tossudes naist. Minust paremal, kõrge raudaia taga, laius elevandiluuvärvi ülikoolilinnak, taustaks leekivoranž taevas.
See kõik oli hämaras valguses nii ilus. Raske uskuda, kui tugevalt olin olnud siia kolimise vastu, kui Justin, kelle erialaks oli 19. ja 20. sajandi Ameerika kirjandus, esimest korda Ridgedale’i ülikooli õppejõu kohta mainis. New Yorgist 40 kilomeetri kaugusel loode pool asuv Ridgedale oli koht, kuhu me arvatavasti poleks ülikoolita kunagi kolinud. Olin kartnud, et suurlinnast lahkumine muudab mind veelgi tõrjuvamaks ja üksildasemaks. Ehkki Ridgedale polnud mingi kolkaküla. Siin oli Michelini tärniga talutooteid pakkuv restoran ja tosin mõnusat rahvuskööki, rääkimata tippklassi tasemel Stantoni teatrist, suurepärasest ülikoolihaiglast ja kahest raamatupoest. Linnaelanikud kujutasid endast samuti kirjut seltskonda, sest üliõpilasi ja õpetajaid oli kõikjalt maailmast.
Ent asjad polnud alati nii hästi olnud või vähemalt nii oli mulle räägitud. Bristol-Myersi peakontor, mis oli kolm aastat varem Manhattani kesklinnast Ridgedale’i toodud, oli märgatavalt linna jõukate liberaalide arvu suurendanud. Osa pikaajalisi Ridgedale’i elanikke, üldiselt vähem jõukad ja konservatiivsemad, olid endiselt sojalatede ja Pilatese stuudiote levimise vastu. Nad igatsesid vanu aegu, kui üliõpilased käisid ostmas vaid ülikoolipoest või Ramsey’se apteegist ning Ridgedale’i väljas einestamised piirdusid üksnes pitsa, kanatiibade või ööpäev läbi lahti oleva Pati pannkoogirestoraniga.
See oli vastuolu, mis rullus tihti lahti ajalehe internetiväljaande kirglike kommentaaride sektsioonis. Neil lahingutel polnud mingit pistmist artikliga, mille juurde need lisati, ent sellegipoolest kujunes neist tihti isiklik rünnak ajakirjanike vastu. Vähemalt Elizabethi sõnul, kes oli mind hoiatanud, et ma mitte kunagi ühegi oma internetti pandud artikli kommentaare ei loeks, isegi kui see näis olevat ohutul teemal. See oli üks nõuanne, mille ta mulle oli andnud, ja ma olin teda kuulanud. Võisin ju olla valmis oma kätt ajakirjanduses proovima, kuid ma polnud piisavalt tugev, et taluda sellega kaasnevaid rünnakuid.
Pöörasin vasakule ja siis paremale, möödudes majesteetlikust rohelusega täidetud kivise Ridgedale’i ülikooli läänepoolsest servast. Siit sai otse Essexi silla juurde, mis oli sedavõrd kaugel, et mind üllatas, et see ülikooli valduste alla kuulus.
Viimasel kurvil oli taevas hallist helesiniseks muutunud, päike varjas end kauguses asuvate mägede taga. Isegi hämaras oli raske ees olevaid politseiautosid mitte märgata. Kolm neist olid tee peale ja neljas puude kõrvale pargitud, nagu oleks see omapäi sinna veerenud. Ma olin end ette valmistanud selleks, et jõuan kohale ega leia eest mitte midagi, sest tegemist oli valehäirega, nagu Erik oli hoiatanud. Kuid politsei ja sild olid siin. Ning selle all oli Cedari ojasäng ja nähtavasti ka surnukeha.
Kui autost väljusin, polnud ühtki inimest näha, ainult siniste ja punaste tulukeste vilkumine raagus puude vahel. Samuti oli siin vaikne, ainsaks hääleks mu sammud kõnniteel. Alles siis, kui jõudsin esimese auto juurde, kuulsin metsast hääli. Peatusin, märgates nüüd, et mu käed olid rusikasse tõmbunud.
Uuri ettevaatlikult, nagu Erik oli öelnud, midagi muud ei pidanud ma tegema. Ja ometi näis see lihtne olevat seni, kuni autost väljusin.
Tere, mina olen Molly Sanderson Ridgedale Readerist. Kas kellelgi oleks ehk aega paarile küsimusele vastata?
Ei, liiga kõhklev. Liigne ülbus ei tulnud muidugi ka kasuks. Kuid esitada oma küsimusi, nagu oleks neile vastamine valikuline? Ilmselgelt ei läinud see kohe mitte. Ei pidanud kogenud ajakirjanik olema, et seda teada.
Tere, mina olen Molly Sanderson Ridgedale Readerist. Tahaksin mõnele faktile kinnitust saada.
Palju parem. Veidi jõuline, kuid mitte ehmatav. Samuti vastas see tõele: mul oli fakt laibast, mille kohta tahtsin kinnitust saada. Faktid, mitmuses, oli veidi ülepaisutatud. Kuid advokaadina teadsin ma, et jõupositsiooni teesklemine võib sihile viia.
Kui olin piisavalt lähedale jõudnud, et vett näha, sain kohe aru, miks need ärevil ilmateadustajad nii mures olid olnud, rääkides hilistalve lumele järgnenud varakevadistest vihmadest. Üleujutused polnud New Yorgis mureks. Neid küll mainiti, ent need väljendusid vaid porilompidena. Kui ojja – nüüd pigem nagu jõkke – vaatasin, voolas see tumedalt ja kiirelt üle kivide, viies endaga kaasa murtud oksi, ja ma mõistsin selle võimalikku ohtu. Kaldast oli suur tükk kadunud, tühimik haigutas seal nagu sakiline kaljurünk.
Kaugemal ojaserval seisis kuus politseinikku. Käputäis kammis metsa, otsides midagi, ehkki nende tegutsemine ei näinud eriti metoodiline olevat. Nad kõndisid risti-rästi edasi ja tagasi, toksates lehti ja surkides teivastega, jättes mulje, nagu teeskleksid millegi kasulikuga tegelemist.
Kaldal oli ka midagi sinist, presentkile, mis oli kollase politseilindiga eraldatud. Mu hing jäi kinni – kogu see ärevus oli õhku imbunud. Sest seal see oligi, märgadel ja kõdunevatel lehtedel peente ja raagus puude vahel – laip. Kellegi surnukeha.
„Minu arvates peaksid nad ta elektritoolile panema, kui selle kaabaka kätte saavad,“ ütles hääl mu kõrval. „Ja ma isegi ei poolda surmanuhtlust.“
Kui end ringi pöörasin, nägin üht liibuvas erekollases fliisjakis ja mustades lühikestes pükstes noormeest. Ta rinnal oli raadiosaatja ning õlal ülikoolilinnaku turvameest tähistav embleem. Noormees tõmbas kinnastatud käega üle oma kohevate blondide juuste ja jättis selle siis kuklale. Ta oleks pidanud nägus olema. Tal oli kõik olemas – kena näolapp, lihaseline keha. Kuid ta nägi välja nagu üks suur laps, justkui oleks ta suureks kasvanud ilma küpseks saamata. See ei mõjunud sugugi kütkestavalt.
„Mis juhtus?“ küsisin ma, otsustades end mitte tutvustada, ehkki see arvatavasti rikkus ajakirjanduseetikat. Ent tegelikult ma ju ei intervjueerinud teda. Tema oli see, kes oli minuga rääkima tulnud.
Ta mõõtis mind pilguga, vaadates korraks mu kalleid ja uhiuusi Soreli matkasaapaid. Justini tehtud kingitus, mis oli mõeldud minus elevuse tekitamiseks uue, „maaelu“ pärast. Need jätsid minust ekslikult mulje kui vabaõhutegevusi hindavast inimesest, kuid praegu võis see isegi kasuks tulla.
Lõpuks tõstis noormees uuesti pilgu, silmad vidukil. „Kes sa selline oled?“
„Molly Sanderson.“ Sirutasin käe välja. Ta kõhkles, enne kui seda raputas, kissis silmade pilk minul. „Ja sina?“
„Deckler,“ vastas ta vastikult napisõnaliselt. „Sa pole siin koos Ridgedale’i politseiga. Ma pole sind enne näinud.“
„Ma olen kirjanik.“ See kõlas neutraalsemalt kui „ajakirjanik“. „Politseijaoskonnast teavitati meid.“
Kurat, miks ma seda ütlesin? Eriku allikas polnud kindlasti mitte avalikustamiseks. See oli arvatavasti ainus asi, mis oli ettevaatlikust asja uurimisest tähtsamgi: mitte paljastada oma ülemuse äärmiselt salajasi kontakte.
„Keegi politseijaoskonnast teavitas sind? Et sa siia tuleksid?“
„Meid, mõtlesin ma. Ma ei tea kõiki pisiasju,“ ütlesin lootuses, et ta jätab asja sinnapaika. „Kas sina leidsid laiba?“
Deckler tõstis käe ja raputas pead. „Vaevalt küll,“ lausus ta. „Kui tahad ametlikku kommentaari, pead Steve’iga rääkima.“
„Ja kus Steve on?“
„Seal.“ Deckler osutas peaga vee poole. Keset oja seisis kalamehesaabastes suurt kasvu mees, seljas korralikult triigitud särk. Ta lihaselised käed olid risti rinnal, tugev ja kandiline lõug ette lükatud, ning ta vahtis oja, nagu võiks
