Mu hääl kõlas õõnsalt ja veidralt.
„Kuule, mis lahti on?“ Justin tõukas end uksepiidast eemale ja pani oma käe murelikult mu käsivarrele. Sest ma ei tohtinud õõnsaks muutuda, isegi mitte sekundiks. Enam mitte. Nii juhtub, kui oled käinud ära sügavikus: inimesed muutuvad ärevaks, kui söandad kas või varba süngesse vette tagasi torgata.
„Mitte midagi. Erik tahab lihtsalt, et läheksin ühe loo pärast Essexi sillale,“ vastasin ma. „Nad leidsid ühe... Keegi leidis ühe laiba.“
„Issand, laiba, päriselt? See on kohutav. Kas on teada, mis juhtus?“
„Selle ma peangi välja uurima. Nähtavasti olen ma Ridgedale Readeri ajutine uudislugude kirjutaja.“
„Sina? Päriselt?“ Nägin, kuidas Justin oma eksimust taipas. „Ma tahtsin öelda, et tore, vist. Imelik on nii öelda, kui keegi on surnud.“
Magamistoauks avanes ning Ella paterdas oma punase- ja valge- triibulises pidžaamas välja, pruunid lokid nagu vedrud igas suunas turritamas. Ta kissitas oma pähkelpruune silmi täpselt nagu Justin. Kui välja arvata juuksed, mis olid šokolaadikarva koopia mu enda punastest lokkidest, oli Ella Justini miniversioon. Oma ülisuurte silmade, täidlaste punaste huulte ja kogu nägu hõlmava naeratusega oli ta elav tõestus geneetika võimsusest.
„Anna andeks, kullake, ma ei tahtnud sind üles ajada.“ Sirutasin käed ja tõstsin raskevõitu Ella oma puusale. „Las ma viin su uuesti voodisse.“
„Ma ei taha voodisse minna.“ Ella mossitas mu kaela vastas. „Ma tahan valmis olla.“
„Valmis?“ Naersin, silitades käega ta selga, samal ajal kui teda ta tuppa viisin. „Mille jaoks valmis, Pähklike?“
„Etenduse jaoks, emme.“
Kurat, etendus. Lasteaia etendus „Väga näljane röövik“, kus Ellal oli väga oluline ühe rohelise lehe roll. Etendus pidi toimuma kell üksteist hommikul. Polnud sugugi kindel, kas jõuan sinna.
„Sa oled etenduse jaoks liiga väsinud, kui üles jääd, Pähklike. Praegu on liiga vara,“ sõnasin ma, lükates ukse jalaga lahti. „Sa pead veel magama või muidu unustad oma teksti ära.“
Ella silmad olid juba pooleldi kinni, kui ma ta uuesti roosa ja valge ruudulise teki alla ja võimsa värvilise mänguasjakogu vahele sättisin. Selles voodis Ellale unejuttude lugemine tekitas minus alati väikese plika tunde, kes ma polnud kunagi saanud olla. Ning parematel päevadel suutsin end peaaegu veenda, et olen selline ema, keda lootsin end kunagi olevat.
„Emme?“ ütles Ella, kui end hiiglasliku punase konna kaissu seadis.
„Mis on, kallis?“ Naeratasin kibedalt, üritades mitte mõelda sellele, kui pettunud ta on, taibates, et ma ei jõuagi etendusele.
„Ma armastan sind, emme.“
„Mina sind samuti, Pähklike.“
Nüüd kui olin lõpuks tagasi, mitte küll täiuslikuna, kaugel sellest, kuid siiski palju paremas seisundis, tegin kõik, et temas mitte pettumust valmistada. Hakkasin midagi ütlema, vabandama ta etenduse vahelejätmise pärast, lubadusi või pistiseid pakkuma, kuid juba oli liiga hilja ta andestust paluda: Ella magas sügavalt.
Kui meie magamistuppa jõudsin, oli Justin tagasi voodis. Sain aru, et ta ei olnud veel magama jäänud, ehkki üritas kõvasti.
„Ella etendus on täna kell üksteist. See ei kesta kaua, viisteist minutit ehk. Salvesta see minu jaoks, eks?“ Läksin oma kummuti juurde. Midagi viisakat, ent praktilist, just selliseid riideid oli mul vaja. Või äkki oleks paremini sobinud ametlikud, kuid metsas ringi tammumiseks mõeldud rõivad. Jah, just: kartmatu mulje. „Ma ei saanud teda hoiatada, et see mul nägemata jääb. Mis sa arvad, kas peaksin ta üles ajama ja seda talle ise ütlema? Mulle ei meeldi teda nii üllatada.“
Tajusin, kuidas Justin mu liikumist ja riietumist jälgis. Tõmbasin selga oma ilusaima kampsuni – helesinise ja kašmiirist –, mille Justini ema oli mulle kinkinud ja mis rõhutas mu silmi, seejärel sikutasin jalga oma kõige kenamad mitteemmelikud teksad.
„Mul hakkab kell kümme loeng, kullake,“ lausus Justin. Kui end ringi pöörasin, toetus ta küünarnukile. „Ma võin Ella kooli viia, aga etendusele ma ei jõua. Anna andeks, Molly, aga sa ju tead, kuidas ülikooli rektor on viimasel ajal loengutest puuduvatesse õppejõududesse suhtunud – see on tema isiklik ristiretk.“
„Üks meist peab seal olema, Justin,“ ütlesin ma liiga jõuliselt. Teadsin, et ta ei tohi loengust puududa, kui tegemist polnud just hädajuhtumiga, ja ehkki mina tundsin teisiti, ei läinud lasteaiaetendus selle alla. „Ma pean silla juurde jääma, kuni olen looks vajaliku info kätte saanud. Eeldades, et mõistan üldse, mida see endast kujutab. See võib võtta terve päeva.“
„Ma nõustun täielikult,“ ütles Justin. „Sa pead sinna minema ja loo oma parimate võimete kohaselt kirja panema. See võib olla sinu võimalus, Molly, ja sa pead selle ära kasutama. Ma arvan, et Erik ei ole eriline uute võimaluste andja. Täna on sinu loojahtimine tähtsam isegi „Väga näljasest röövikust“.“
Sest minu puhul ei olnud tegemist lihtsalt ühe looga. Kõik, mida ma nüüd tegin, oli järjekordne plank sillal, mis viis parema minuni. Minust oli saanud see, keda varem põlgasin: elav kehastus eneseabiõpikust.
„Ja Ella?“ Tundsin paanikat. Ma ei saanud sinna midagi parata. Vean teda jälle alt. Vean teda jälle alt. See muudkui keris mul peas.
„Ole nüüd, ta saab sellest üle.“ Justin naeris, kuid mitte üleolevalt. „Ära solvu, aga see pole ju tema Broadway debüüt. Ja mitut tema etendust sa sel aastal oled näinud? Kümmet?“
Kehitasin õlgu. „Ma pole neid kokku lugenud.“
Justin ajas end voodil istuli ja tõstis jalad põrandale. „Sa tead sama hästi kui mina, et me ei tee sellega Ellale head, kui jätame mulje, et armastus tähendab, nagu ei peaks kunagi pettumust tundma.“
„Ma arvan, et ta on juba piisavalt pettumust tunda saanud, kas pole?“
„Ole nüüd, Molly.“ Justin tõusis püsti ja kutsus mind oma embusesse. Läksin tema juurde ja mähkisin oma käed ta lihaselise selja ümber. Ta kallistas mind tugevalt, lõhnates mentooli järele, mida oli öösel oma rebenenud põlvekõõlusele määrinud, samal ajal kui oli vananemise üle kurtnud. „Sa oled hea ema,“ sosistas ta mulle kõrva. „Sa ei pea üritama seda tõestada.“
Ent Justin ühes oma toetavate vanemate ja idüllilise lapsepõlvega võis endale väärtushinnanguid ja mõõdukate riskidega maailmas elamist lubada. Just see oli mind tema puhul köitnud. Ent polnud lihtne olla ema, kui sul endal polnud teda õieti olnudki. Juba enne masendusse langemist olin alati usaldanud kindlat vanemlikku strateegiat: üritada olla täiuslik.
„Olgu, hästi,“ ütlesin ma. Sest Justinil oli õigus. Teadsin seda, isegi kui ei tundnud nii. „Aga sina selgitad seda Ellale, kui ta üles ärkab, eks? Et miks ma ei saa seal olla. Sa valmistad ta ette, et kumbki meist pole seal.“
„Tegelen sellega, luban sulle,“ lausus Justin, suudeldes mind. „Mine nüüd ja näita oma kirjutamisoskusi!“
Väljas polnud veel õieti valgeks läinud, maailm oli
