tänavatel hea kooli saanud. Suure lärmiga sisenemine võis kergelt lõppeda surmaga.
Ta astus üle põrandal oleva loigu. Liiga palju verd.
“Cheyenne,” sosistas mees, külm hirmunool südames.
Ta jõudis naise kabinetti ja vaatas avatud ukse taha.
Tühi.
Ja midagi polnud korrast ära.
Sulgenud ja lukustanud ukse, et keegi ei saaks müra tekitamata siseneda ega väljuda, lükkas mees ravimivarude ruumi ukse õlaga lahti. Kaos. Nad olid ravimikapi segi paisanud ja mitu riiulit tühjaks teinud.
Ja Cheyenne’ist polnud jälgegi.
Thayne liikus ruumis ringi, süda rinnus kiiresti ja meeleheitlikult tagumas. Ta oli ka varem hirmuga silmitsi seisnud. Kandaharis oli ta otsinud läbi ümbruskonna maju, teades, et iga kord, kui ta ukse avas, oleks mõni mässaja võinud ta tappa. Kuid kunagi varem polnud ta kogenud sellist rinnus pitsitavat ja lämmatavat hirmu.
Tema mõte liikus kõige hullema stsenaariumi juurde. Cheyenne oleks võidelnud. Kõvasti.
Ta ruttas üle koridori protseduuride ruumi. Tühi. Mees pöördus ja otsis kõhklusteta läbi ka kliiniku kaks ülejäänud ruumi. Ei jälgegi Cheyenne’ist. Thayne’i põlved läksid nõrgaks ja ta toetus hetkeks vastu seina. Ta langetas pea. Ta oli olnud valmis lahingusse minema, päästma valla raevu nende vastu, kes olid tema õde kohutanud. Ta oli olnud valmis leidma õe ja kaitsma teda.
Kuid ta polnud valmis selleks, et ei leia õde – ega ka aina kasvavaks halvava hirmu tundeks oma soontes.
Hambad nii kõvasti kokku surutud, et lõug tuksles, sammus Thayne tagasi välja. Kiirabi polnud veel. Ta põlvitas Norma ja vanaema kõrvale, võttes õrnalt vanaema lõdva käe. “Kuidas tal läheb?”
“Ta pole silmi lahti teinud.” Norma pilgutas mõned korrad silmi. “Kas sa leidsid Cheyenne’i?”
Thayne raputas pead.
“Oh, taevas. Ma nägin verd. Sa ei arva ju…”
“Ma ei tea.” Thayne uuris Normat. “Mis pani sind pärast tööaega kliinikusse tormama? Kas sa pidid memme ja Cheyenne’iga koos õhtust sööma?”
Norma raputas pead, kuid vältis mehe pilku. “Ma kuulasin politseiraadiot. Kuulsin su kõnet ja kiirustasin kohale.”
“Mida sa mõtlesid, võttes sellise riski? Kui sa oleksid neile peale sattunud, oleksid võinud lõpetada…” Mees peatus poolelt sõnalt.
“Võib-olla oleksin saanud nad peatada.”
Thayne’i vasak silm tõmbles. Igal muul ajal oleks ta teinud Normale peapesu. Naine oli uhke, et oli olnud viiskümmend aastat osa šerifijaoskonnast, kuid ta oli liiga kaugele läinud. Jälle. “Me räägime sinu ametliku politseikanali pealtkuulamisest hiljem.” Thayne põrnitses teda nii kurja pilguga, kui vähegi suutis vaadata naist, kes oli tema mähkmeid vahetanud. “Või lasen papal ja isal seda enda eest teha.”
Norma krimpsutas nägu. “Sul pole põhjust mind ähvardada, noormees.” Ta tupsutas tikanditega taskurätikuga memme otsmikku. “Oh, Helen.” Norma vaatas üle naise Thayne’ile otsa. “Ta pole seda ära teeninud. Keegi teist pole. Kas Alzheimer polnud veel piisav?”
Mõnda asja elus ei saa korda ajada. Kuid Cheyenne’i kadumise osas kavatses ta midagi ette võtta. Teine šerifijaoskonna sõiduk peatus pidurite kriginal nende juures. Thayne tõusis ja seisis vastamisi šerifiabi Quinn Pendergrassiga, kes oli olnud tosin aastat tema isa parem käsi. “Blokeeri linnast välja viivad teed ja organiseeri appi iga inimene, kes saadaval on. Isa võib võtta ühendust Lincolni, Fremonti ja Tetoni maakonnaga ning tuua kohale Kriminaaluurimise Wyomingi osakonna, kui me seda vajame.”
“Mis siin juhtus?” küsis Quinn avanevat vaatepilti silmitsedes. “Kus doktor Blackwood on?”
Thayne vihkas nende sõnade väljaütlemist, kuid tõde ei olnud võimalik eitada. “Mu õde on kadunud.”
2. PEATÜKK
Isoleeritud majake oleks võinud kuuluda Unabomberile1. Harva sõidetava tee lõpus puudesalus Virginia Blue Ridge’i mägedes paiknev onn oleks pakkunud täiuslikku peidupaika seksuaalsadistile, kes ei taha, et tema ohvrite karjeid kuuldakse.
FBI eriagent Riley Lambert kontrollis veel kord oma kevlarist vesti ja võttis kabuurist standardväljalaske Glocki. Ta haaras relvapärast ning hingas aeglaselt ja pikalt välja. Viis minutit ja siis on see läbi. Õnnetu esimese klassi õpetaja Patricia Masters saab päästetud ja Vincent Wayne O’Neal ei tee enam kellelegi haiget.
Ta pidi seda uskuma. Ta ei suutnud mõelda kahele kuule, mille oli veetnud, elades topeltkohvidest ja wasabimaitselistest pähklitest, püüdes paljastada seost poole tosina kadunud isiku juhtumi vahel.
See ei lugenud, et ta polnud Vägivaldsete Kuritegude Analüüsimise Keskuse hiljuti loodud kõige õõvastavamatele kuritegudele spetsialiseerunud käitumisanalüüsi üksuse ainuke liige. Ega ka see, et mitte keegi mitmest pädevusalast koosnevast operatiivgrupist, kes olid juhtumit viimase aasta jooksul uurinud, polnud tulnud lagedale ühegi korraliku juhtlõngaga.
Luges ainult see, et kaks päeva tagasi röövis Patricia Mastersi otse algkooli eest halastamatu psühhopaat, kes oli idarannikul juba kolm aastat ringi luusinud. Eile oli Riley seose leidnud – avalik bussiliin, mõned hotelliarved, paar teralist valvekaamera videot ja üks suur viga selle majakese dokumentides.
Täna võis operatiivgrupp päästa Patricia.
SWAT liikus positsioonidele. Riley tabas rühmajuhi käemärgi. Kuuskümmend sekundit.
Ta haaras tihedamalt püstolipärast ja heitis pilgu oma ülemusele. “Ta on seal sees elus, Tom,” sosistas Riley.
Mees heitis talle puuriva sa-ei-saa-minu-eest-tõde-varjata pilgu ja haaras ka oma relva. “O’Neal veedab tavaliselt nädala nendega mängides. Meil on hea võimalus.”
Soovimata enam näha mehe läbitungimatut pilku, keskendus Riley majakese uksele. Just siin ja praegu pidi jõudma kulminatsioonini tema saatus, mis oli alguse saanud kõigest nädal pärast tema kümnendat sünnipäeva.
Avalikkus võis ju teda profileerijaks nimetada. FBI nimetas teda uue, eksperimentaalse käitumisanalüüsi üksuse number kuus eriagendiks.
Üksuse juht eriagent Tom Hickok oli võtnud ta oma alluvusse proovimeeskonda selge eesmärgiga siduda meeskond kohaliku õiguskaitse operatiivrühmaga. Riley oli haaranud kinni võimalusest kasutada oma psühholoogilise profileerimise oskusi uurimistöös. See töö ei läinud päris plaanipäraselt.
Kolm, kaks, üks.
Riley tõmbas sügavalt hinge. SWAT ründas eesust. Relvad laskevalmis, järgnesid Riley ja tema üksus nende kiiluvees.
Haarang kestis kokku kolmkümmend sekundit. Kohalikud ametnikud piirasid sündmuspaiga ümber, kuid neil polnud vaja kahtlusalust otsida.
Seal ta seisis. Vincent Wayne O’Neal. See argpüks ootas nurgas, kuid tema rahulik, kartmatu pilk oli võidukas. Ta
