kivisid pilduda.”
Oli raske tõsist nägu säilitada. „Aeg maalida?”
Isaac haaras mu oma käte vahele. „Minu tüdruk,” ütles ta.
„Kuidas oleks: aeg kui neljas mõõde?” küsisin laisalt, kui ta keelega mu kõrva noolis.
„Kõlab huvitavalt,” pomises ta, mööda kaela allapoole rännates.
Lükkasin ta eemale. „Kõlab või? Mismoodi huvitavalt? Mida sa näed?”
Isaac oigas. „Claire…”
„Mõtle koos minuga.” Hüppasin püsti ja astusin tühja molberti juurde. „On sul puhast lõuendit?”
„Ei.”
„Ära tee nalja.”
„Mul ei ole täna maalimistuju.”
Läksin ülemõõdulise sahtli juurde, mis asus seinatäie riiulite all – erinevalt minu ateljeest oli selle siin kavandanud arhitekt ja ehitanud meisterpuusepp – ja tõmbasin välja kõige suurema lõuendi. See oli krunditud ja valmis värvi vastu võtma, niisiis tõstsin selle molbertile. „Mis värvi sa näed?”
„Claire…”
„Aeg kui neljas mõõde,” ütlesin. „Voolav jõgi, tulevik ees, minevik seljataga, siiski eksisteerib kõik üheaegselt. Mis värvi tuleb alusmaaling?” Haarasin tärpentinipurgi ja hakkasin sorima tema värvituube. „Põletamata umbra? Sienna?”
Isaac raputas pead.
„Ma näen liikumist,” jätkasin. „Paks värv voolab, alati voolab, iseenda pealt ja alt, edasi ja tagasi. Märg märjal. Kraapides läbi värvikihtide, et näha, mis on nende all, kraabid läbi ajakihtide. Kõik on seal, kuid üksteise peal ja all, mõned nähtaval, mõned peaaegu nähtaval, mõned järgmise ajakihi alla maetud ja peidus.”
Isaac tuli molberti juurde ja võttis tärpentini mul käest. „Köitev mõte, kuid teoks see ei saa. Sinul on tahtmist, aga minul ei ole.”
„Alustame selle koos ära,” anusin. „Teeme ainult alusmaalingu. Vaatame, kuidas läheb, mismoodi see sind mõjutab. Kui sa lased ennast kaasa kiskuda, hakkab asi ehk liikuma.”
Isaac suudles mind otsaette. „Mul pole tahtmist ka sinuga vaielda.”
Nii ma hakkasingi maalima, kasutades Isaaci pintsleid, Isaaci õlivärve, Isaaci sarja ja Isaaci stiili. Ta parandas mind aeg-ajalt. Näitas, kuidas kasutada tema impasto tehnikat, et panna paika pakse värvilademeid terve pintslitäiega. Kuidas kasutada laiu, võimsaid tõmbeid, kuidas kogu keha on selle taga. Kuidas panna märga värvi märja värvi peale ja siis kraapida läbi pealmiste kihtide, et paljastada kõige all olevad.
Väga mitmel viisil oli see vastupidine sellele, mida mina tegin, mismoodi mina maalisin, kuid mulle meeldis selle vabadus, meeldis koos Isaaciga töötada. Ise Isaac olla. Tegime seda koos peaaegu iga päev rohkem kui nädala, mina maalisin ja Isaac peamiselt luges või tukastas, andes mulle mõne juhusliku juhtnööri.
„Mis sa arvad, Saac,” küsisin ühel pärastlõunal, „kui lisaksime maalile ühe ajakihina veel ka stiili?”
Ta kehitas õlgu.
„Tead sa, nagu ülemineku klassikaliselt „märg kiht kuiva peale” tänapäevasele „märg kiht märja peale”? Ehk mõni esindav vool abstraktsusesse?” Viipasin pintsliga lõuendi poole. „Näiteks siin, nagu läbi kunstnike ajakihtide?”
Ta kehitas jälle õlgu.
Niisiis lahjendasin tema värvi tärpentiniga ja jätkasin rea õhukeste värvikihtide panemisega, kuivatades niiskuse iga korra vahel fööniga, mida hoidsin Isaaci vannitoas. Viimaks oli alumine parempoolne ruut täis kõrgläikelisi, iseloomulikke ja abstraheeritud liivakellade kuusirpe, mis triivisid läbi aja.
Kui maal sai valmis, kõõritas Isaac kuusirpide poole ja torises, et need on rohkem minu kui tema moodi. Siis signeeris ta pildi ja tegi järjekordse uinaku.
Neli
Mind ei üllata, kui mul sel ööl on raskusi magama jäämisega. Eriti pärast mu luupainajalikke unenägusid, kuidas ähvardavaid sulelisi Mardi Gras’ maske1 kandvad inimesed mind läbi kogu Markel G taga ajavad. Tagaruumi tormates imestan, kas galerii on New Orleansi kolinud, ja otsin väljapääsu, mida ei suuda leida. Märkasin, et kuigi kõik maalid seintel on minu omad, seisab väikestel valgetel kaartidel kellegi teise nimi. See ehmatas mind tunduvalt rohkem kui maskides marodöörid.
Umbes kell kolm hommikul loobun visklemisest ja tõusen üles. Keedan kannutäie kohvi ja vantsin arvuti juurde, et natuke pasjanssi laduda ja meile kontrollida. Kirjakastis hüppab esile teemarida: „ArtWorldi Trans-konkursi võitjad”. Mu süda peksab ja magu kisub krampi. Raisk. Ma tahan seda nii hirmsasti. Vajan seda nii hirmsasti. Käsi kõhkleb klaviatuuri kohal. Klõpsan ja pigistan silmad kinni.
Kui suudan end silmi lahti tegema sundida, uurin oma nime otsides ekraani. Rothi pole. Kerin allapoole, et näha, kas on veel mõni nimekiri. Ei ole. Tuttav iiveldustunne keerab soolikad sõlme. Ma ei tea, kas ma ei võitnud Isaaci pärast või sellepärast, et mu töö polnud hea. Ja ma ei tea, kumb on hullem.
ArtWorld on kunstimaailmas sama, mis New Yorker kirjanduses, ja selle kohtunikud on oma valdkonna juhtivad kujud. Juhtivad kujud, kes pärast Isaaci surma on mind pidevalt maha hääletanud – nagu Markel nii asjakohaselt märkis.
Kerin üles tagasi, et vaadata, kes võitis. „Raisk,” ütlen ma valjusti ja viskan mobiili sohvale. See lendab mööda ja läheb põrandal kaheks tükiks, nagu see alati teeb, kui teda viskan. Nõnda ta kõigepealt kaheks tükiks laguneski.
Aga ma ei hooli. See on peaaegu hullem kui kaotus ise. Võitja on Crystal Mark. Crystal, kes Markel G näitusel „Kohalikud kunstnikud töötamas” müüs kolm maali kambale rikastele äärelinlastele, kes ei teeks vahet reprol ja originaalõlimaalil. Crystal, see andetu võlts tegelane oma trendikates uutes rõivastes, kes poeb kõigile oma trendikatele uutele sõpradele „Oak Roomis”. Crystal, kes kerkib kannatusteta täiesti uude maailma. Kustutasin meili ära, siis kustutasin selle ära ka prügikastist, et olla kindel, et ma seda enam kunagi ei näe.
Kurat võtaks teda ja tema tuletatud pastelle.
Mõtlesin Markeli pakkumisest ja kujutlesin Crystali nägu, kui jutustan talle oma isikunäitusest Markel G-s: uskumatus, millele järgneb viha, millele järgneb toores kõikehõlmav kadedus. Isegi oma lahjendatud kujutlusvõimega pidi ta nägema, et on isikunäitusest aastate kaugusel. See oleks magus. Tekiilanapsid hakkavad Jake’sis voolama. Arvatavasti kuu aega.
Mis siis, kui ma teen seda? Mis siis, kui kõik läheb korda ning Markel ja mina teeme midagi head? Mis siis, kui saangi oma näituse? Kõik mu aknad ripuvad uhkelt tõelise Markel G seintel. Mina seisan uhkelt nende keskel. Kõigile väikestele valgetele kaartidele on suurelt kirjutatud minu nimi. Arvukad punased sõõrid tähistavad müüki. Ei mingeid sulgi.
Kuigi ma olen elukutseline koopiate tegija ning olen peale üksiku Repro loengu uurinud ja täiustanud tehnikaid, mida on tarvis lihtsast reprost erineva autentsuse illusiooni loomiseks, ei ole ma tegeliku võltsimise ekspert sellel alal, kuidas eksperte eksiteele viia, kuidas see
