mujal elada.
All pöörab Aiden Markel oma vilajal graatsilisel sammul ümber East Berkely nurga. Isegi poole kvartali kauguselt võin näha, et ta kannab täiusliku lõikega pükse – kõige tõenäolisemalt linaseid – ja arvatavasti 500-dollarilist särki. On kaheksakümmend viis kraadi Fahrenheiti järgi hilisel suvisel pärastlõunal ja see mees näeb välja nii, nagu oleks ta oma Back Bay kondost tänavale astunud jahedal septembrihommikul. Ta võtab mobiili välja, heidab pilgu minu majale ja puudutab ekraani. Mu telefon heliseb.
KORIDORIDES JA TREPIKODADES pole kliimaseadmeid ega lifti. Kui jõuame neljandale korrusele, on Markeli hingamine ühtlane ja rõivad laitmatud. On selgelt näha, et mees veedab aega spordisaalis. Rääkimata sellest, et ta pole rääkimist katkestanud sellest hetkest saadik, kui teda uksel kohtasin. Keegi ei oskaks arvata, et kolme aasta jooksul oleme omavahel vaevalt mõne sõna vahetanud.
„Käisin mõne päeva eest siinsamas nurga taga,” ütleb Markel, jätkates oma seltskondliku vestluse lobedat monoloogi. „Dedham ja Harrison. Vaatasin Pat Hirsi uusimat projekti. Sa tead ju teda, eks?”
Raputan pead – ei tea.
„Ta töötab sillutisekividega. Väga andekas.”
Tõmban lahti laia kahe poolega terasukse.
Markel astub üle läve, hingab sügavalt sisse ja suleb silmad. „Töötava kunstniku ateljee lõhnaga pole miski võrreldav.” Ta hoiab silmad kinni, mis pole just täpselt see, mida tahan teda tegevat. Ta on eeldatavasti siin mu maale vaatamas, nendesse armumas ja pakkumas mulle isikunäitust galeriis Markel G. Täpselt. Nii see peaks juhtuma. Kuigi, mis tegelikult juhtuma hakkab või miks ta üldse siin on, jääb mulle arusaamatuks.
„Kuidas oleks klaasikese veiniga?” küsin.
Ta teeb silmad lõpuks lahti ning läkitab mulle aeglase sooja naeratuse. „Kas ühined minuga?”
Ma ei saa sinna midagi parata, et naeratan vastu. Ta pole klassikaliselt nägus, selleks on tema näojooned liiga rohmakad, kuid ta hoiakus, laia vahega sügaval asetsevates silmades, lõualohukeses on midagi, mis mind tõmbab. Karisma, ma arvan. See – ja meie ühine minevik.
„Muidugi.” Haaran hunniku lõuendeid, mille olen kuidagi unustanud oma räsitud sohvale, ja toetan need isegi veel rohkem räsitud kohvilaua vastu. Vahel mõtlen, et elan nagu iseenda paroodia: nälgiv kunstnik, kes magab oma ateljees madratsil, et rendi pealt kokku hoida. Siiski – nii see on.
Markel ei liigu paigast. Ta jõllitab mind ühe pika sekundi, siis libiseb tema pilk mu selja taha, nukker ilme näol. Ma tean, et ta mõtleb Isaacist. Arvatavasti peaksin midagi ütlema, kuid ma ei tea, mida öelda. Et mul on kahju? Et olen ikka veel pahane? Et ka mina kaotasin sõbra?
Kallan kahte mahlaklaasi veini ja ta seab ennast sohvale. Päris suur vägitegu, kuna sohva on muhklik ja vajub liiga sügavale, et mugav olla. Peaksin hankima uue või vähemalt mõne pruugitud uue, kuid peremees tõstis just üüri ja ma olen üsna pankrotis.
Istun tema vastu kiiktooli ja kummardun ettepoole. „Kuulsin, et su Jocelyn Gampi näitus läks muinasjutuliselt hästi.”
Ta võtab väikese sõõmu veini. „Need olid tema sulatatud asjad. Müüs maha kõik, mis tal oli. Pluss kolm komisjonitasu. Hämmastav naine. Hämmastav kunstnik. Met’s taotleb ateljeekülastust.”
Mulle meeldib, mismoodi ta endale mingit au ei nõua. „Tema müüs”, mitte „mina müüsin” või isegi „meie müüsime”. Äärmiselt haruldane enamiku vahendajate ja galeriiomanike seas.
„Bostoni näitustest ei kirjutata just tihti New York Timesis,” pomisen.
„Jah, see oli üsna suur õnnestumine,” tunnistab Markel. „Mul on hea meel näha, et jälgid ikka veel, mis toimub kunstimaailmas, kuigi meie pole sinule eriti tähelepanu pööranud.”
Tõstan järsult pilgu. Mida põrgut see peab tähendama? Kuid näen tema silmades kaastunnet, ehk isegi pisukest süüd.
„Isaaci „Oranž akt” sai eelmisel nädalal müüdud,” ütleb ta.
Ah. Nagu kõik teavad, olin mina „Oranži akti” modell. Ja kuigi see on abstraktne töö, ei saa kahtlustki olla selles, et pikad tõrksad punased juuksed, kahvatu nahk ja pruunid silmad kuuluvad mulle. Kui ma poleks pilti meie lahkuminekul uksest välja virutanud, elaksin praegu arvatavasti Back Bay luksuskorteris selle asemel, et üürida SOWA tööstuspinda. Aga ikkagi – ma pole mingi Back Bay tüüp. „Ära ütle mulle, kui palju sa selle eest said.”
„Säästan sind piinast. Kuid see müük pani mu mõtlema sinust ja ebaausast kohtlemisest, mille said.”
Tõrjun suurivaevu üllatuse näolt. Viimase kolme aasta jooksul pole mitte keegi peale paari kunstnikust sõbra ja minu ema – kes pole tegelikult kunagi mõistnud, mida see kõik tähendas – vaadanud olukorda minu vaatevinklist.
„Niisiis otsustasin tulla alla ja vaadata, kuidas sul läheb,” jätkab ta. „Ehk saan kuidagi aidata.”
Mu süda võpatab selle ettepaneku peale ja ma kargan jalule. „Panin välja mõned tööd oma viimasest sarjast.” Viipan maalide poole. „Aknad, nagu näed.”
Markel kõnnib piltide poole. „Aknad,” kordab ta ning silmitseb kogu tosinat algul eemalt, siis astub iga üksiku pildi juurde.
„Need on linna aknad. Bostoni aknad. Hopperi stiilis, aga hoopis multidimensioonilisemad. Mitte just üksilduse avalik nägu, kuid siiski paljudes dimensioonides. Seestpoolt vaadates nähtamatu. Või ebateadlikult nähtav. Väljapoole näitamiseks poseerimine või unustus. Lahkuminekud. Peegeldused, murdumised.”
„Valgus,” pomiseb ta. „Imeline valgus.”
„See samuti. Valguseta poleks midagi näha. Ja ka valgusega jääb nii palju märkamata.” Ateljeekülastused on pannud mu rääkima nagu pompoosse ülespuhutud kunstikriitiku.
„Sinu valgus on hämmastav. Nii peened varjundid. Peaaegu nagu Vermeer.” Ta osutab „Pööningule”. „Mind rabab äärmistest vasakpoolsetest ja parempoolsetest akendest langeva valguse erinevus.” Ta astub lähemale. „Iga aken on pisut erinev ja ikkagi moodustab igaüks neist nii valgusrikka osa tervikust.”
Ka ma ise olen just selle valgusmänguga rahul, kuid Vermeer, valguse meister…
„Mitu kihti sa paned?”
Tunnen vastumeelsust tõtt rääkida. Mitte ainult sellepärast, et väga vähesed kunstnikud tänapäeval kasutavad klassikalisi õlimaalitehnikaid, vaid ka need, kes seda teevad ei ole ligilähedalt sama innukad kihtide osas kui mina. Kehitan õlgu. „Kaheksa? Üheksa?” Mida on minu kohta tegelikult liiga vähe.
„See meenutab valgust, mis langeb must-valgetele põrandaplaatidele „Kontserdis”.” Ta astub „Pööningule” lähemale. „Valgus põrkab siin hoonest eemale. Tundub peaaegu, nagu hellitaks see ketilülidena teemante.”
Ta astub sammu tagasi ja uurib maale põhjalikult, nagu minagi olin enne teinud. „Mulle meeldib, kuidas sa mängid klassikalise stiili ja tänapäevaste objektidega, abstraktsioonidega. Kuid see, mis mind haarab, on realism.” Ta viipab üleolevalt „Kõnnitee” poole. „Abstraktsioonid pole kaugeltki nii tugevad.”
„Kas
