Et mitte miski ei saa kõigutada suurt annet klassikalises õlimaalis.”
Kuumahoog täidab mu keha ja sööstab üles näole. See oli väga ammu, kui keegi minu kohta midagi niisugust ütles.
„Mul on neid veel palju,” ütlen ja suundun kolmekorruselise riiuli poole, mille ehitasin raamatute ja lõuendite hoidmiseks, kuigi praegu täidavad seda ainult lõuendid ning raamatud seisavad poolsüsteemsete virnadena põrandal. Riiulitel valitseb muidugi täielik segadus. Aga see on segadus, mida tunnen väga hästi.
Hakkan maale välja tõmbama veel enne, kui ta ütleb, et tahab neid näha. Haaran treppredeli. Seda läheb vaja, et ulatuksin kõige ülemise riiulini, kuhu olen ladunud enamiku kõige realistlikumatest maalidest. Millest arvasin, et keegi nende vastu huvi ei tunne.
„Kas siin on mõned su reprod?” hõikab Markel ruumi teisest servast.
Vaatan üle õla. „Jaa-ah. Tavaliselt mul siin lõpetatuid ei ole. Aga auto on nädal otsa hõivatud, sellepärast Degas’le enne reedet järele ei tulda.”
„Reproductions.com. See nimi hakkas mulle meeldima. Nägin eelmisel kuul Globe’is artiklit. Kena reklaam sulle.” Ta kõhkleb. „Ma arvan?”
„Mitte päris see, mida otsin.” Kõigest see, mida vajan: avalik tähelepanu teesklemise eest, et maalin kellegi teise meistriteoseid. „Proovisin intervjuust kõrvale viilida, aga Reprole poleks see meeldinud.”
„Kas neil lähebki nii hästi, nagu nad kiitlevad?”
„Arvatavasti paremini,” vastan, kuigi kuulan tegelikult ainult poole kõrvaga ja ei ole Reprost üldse huvitatud. Olen liiga hõivatud, et välja tõmmata oma parimaid töid. Aga mitte liiga palju. Valgus. Huvitavad varjundid on see, mida ta tahab, sügavad ja läbipaistvad. Haaran ühe. Pole piisavalt tugev. Haaran teise.
„Noh, see on nüüd küll sohvalik,” ütleb ta, osutades Pissarrole, mis on küll lõpetamata, kuid silmanähtavalt täis valgete õite massiga kaetud puid.
Puhken naerma. „Pretensioonikatele.”
„Aga vaestele,” lisab ta.
Ronin redelilt, kolm lõuendit kaenla all. „Sugugi mitte nii vaestele. Need asjad lähevad tuhandete dollarite eest. Suuremad kümnete tuhandete. Kahjuks saan mina sellest kõigest murdosa.”
Võtan kiiresti seinalt oma abstraktsemad tööd. Asendan nendega, mille välja valisin. Pöördun Markeli poole, kuid tema jõllitab vale-Degas’d.
„Oled selles kuradi hea.”
„Igatahes parem, kui ettekandjaks minna.”
Tema pilk ei lahku mu töölt. „Ütleksin küll.”
„Degas’ hilisemaid töid polegi nii raske kopeerida. Mitte nagu varasemaid õlimaale. Need on päris põrgulikud,” ütlen, püüdes viisakaks jääda, kuigi iga osake minust tahaks Markeli kinni krabada ja stuudio teise serva tirida. „Kõigi nende oma kihtidega. Muudkui maali ja oota. Maali ja oota. Võib võtta kuid, ehk isegi aastaid.”
„Ja Reproduction.com on sind seda tegema pannud?”
„Ei. Sugugi mitte. Niisuguse maali peaks müüma sadade tuhandete eest.” Lähen seisan tema kõrvale. „Degas on mu eriala, eriti tema õlimaalid. Tegelikult olen Repro poolt sertifitseeritud – mida iganes see tähendab – pärast seda, kui vajalikud kursused läbisin.” Viipan raamatuhunnikute poole nurgas. „Tahan kirjutada tema kohta raamatu. Suhted teiste temaaegsete kunstnike, kunstikaupmeeste, kollektsionääridega. Vastastikused mõjud. Sedasorti värk. Aga ma ei tööta sellega nii kõvasti, kui peaksin.”
Markeli pilk on kleepunud Degas’ repro külge. „Tundub küll, et kasutaksid nii oma aega paremini. Kas nad hindavad sind?”
„Mõnikord saan boonuse, kui keegi tellib Degas’ tingimusega, et mina oleksin kunstnik.” Kehitan õlgu. „Kuigi vaevalt võib kunstnikuks nimetada inimest, kes mõne meistriteose kopeerib.”
Markel ei vaidle mulle vastu ja ma viipan ta tagasi oma päris tööde juurde. Ta heidab viimase vargse pilgu maalile „Pärast vanni”, enne kui järgneb.
Seisame vaikides ja vaatame minu aknaid. Sunnin ennast vait jääma, et lasta tööl enda eest ise rääkida.
Pärast kahte minutit, mis tunduvad kahekümnena, puudutab Markel mu käsivart. „Istume maha.”
Läheme sohva juurde ja istume selle eri otstesse. Ta lõpetab oma veini ja valab endale veel. Keeldun lisapakkumisest, soovides küll veini, kuid kartes, et olen klaasi käes hoidmiseks liiga närvis.
Markel köhatab, võtab väikese lonksu. „Claire, mulle anti just elu parim võimalus. Teha paljudele inimestele head, päriselt head. Ja ma loodan, et sina arvad samamoodi võimalusest, mille tahaksin sulle anda.” Ta teeb pausi. „Kuigi sinu osa on arvatavasti rohkem nagu leping saatanaga.”
Mul ei tea absoluutselt, millest ta räägib, kuid haaran kinni sõnast „võimalus”. „Ja sina oled siis saatan?”
Ta raputab kõvasti pead. „Saatan on see, kes andis mulle selle võimaluse. Kuigi mul pole aimugi, kes ta on. Minust tunduvalt kõrgem tase.”
„Kas nagu Dante?”
Kuigi mõtlesin seda naljana, kaalub ta küsimust nagu professor, kes kavatseb vastata andekale tudengile. „Ei, ma arvan, et mitte nii. Etturid oleks parem analoogia. Kuid targad etturid. Kes suudavad kuninganna vangi võtta. Nii või teisiti, ma miksin oma metafoore.”
„Minul pole saatanaga mingeid probleeme. Olen üks neist, kes arvavad, et taevas võiks igav olla. Kuid etturiks olemine pole mulle kunagi sobinud.”
Seekord hakkab ta naerma, kuid saan aru, et see on tehtud. „Jääme siis saatana juurde.”
Piisab sellest. „Hea küll,” ütlen. „Millest me praegu räägime?”
Ta vaatab mulle otse silma. „Millestki, mis pole päris aus ja austusväärne.”
Ma ei pööra pilku ära. „Mõtlesin, et rääkisid võimalusest head teha?”
„Lõpptulemus on hea. Ainult vahendid selleks on natuke kahtlased.”
„Kuritegelikud?”
„On kuritegelikke ja teistmoodi kuritegelikke.”
„Ja kummad need on?”
Markel vaatab üle ruumi Degas’ ja Pissarro poole.
Ja nüüd on sel kõigel mõte. Suudan öelda üksnes: „Oh.”
Ta võtab lonksu veini ja lõdvestub muhklikul sohval. Jutuajamise kõige ebamugavam osa on tema jaoks selgelt möödas.
Panen käsivarred rinnal risti. „Ma ei suuda uskuda, et pärast kõike juhtunut võiksid just sina isegi mõelda selle peale, et tahta minult mõne maali võltsimist.”
„Kui palju Reproductions.com sulle maksab?”
„Nad maksavad mulle kopeerimise,
