Koht, kust ta leiti. Kimberly McCreight

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Koht, kust ta leiti - Kimberly McCreight страница 5

Koht, kust ta leiti - Kimberly McCreight

Скачать книгу

style="font-size:15px;">      „Nad lihtsalt tulid ja võtsid asja üle?“ Sellele oli noormees vihjanud ning oli teadmata, mis sealt veel välja võib kooruda, kui edasi surgin.

      Ta lõug tõmbus pingule. „Ainult sellistel puhkudel.“ Ta hingas pahaselt välja. „Valdav osa ülikoolilinnaku kuritegusid jääb ülikooli. Meil on oma distsiplinaarprotseduurid ühes ülekuulamiste, tõendite ja muu sellisega. Tegeleme kõigega ise, konfidentsiaalselt. Tead ju küll, et üliõpilasi kaitsta.“

      „Et üliõpilasi kaitsta, selge,“ ütlesin ma, üritades mitte üleolevalt kõlada. Sest mina suutsin mõelda vaid: või kurjategijaid kaitsta. „Kuid selliste asjade puhul mitte?“

      Ta raputas pead ja vaatas uuesti vee poole. „Ei, ilmselt mitte.“

      „Ja mida see täpselt endast kujutab?“

      Deckler raputas pead ja puhises uuesti, näides solvunud, et sama küsimust teist korda esitasin. „Nagu ma ütlesin, kui tahad detaile, pead Steve’iga rääkima.“

      „Olgu.“

      Naeratasin, astudes sammu oja poole ja kujutades juba ette, kuidas selle serval idioodi kombel Steve’ile lehvitan. Isegi kaugelt oli näha, et talle ei pruugi midagi sellist meeldida.

      „Pea kinni!“ haugatas Deckler, enne kui eriti kaugele jõudsin. „Sa ei saa niisama lihtsalt sinna alla minna. Ma pean ta üles kutsuma.“

      „Oh, ei, see...“

      Enne kui jõudsin vastu vaidlema hakata, oli Deckler otse mu kõrva ääres valjult läbi sõrmede vilistanud, nagu kutsuks ta koera. Kui Steve pea meie poole pööras, ei paistnud ta rõõmus olevat.

      „Ausalt, ma võin oodata,“ ütlesin tagasihoidlikult, ehkki oli juba liiga hilja.

      „Minuga ei pea.“

      Steve näis veelgi pahasem olevat, kui kalda poole astus. Kas sa ei arva, et meil on tähtsamat teha, kui oma aega ajakirjanike peale raisata?, kujutlesin ma ette teda ütlemas, samal ajal kui ta veest välja ronis, kaldale jäetud politseimütsi pähe pani ja mööda küngast üles sammus. Tema tulek nendes saabastes, mis oleksid pidanud ta jalas naeruväärselt mõjuma, kuid ei teinud seda, võttis piinavalt kaua aega. Ta liikus aeglaselt ja kindlalt. Nagu teaks juba, kuidas asjad kulgevad.

      Üles jõudnud, noogutas Steve reipalt mulle, enne kui Deckleri poole pöördus. Ta nägi lähedalt parem välja, kortsud jõulisel näol tasakaalustamas ta nurgelisi jooni, nii et need mõjusid kummalise asemel huvitavalt. Loomulikult polnud need võrreldavad Justini peene luuehitusega. Justin oli seda tüüpi mees, kelle järele naised avalikult õhkasid. Steve aga selline, kelle peale päästmisel loodeti.

      „Mis mureks, ametnik Deckler?“

      „See siin on Molly Sanderson.“ Deckler näis rõõmuga minu peale kaebavat. „Ta on kirjanik. Keegi sinu osakonnast käskis tal siia tulla.“

      „Ma olen Ridgedale Readerist.“ Sirutasin käe välja ja naeratasin Steve’ile, lootes, et võime üle tuhiseda sellest, kes mind kutsunud oli. „Ma ei taha teie aega raisata. Sooviksin vaid mõnele faktile kinnitust leida.“ Osutasin presentkattele. „Kas leidsite laiba?“

      Steve raputas aeglaselt mu kätt, pilk minusse puurimas. „Või et Readerist, mis? Kas olete uus? Ma tean seda teist tüüpi. Robert, eks?“

      „Richard,“ laususin ma, tundes totrat rahulolu sellest, et ta Richardi nimega oli eksinud.

      „Keegi minu osakonnast helistas teile?“

      „Ma ei tea detaile. Ülemus käskis mul siia tulla. Tegelikult ma ainult asendan. Minu tavapärane valdkond on kunst.“ Eksinud plikakese etendamine sobis samuti, eriti kui see polnudki tõest nii kaugel. Ning Steve’i leebuva näoilme järgi sain aru, et olin õigesti talitanud. „Ma tõesti palun vabandust segamise pärast. Teil on tegemist, mõistan seda. Aga kui teil pole midagi selle vastu, et aitate mul minu tööd teha, siis kaoksin teil kohe jalust.“

      Steve vaatas mind ebatavaliselt kaua. Pidin pingutama, et pilku mitte ära pöörata. „Et olete juba siin ja olete kohalik, siis räägin, mida saan,“ lausus ta lõpuks, ristates käed. „Laske tulla.“

      Mul kulus veidi liiga kaua aega taipamaks, et ta ootas minult küsimust. „Kas olete ohvri isiku tuvastanud?“ küsisin ma, üritades end koos hoida, samal ajal kui mu süda kõvemini tagus.

      Kuid ma suutsin seda. Olin seda harjutanud. Ning ajakirjanikuks olemine polnudki nii erinev advokaadiametist. Mitte et ma analüütikuna eriti inimesi küsitleda oleks saanud. Ma polnud pärast kooli proovikohtuistungit kedagi küsitlenud.

      „Ei,“ vastas Steve, raputades pead, samal ajal kui vee poole vaatas.

      Olgu, mitte just nii pikk vastus, nagu olin lootnud. Aga sellest polnud midagi, mul oli veel küsimusi. „Kas on mingeid vihjeid, kes see võiks olla?“

      „Ei.“

      „Mees- või naissoost?“

      „Naissoost.“

      Tundsin väikest elevust – päris vastus. Naissoost ohver. Seda polnud küll palju, kuid siiski midagi. Hakkasin juba muretsema, et mul pole Erikule midagi öelda. „Umbkaudne vanus?“

      „Ma ei tahaks huupi pakkuda.“ Steve’i pilk peatus taas minul, kuid seekord leebemalt. See oli peaaegu kurb. „Vajame kohtuarsti kinnitust.“

      Tajusin, et Deckler vaatas meid mõlemaid. Tundus, et hukkamõistvalt. Sa ei lange ju ometi selle ülimehisuse jama lõksu, mis?

      „Kaks küsimust veel,“ sõnas Steve. „Siis peate sündmuskohalt lahkuma, et saaksime oma tööd teha.“

      „Kas ta suri loomulikul põhjusel?“

      „Pole teada,“ vastas mees.

      „Pole teada?“ Ma ei saanud tal lasta sellega pääseda. „Mingit vihjet?“

      „Ei midagi sellist, mida kommenteeriksin ametliku kohtuekspertiisita.“

      Just siis ärkas Steve’i puusal olev raadiosaatja elule. „Neil on väiksemat kotti vaja,“ ütles ragisev hääl. „Tead ju küll, imikute oma. Täiskasvanute oma ei sobi. Kohtuarst tahab, et meie selle ära tooks.“

      Steve napsas vöölt raadiosaatja, lõug pingule tõmbumas. Ta pilk oli ojale naelutatud, samal ajal kui ta aparaadi suu juurde tõstis. „Siis saatke keegi,“ vastas ta hammaste vahelt. „Kohe.“ Ta lülitas raadiosaatja täielikult välja, enne kui selle uuesti oma vööle libistas.

      Ta ei vaadanud mulle selle aja sees kordagi otsa. Ja mul oli selle üle hea meel, sest tundsin, kuidas õhk mu ümbert kadus, samal ajal kui käed enda ümber mähkisin. Beebi? Surnud beebi? Kartsin, et hakkan oksele otse politseiülema kõrgetele kummisaabastele.

      Mõtlesin Ella peale. Kui kuum ja elus ta oli olnud, surudes end minu vastu, kui nad ta esimest korda mu rinnale tõstsid. Kui üllatunud ma olin, et mu keha toimis, et Ella oli huilgava ja rõõsana sündinud. Mõtlesin ka sellele järgnenud korrale, kui mu keha ei töötanud nii nagu vaja. Kui olin läinud arsti juurde rutiinsesse 36. rasedusnädala kontrolli

Скачать книгу