vaid kohutav vaikus, metallikolin, kummikinnaste käest tõmbamine. Ja see, mis tunne oli teda oma kätel hoida. Nagu oleks ta tühjaks tehtud ning siis märga paberit ja liiva täis topitud.
Ei. Ma ei tohtinud lasta endal seda teha – sellest mõelda, temast mõelda. Ma ei tee seda. Sulgesin oma silmad ja raputasin pead. Ma ei olnud sünnitustoas. See juhtus peaaegu kaks aastat tagasi. Praegu olin ma oja kõrval tööülesandeid täitmas. Ja ma pidin seda tegema. Nagu sõltuks sellest mu elu.
„See on imik,“ suutsin ma öelda. See oli väide, mitte küsimus.
Steve vaatas vaikides alla, nägu loetamatu. „Kuulge, ma mõistan,“ sõnas ta ehtsa ja ootamatu lahkusega. Kui ta mulle otsa vaatas, oli ta nägu nii siiras, et kartsin end nutma puhkevat ja ta hiiglaslikule rinnale viskuvat. „Te üritate ainult oma tööd teha.“
„Ma teen oma tööd,“ ütlesin ma, püüdes seda endale meelde tuletada. „Just nimelt.“
Ent ainus, mida soovisin, oli oma autosse minna ja teha nägu, nagu poleks seda kõike juhtunud. Et Erik ei helistanud mulle, et ma ei võtnud vastu tööd Ridgedale Readeris. Et me ei kolinud sellesse linna. Tahtsin koju tagasi minna, voodisse ronida ja teki üle pea tõmmata. Oleksingi seda teinud, kui poleks teadnud, et seekord ei väljuks ma sealt enam kunagi.
„Mul on teile üks pakkumine,“ sõnas Steve. „Te avaldate internetis praegu mingi lühiuudise – leiti surnukeha, detailid selgitamisel. Pagan, minu poolest kirjutage kas või, et see oli ülikooli territooriumil.“
„Kuulge, ma ei arva, et see on hea...“ Deckler jäi vait, kui Steve talle otsa vaatas.
„Sa oled siin abijõud, mäletad?“ ütles Steve.
Deckler pigistas huuled kokku nagu üks suur titt, kes üritab mitte röökima hakata. Mind üllatas, et ta oma suure ja musta tossuga jalga vastu maad ei löönud.
Steve jätkas: „Teil on loo avaldamisel endiselt edumaa. Aga ma pean paluma, et hoiaksite selle viimase detaili enda teada.“ Nagu oleks asjaolu, et ohver oli imik, lihtsalt üks detail, umbes nagu silmade värv või juuste pikkus. „See võib uurimist kahjustada, kui selle praegu avalikustate. Ja ma tahaksin, et meil oleks praegu kindel jalgealune, enne kui asi avalikkuse ette jõuab. Mitte kauaks, ainult paar tundi. Kui seda teete, siis annan teile eraldi intervjuu.“
„Olgu,“ kuulsin end ütlemas.
Steve vaatas oma käekella. „Kuidas oleks, kui saame kell kümme jaoskonnas kokku?“
Oleksin tahtnud öelda „tänan, ei“ või „las ta jääda“. Kuid see laps seal ei olnud minu oma. Minu laps oli elusa ja tervena koolis. Ja tal oli vaja, et end kokku võtaksin. Tal oli vaja, et edasi liiguksin. Miski sellele loole selja pööramisel näis ohtlik olevat. Nagu laseksin ma enda teadmata lahti ainsast asjast, mis mind veepinnal hoiab.
„Muidugi,“ suutsin kuidagi lausuda. „Kõlab hästi. Kohtumiseni siis!“
Kuid juba ma kahetsesin iga oma sõna.
Sandy
Sandy ei maganud. Kuid ta soovis seda, lamades väikesel elutoa diivanil, silmad kinni, eriti veel nüüd, kui välisuksel kõlas koputus. See polnud kuulge-kas-seal-on-kedagi-koputuse moodi. See oli vihane prõmmimine.
Sandy oli õppinud küsimata vahet tegema, kes koputab. Need raha tahtvad kaabakad ei jätnud sind enam iial rahule, kui teadsid, et kodus oled. Nad istusid ööd ja päevad läbi su koduukse ees, nii et naabrid sind vihkama hakkasid. Nagu oleks see rahatu inimese kukrut paisutanud.
„Tee uks lahti, Jenna!“ kostis väljast meesterahva hääl.
Sandy pööras end näoga ukse poole, kuid ta ei tõusnud püsti. Ta ei kartnud, et mees selle maha murrab või midagi säärast. Nii kaugele nad ei läinud. Kuigi oleks võinud seda teha, probleemideta. Välisuks kujutas endast põhimõtteliselt üht viletsat pappi. Ridgedale’i munitsipaalmaja oli kõige odavam ja närusem koht terves Ridgedale’is, asudes linnaserval kahe rõveda kvartali keskel. Kui nad kaheksa kuu eest siia olid kolinud, polnud korter pooltki nii halb välja näinud, eriti veel võrreldes mõne teise kohaga, kus nad olid elanud. Kuid nagu selgus, oli Ridgedale’i munitsipaalmaja normaalne osa paljas õhk. See muutus üleöö peldikuks.
„Ole nüüd, Jenna!“ hüüdis hääl uuesti, seekord lähemalt, nagu oleks mehe higine nägu – nende näod leemendasid alati – vastu ust surutud. „Ma tean, et sa oled seal.“
Või nii? Täielik jamps. Polnud mingit võimalust, et see mees, kes ta ka ei olnud, oleks võinud seda teada. Isegi Sandy ei teadnud. Ta ei teadnud üles ärgates kunagi, kas Jenna oli kodus või mitte. Suure osa ajast ta oli, kuid Sandy oli juba ammu õppinud öise lärmi keskel magama. Ta vaatas Jenna magamistoaukse poole. See oli kinni, mis pidi tähendama, et Jenna oli kodus, kuid mitte üksi. Muidu oleks ta alasti tekkidel lebanud, uks pärani. Ta tundis end alati üksildasena, kui Sandyt diivanil ei näinud.
Olnuks see Jenna teha, oleks ta ukse lahti jätnud ka siis, kui tal kaaslane oli. Kuid mehed, kelle ta koju vedas, tahtsid privaatsust. Ning jumal tänatud selle eest, sest Sandy soovis näha paljusid asju – Vaikse ookeani taha loojuvat päikest, Suurt kanjonit ja Suurt Vallrahu –, kuid Jenna mingi purjus pasakotiga mehkeldamas polnud üks neist. Seda oli ta juba piisavalt näinud.
Sandy ajas end diivanilt püsti, krimpsutades nägu. Ta käsi oli üleni kärnasid täis ning paistis veel vastikum välja, tehes põrguvalu, kui ta seda kõverdas. Põlv oli samuti väga lilla. Raske oli sellest mitte välja teha, kui kogu keha seda meenutas. Kuid lõpuks ta unustab selle. Ta pidi seda tegema. Ning Sandy oli asjade unustamises osav. Ta oli seda palju harjutada saanud.
Sandy tõmbas varruka hiiglaslikule kärnale peale ja haaras seejärel sigareti pakist, mille Jenna oli kohvilauale jätnud. Ta ei suitsetanud palju. Ta polnud isegi kindel, kas see talle meeldib. Kuid oli aegu, mis nõudsid üht sigaretti. Nagu praegu. Ta torkas sigareti huulte vahele ja süütas selle kivikestega ehitud „I Love Tampa“ tulemasinaga, mille Jenna oli arvatavasti kelleltki pihta pannud.
Sandy tõmbas ühe mahvi, vaadates oma läbipaistvat särki, madala värvliga dressipükse ja ümber käsivarre keerlevat okkalise roosi tätoveeringut, mille õis jäi kenasti õlanukile. Ta keeras oma pikad sirged mustad juuksed kuklale krunni ja hingas siis pikalt suitsu välja. Oli hullemaidki asju kui see, et too persevest ta särgist läbi näeb. Tasuta pilguheit võis olla parim võimalus sellest tüübist lahti saada. Sellest ajast peale, kui Sandyle olid rinnad kasvanud, oli ta nende olemasolu tihti enda kasuks pööranud.
„Oota!“ röögatas ta, nii et mees uuesti ei karjuks. „Ma tulen.“
See lärmav persevest oli midagi, mille pärast nende 80-aastane naaber marru läheks. Proua Wilson oli kaebusemasin – ta kaebas kõige ja kõigi peale, nagu oleks see tema töö. Kuid Jennat ja Sandyt vihkas ta eriliselt. Ta nägu tõmbus krimpsu iga kord, kui Sandy temaga kokku juhtus, justkui oleks ta mädanenud sidrunit imenud. Proua Wilson tahtis neid majast välja süüa, see oli kindel. Kui nad oleksid talle päriselt põhjust andnud, oleks ta seda juba teinud.
Sandy astus kolm lühikest sammu ukse juurde, seejärel pani käe lingile. Ta tõmbas veel ühe mahvi, enne kui ukse avas ja suitsu õhku puhus. „Issake, rahune maha,“ ütles ta rahulikult ja enesekindlalt, lõug püsti, samal ajal kui viimane suitsuvine ta huulilt lahkus. „Ma olen siin, eks?“
Päike polnud veel õieti tõusnudki,
