kulud. Kolmandik ette, kolmandik siis, kui lõpetatud tööga rahule jään, ja viimane kolmandik ehtsuse tõendamisel.”
„Kas pakud sellepärast, mis juhtus Isaaciga?”
„Pakun sellest hoolimata, mis juhtus Isaaciga.”
Olen sellest vastusest tummaks löödud ja see peab välja paistma ka mu näost, sest ta ütleb: „Sina oled selleks ettevõtmiseks parim.”
„Kõigi nende tuhande kunstniku seast, keda sa tunned?”
Jälle vaatab ta üle ruumi Degas’ repro poole. „Sina oled ainus, kellele selle usaldaksin.”
„Kust sa tead, et ma lobisema ei hakka?”
„See pole sinu stiil,” ütleb ta, mis on tõsi. Inimesed, kes on ise sattunud kuulujuttude ohvriks, teavad, millal tuleb suu kinni hoida.
„Aga kui peaksin tahtma sind üles anda? Võiksin ju vabalt politseisse minna.”
„Mitte siis, kui mõistad, mis on kaalul,” ütleb ta.
„Räägi siis mulle.”
„Mõtlesin tõsiselt, mida ütlesin sinu maalide kohta, Claire. Sul on ainulaadne anne. On alati olnud. Ainult see, et sind maha hääletati, ei tähenda veel, et sa ei oskaks maalida.” Ta teeb pausi. „Tahaksin sulle galeriis ka isikunäituse korraldada.”
Suudan ahhetust suurivaevu varjata.
„Kuue kuni üheksa kuu pärast,” ütleb ta. „Pärast seda, kui oled selle projektiga lõpetanud. Kas arvad, et sul võiks selleks ajaks kakskümmend maali valmis olla? Realistlikke, mitmekihilisi?”
Pööran kõrvale, et oma igatsust varjata. Minu enda näitus Markeli galeriis. Võimatu unistus.
„Olen üsna kindel, et saan sinustki kirjutama sama Timesi reporteri, kes tegi ülevaate Jocelyn Gampi näitusest,” ütleb ta.
New York Times. Müük. Komisjonitasud. Ateljeekülastused Metist. Mu südamelöögid teevad lausa haiget.
„Claire, palun vaata mulle otsa.” Kui ma seda teen, ütleb ta: „Ma kaitsen sind. Nagu juba ütlesin, olen mitu astet eemal sellest, kes midagi teab, ja sina oled astme kaugusel minust.”
„Millal tuleb see osa, kui me saame teha midagi head?”
„Räägin sulle kõigest, kui oled juba pardal.”
„Ma ei saa nii salapärase asjaga mingil juhul nõustuda.”
Markel tõuseb püsti. „Lihtsalt mõtle natuke järele.” Ta puudutab mu õlga. „Võtan järgmisel nädalal ühendust.”
„Sa oled tõepoolest saatan, eks?”
„Kui sa saatanat usud.”
Mida ma muidugi ei usu.
Kaks
Kui Markel lahkub, vajun sohvale, jõllitan torusid ja ventilaatoreid, mis üle lae üksteist taga ajavad, ning üritan seedida kõige kummalisemat ateljeekülastust maailmas. Markel G. Minu enda näitus. Magus võimalus tagasi nõuda kõike kaotatut, kõike, mida olen kunagi tahtnud. Aga võltsija? Teeskleja? Absoluutselt viimane asi, mis ma tahan olla.
Oled selles kuradi hea.
Ronin sohvast välja, kõnnin eesakendeni ja vahin alla Harrison Avenuele. Vaatan üle ketiga ümbritsetud parkimisplatsi kõrgemal asuva kiirtee poole kauguses, seejärel oma seinale rivistatud aknamaale.
Sul on ainulaadne anne. On alati olnud.
Kurat teda võtaks. Kurat võtaks teda, tema komplimente, pakkumisi ja nööritõmbamist.
Haaran seljakoti ja suundun Jake’sisse, baari, kus kõik teavad mu nime. Kahjuks ei tea nad mitte ainult mu nime, vaid ka Markeli külaskäigust.
On kuritegelikke ja teistmoodi kuritegelikke.
Kui baarini jõuan, ajan õlad sirgu ja lükkan ukse lahti. Jake’s on selgelt ja uhkelt vana naabruskond, mitte nagu need kallid kohad, mis Back Bayst lõuna suunas triivivad. Siin ei ole siniseid martiinisid ning lauad on aastatepikkusest kasutamisest täkkeid täis, mitte sihilikult kriibitud, et šikk välja näeks. Siin ei ole autoparkijat, sest klientuur tuleb jala oma tillukestest korteritest või ateljeedest. Kitsal aknal ripub neoonkiri BUDWEISER, et peenemat rahvast eemale peletada.
Enamik mu semusid on juba kohal; kell on ju lõpuks juba kuus, joogitund käes. Millele järgneb söögitund – menüüsse kuuluvad hot-dog’id, burgerid ning peekoni, salati ja tomatiga võileivad –, millele järgneb uus joogitund. Või tunnid. Paremad käsivarred kerkivad kõrgele õhku, kui kõik mind silmavad. Meie kamba märguanne.
Mike näitab vabale baaritoolile enda kõrval. „Siin,” on kõik, mida ta ütleb, enne kui pöördub tagasi jutuajamise juurde Väiksega. Väikse nimi on Väike sellepärast, et ta on väga väike, võib-olla viis jalga pikk, ja see on veel heldelt öeldud. Ta ütleb, et võttis endale nimeks Väike, et selle teemaga otsekoheselt tegelda, ja sellepärast, et tema pärisnimi on nii etniline, et märgistas teda. Mike on temast kõigest pool jalga pikem ja seesuguse terava enesekriitika jaoks hoopis vähem enesekindel – rääkimata sellest, et ta on mees.
Libistan end pukile. Omanik ja baaridaam Maureen avab pudeli Sam Adamsit ja paneb minu ette. Ta teab, et ma klaasi ei taha.
Nägus Rik, kellel on musklis keha ja niisugused kängururipsmed, mida ihkab iga naine, keda ma tean, kummardub selja tagant lähemale ja suudleb mind. „Räägi,” nõuab ta. Rik on minu keskkooliaegne sõber, kes jäi mu kõrvale pärast seda, kui MFA muuseumikooli leidsid oma tee „Cullioni afäär” ning Bostonis ja New Yorgis toimunud kunstistseenid. Armastan teda selle eest.
Suudlen vastu. „Ja tere sullegi.”
„Ma tahan kuulda iga viimast kui hõrku üksikasja.” Rik tahab alati kuulda iga viimast kui hõrku üksikasja.
„Noh, paistis, et talle meeldisid mõned mu tööd, eriti need maalid, mille juures olin kohaldanud…” Tasandan häält, imiteerides Markeli tenorit. „„…klassikalist realismi moodsatele objektidele.” Ta küll ütles, et helistab tagasi, aga ma arvan, et puhus mulle hambasse.”
„Kas suurmees rääkis, miks ta otsustas sind äkki oma oh-kui-vapustava kohalviibimisega õnnistada?”
„Ainult sedasama, mis ennegi. Et tahtis näha, kuidas mul läheb.”
„Kas mitte midagi söör Isaac Cullioni kohta?” Kui jätan vastamata, lisab Rik: „Isegi mitte ühtainsatki tibatillukest sõna?”
Olen tundnud Riki piisavalt kaua teadmaks, et kui ma talle midagi ei ütle, ei jäta ta enne järele, kui on tõde kuulnud. Ohkan traagiliselt. „Ta rääkis mulle, et müüs ära „Oranži akti”. Et see viiski tema mõtted minule.”
Väike pöörab meie poole ja Mike paneb mulle käe õlale. Maureen toetab küünarnukid baariletile. Danielle ja Alice teisel pool Riki lõpetavad lobisemise. Kõik vaatavad mind ootavalt. Meie vahel on vähe saladusi, eriti mitte karjäärialaseid
