist ja terrorist (sünd 1942).
2 DCI – Division of Criminal Investigation.
3. PEATÜKK
Keset tühjust Singing Riverist põhja pool häirisid sõiduki ümber mähkunud täielikku pimedust ainult kuu ja mõned tosinad tähti. Thayne’i maasturi eredate esitulede valguses paistis pindamata tee.
Mehe pilk vilas ringi, püüdes leida midagi sellesse paika sobimatut, midagi ebatavalist, näiteks välgatust Cheyenne’i ploomikarva kleidist, mida naine oli kadumise ajal kandnud. Ta heitis pilgu isale, kelle näost paistis veel suurem kurnatus kui kaks ja pool tundi tagasi, kui nad olid juhtimiskeskuse ühe šerifiabi hoolde jätnud.
“Me leiame ta üles,” ütles Thayne, vajades nende sõnade väljaütlemist sama palju enda kui isa lohutamiseks.
“Muidugi leiame. Hea mõte on otsida läbi peateest kõrvale jäävad pindamata teed linna ja järve vahel.” Ta haaras raadiosaatja.
“Isa, sa suhtlesid jaoskonnaga vähem kui viisteist minutit tagasi.”
“Neetud, kas sa arvasid, et ma ei saa sellest ise aru?” Isa sulges silmad. “Me mõlemad teame, mis temaga juhtuda võib, mida nad temaga teha võivad. Kui… kui ta on veel…”
Veel elus.
Isa ei suutnud neid sõnu valjult välja öelda.
Thayne ei suutnud ka. “Nad ei tapnud memme. Loodetavasti tähendab see midagi.”
“Võib-olla.” Singing Riveri šerif lasi lendu terava vandesõna ja viskas oma ametimärgi armatuurlauale. “Juhtum on teistsugune, kui see on isiklik. Põrgulikult teistsugune.”
“Jah.” Thayne oli sama meelt. Viha, frustratsioon ja meeleheide pulbitsesid pealispinna all, püüdes välja pääseda. “Mu mõtted liiguvad radadele, kuhu ei tohiks minna,” lisas ta.
“Kas ma ütlesin sulle, kui hea meel mul on, et sa oled kodus, mitte missioonil?” Isa vahtis üksisilmi küljeaknast välja. “Su ema vihkas seda, et ei teadnud vahel nädalaid või kuid, kus sa oled ja kas sa oled elus või surnud.”
“Ema muretses alati.” Thayne sai sõnumist aru. Ta oli valmis tähelepanu kõrvale juhtimiseks nende tavapärast muremängu kaasa mängima. Kuigi ema oli juba viis aastat tagasi surnud, kasutas isa endiselt teda ettekäändena.
“Vähemalt nii palju oli sellest neetud südamelihasepõletikust kasu.” Sitke ja asjalik šerif selitas kurku ja pilgutas silmi. “Kus mu väike tüdruk on?” Isa kummardus istmel ettepoole. “Kus on Cheyenne?”
“Me leiame ta üles. Me peame.”
Sõiduk läbis kurvi, selle esituled moodustasid tunneli, mille ühel küljel seisid reas ebatsuugad, teisel küljel paistis ojasäng. Nad jõudsid väiksele künkale ja Thayne vajutas pidurit. Värav ja okastraadist piirdeaed tõkestasid tee.
“Lähen viskan pilgu peale.” Thayne väljus sõidukist, uuris ja sikutas roostes tabalukku ning tuli siis tagasi juhiistmele. “Seda väravat pole mitu kuud keegi avanud.” Ta pöördus isa poole. “Cheyenne on nutikas ja leidlik. Ta annab meile vihje. Me peame lihtsalt edasi otsima.”
Ta pööras auto ringi ja suundus tuldud teed tagasi.
“Ma soovin, et ta helistaks. Tal peaks telefon kaasas olema. Pendergrass ei leidnud seda tema kabinetist.”
“Proovi veel kord lokatsioonirakendust, isa. Meil võib õnne olla.”
“Rakendused,” pahvatas isa ekraani toksates. “Kui Jackson Arizonas tulega võitles, ei töötanud tema telefon peaaegu üldse. Täna otsib su vend läbi mägesid meie rantšo taga, aga ta võiks sama hästi Marsil olla ja ma ei teaks sellest midagi. Siinne maastik muudab selle koha üheks suureks
