Originaali tiitel:
B. A. Shapiro
THE ART FORGER: A Novel
2012
Raamatu eesti keeles kirjastamise õigus kuulub eranditult kirjastusele ERSEN. Selle raamatu reprodutseerimine, tõlkimine ja levitamine ilma valdaja loata on õigusvastane ja seadusega karistatav.
Tegemist on väljamõeldisega. Kuna kogu ilukirjanduse puhul põhinevad kirjanduslikud tajud ja sissevaated kogemustel, on kõik nimed, karakterid, kohad ja sündmused kas autori kujutlusvõime vili või on neid kasutatud loominguliselt.
Kaane kujundanud Reet Helm
Toimetanud Anu Murakas
Korrektor Inna Viires
First published in the United States under the title:
THE ART FORGER: A Novel
Copyright © 2012 by Barbara A. Shapiro
Published by arrangement with Algonquin Books of Chapel Hill, a division of Workman Publishing Company, Inc., New York.
All rights reserved.
Trükiväljaanne © 2017 Kirjastus ERSEN
Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2018 Kirjastus ERSEN
Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2020 Kirjastus ERSEN
Raamatu nr 11353
ISBN (PDF) 978-9949-84-509-5
ISBN (ePub) 978-9949-84-937-6
Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee
Danile, kes kunagi alla ei andnud
Iga maal on eelkõige kunstniku kujutlusvõime vili;
seda ei tohiks iialgi kopeerida.
– EDGAR DEGAS
GARDNERI RÖÖVI 21. AASTAPÄEV
Ajaloo suurim kunstirööv endiselt lahendamata
Boston, MA – 1990. aasta 18. märtsi varajastel hommikutundidel tungisid kaks politseinikeks rõivastatud meest Isabella Stewart Gardneri muuseumi, sidusid kaks valvurit kinni, panid neile tropid suhu ning varastasid kolmteist kunstitööd, mille koguväärtus täna on üle 500 miljoni dollari.
Nende hulka kuulusid sellised hindamatud meistriteosed nagu Rembrandti „Torm Galilea järvel”, Vermeeri „Kontsert” ja Degas’ „Pärast vanni”. Vaatamata politseitöö tuhandetele tundidele, aegumisstatuudile ja lubatud 5 miljoni dollari suurusele hüvitisele ei ole neid kunstitöid üles leitud.
Viimase kahekümne aasta jooksul on FBI uurinud teadaolevaid kunstivargaid, organiseeritud kuritegevusega seotud kahtlusaluseid, rahvusvahelist terrorismi ja katoliku kirikut. Agendid jälgisid juhtlõngu Ühendriikides, Euroopas ja Aasias. Kahtlusaluste hulka kuulusid ühe politseiohvitseri poeg, Iiri Vabariiklik Armee, Whitey Bulger ja Bostoni maffia, üks antiigikaupmees, üks Scotland Yardi informaator ja üks New York City oksjonipidaja. Kedagi ei ole arreteeritud.
Gardneri Muuseum palub, et kõik, kellel on mingit informatsiooni kadunud kunstitööde asukohast, võtaksid ühendust FBI Bostoni keskusega.
Boston Globe
17. märts 2011
Üks
Astun sammu tagasi ja uurin maale. Neid on siin üksteist, kuigi mul on neid sadu, võib-olla tuhandeid. Kavatsen talle näidata ainult töid oma akende seeriast. Või ka mitte. Tõmban taskust mobiili ja vaatan kella. Võin ikka veel ümber mõelda. Võtan ära „Torni”, ülimalt realistliku maali Hancoci hoone peegeldusest klaasil, ja asendan selle „Kõnniteega”, abstraktsiooniga Commonwealth Avenuest, nähtuna läbi esimese korruse salongi eendakna. Siis vahetan need jälle tagasi.
Olen töötanud akende seeria kallal üle kahe aasta, tuhnides linnas ringi oma visandiploki ja Nikoniga. Kirikuaknad, peegelaknad, Bostoni kõikjal leiduvad eendaknad. Suured, väikesed, vanad, katkised, puu- ja metallraamidega. Aknad väljast sisse ja seest välja vaadatuna. Eriti armastan ma aknaid hilistel talvepärastlõunatel, enne kui mõni seesolija märkab tumenevat taevast ja rulood kinni napsab.
Riputan „Kõnnitee” „Torni” kõrvale. Nüüd on neid tosin, kena ümmargune arv. Aga on see õige? Liiga palju ja talle tundub see ülepakutud. Liiga vähe – ja ta ei saa pihta mu hingusele ei sisus ega stiilis. Valida on nii raske. See on üks paljudest põhjustest, miks ateljeekülastused mu nii närviliseks teevad.
Ja mis värk selle külastusega üldse on? Olen kunstimaailma paaria, teise nimega Suur Teeskleja. Olen olnud seda peaaegu kolm aastat. Ja äkki on teel minu pööningule maailmakuulsa galerii Markel G omanik Aiden Markel. Seesama Aiden Markel, kes kõigest paari kuu eest vaevalt tunnistas mu olemasolu, kui galeriist läbi astusin, et uut väljapanekut vaadata. Ja nüüd äkki on ta läbinisti sõbralik ja meelitav ning küsib näha mu viimaseid töid, jättes oma peene Newbury Streeti galerii sinnapaika, et hinnata minu pilte, nagu ta ütles, „in situ”.
Heidan pilgu üle ruumi kahe molbertile pandud pildi poole. Ühe neist, „Pärast vanni”, millel on vannist välja roniv alasti naine ja teda ümmardav rõivastes teenijanna, maalis Edgar Degas üheksateistkümnenda sajandi lõpus; selle versiooni siin on maalinud Claire Roth kahekümne esimese alguses. Teine maal on alles poolvalmis: Camille Pissarro „Köögiviljaaed õitsvate puudega, kevad, Pontoise” à la Roth. Nende maalimise eest maksab mulle Reproductions.com, seejärel müüb maalid kümnekordse hinnaga internetis maha kui „täiuslikud koopiad”, mille „ehtsust suudab tuvastada üksnes kunstiajaloolane”. Need ongi mu viimased tööd.
Pöördun tagasi oma akende poole, sammun edasi-tagasi, kissitan silmi, sammun veel. Need lihtsalt peavad kõlbama. Viskan kulunud Mehhiko vaiba üle nurgas vedeleva käkras madratsi, siis hakkan kokku korjama terves stuudios laiali olevaid musti nõusid ja viskan need kraanikaussi. Kaalun nende pesemist, kuid otsustan seda mitte teha. Kui Aiden Markel tahab in situ, siis in situ ma talle ka annan. Kuid täidan siiski kausi pähklitega ning võtan välja pudeli valget veini – mitte kunagi punast ateljeekülastustel – ja kaks klaasi.
Longin ateljee eesossa ja vaatan Harrison Avenuele avanevast aknareast välja. Sama vaade, mis maalil „Pööning”. Veetsin sellel kohal hulga aega, teeseldes oma viimase pildi kallal töötamist, kuid peamiselt unistades, spioneerides, viivitades. Siin on neljas korrus ning kõik kuus minu ees olevat akent algavad kahe jala kõrgusel põrandast ja nende ülemine äär asub kaks jalga allpool viieteistkümne jala kõrgust lage.
See hoone oli kunagi vabrik – siin tehti taskurätte, rääkis mulle üks vana olija. Kuid vanad olijad pole tuntud oma tõetruuduse tõttu, nii et need võisid olla ka kübarad või traksid või polnudki siin üldse mingit vabrikut. Nüüd on siin kunstiateljeede küülikukoloonia, millest mõnes ka elatakse, nii nagu minu omas. Muidugi on see seadusevastane – aga odav.
Meedia jõulise reklaami kohaselt on SOWA – Lõuna-Washington – uus trendikas piirkond Bostoni South Endi lõunatipus. Selle põhjaosa oli uus trendikas piirkond umbes kümme aastat tagasi. Aga minu jaoks ja ka kõigi teiste jaoks,
