West siin. Vabandust, et sind tülitan.”
„Oh, pole midagi.” Susannah tõmbus pingule. Martha oli aastaid nende pere majapidajanna olnud. Ainuke põhjus, miks ta helistaks, on öelda, et tema emaga on midagi juhtunud. „Kas emaga on kõik korras?” Viimasel korral, kui Martha helistas, oli ta edastanud uudise, et Susannah’ isa oli ulatusliku infarkti tagajärjel kokku varisenud ja surnud.
„Temaga on kõik hästi,” kinnitas Martha. „Kuid ma tahtsin teiega rääkida, enne kui siia sõidate. Vivian mainis, et te kavatsete varsti külla tulla ja, noh...” Ta kõhkles. „Seda ei ole võimalik lihtsalt öelda.” Ta tegi taas pausi. „Susannah, teie ema näib arvavat, et ma... võtan tema asju. Ma loodan, et te teate, et ma ei teeks iial midagi sellist. Vannun, et minul ei olnud nende puuduvate teelusikatega midagi pistmist.”
„Teelusikad?”
„Teie ema süüdistas mind selles, et ma võtsin neli komplekti kuuluvat teelusikat, kui seal täna pärastlõunal koristamas olin.”
„Martha, ma tean, et sa ei teeks iial midagi sellist.” See naine oli täiesti usaldusväärne.
„Ma loodan küll,” pahvatas ta. „Ja lubage mul teile öelda, et kui ma varastada kavatseksin, ei oleks selleks teelusikad.”
„Arusaadav.”
„Siis ta ütles, et ma peitsin tema käekoti ära. Otsisin seda tund aega ja leidsin diivanipatjade taha peidetult. Kui ma talle seda näitasin, ütles ta, et mina olin see, kes koti sinna pani.”
Susannah oigas. „Oh, Martha, mul on nii kahju.”
„Ma ei tea, mis temaga lahti on,” ütles majapidajanna, ja tema hääles kõlas meeleheide. „Mitte miski ei ole teie isa surmast saadik sama olnud. Ühel päeval on ta täiesti tavaline tema ise ja järgmisel, noh, ma ei tunne teda enam õieti ära. Ta küsis minult, miks ma tema asju võtan. Ma ei teeks seda iial! Te ju teate seda. Teelusikaid? Ta usub, et ma võtsin tema teelusikad, ja, aidaku mind jumal, ehkki ma otsisin neid kõikjalt, ei suutnud siiski leida. Aga mina neid ei võtnud!”
„Olen kindel, et ei võtnud. Ma räägin temaga,” lubas Susannah.
„Nii et ta ei ole teile siis selle kohta midagi öelnud, et ma väidetavalt tema asju varastan?” küsis Martha.
„Ei.” See oli pooltõde. Nende viimase vestluse ajal oli ema öelnud, et tahab Marthast rääkida, kui Susannah sinna jõuab. Susannah oli arvanud, et majapidajanna kavatseb pensionile jääda. Tegelikult koristas Martha nüüdsel ajal maja ainult kaks korda nädalas. Aastaid kogunes temalgi.
„Ma räägin temaga,” ütles Susannah teist korda – ehkki tal ei olnud aimugi, mida öelda.
„Palun tehke seda, ja kui teil ei õnnestu teda veenda, et ma olen aus ja lojaalne töötaja, siis... siis peaksin ehk mujalt tööd otsima.”
„Ärge seda tehke,” palus Susannah. „Andke mulle võimalus asja olemusse süüvida.”
„Hästi.” Martha tundus olevat mõnevõrra maha rahunenud.
„Ma võtan ühendust, kui sinna jõuan,” ütles Susannah.
Pärast mõnd hüvastijätusõna lõpetas Martha kõne ja Susannah pani toru hargile tagasi.
„Mida see kõik siis tähendas?” küsis Joe ajalehte uuesti kokku voltides.
Susannah ohkas sügavalt ja rääkis mehele.
„Sa ju ütlesid, et ema näib viimasel ajal kohutavalt hajameelne olevat.”
Susannah noogutas. „Ma räägin temaga peaaegu iga päev, aga telefoni teel just palju infot ei saa.” Ta ohkas taas. „Ema räägib mulle kogu aeg samu asju, aga mina arvasin, et see on tingitud lihtsalt kõrgest vanadusest. Võib-olla on see midagi enamat.” Paljudel tema sõpradel olid seoses oma vananevate vanematega samad mured.
„Kui õige küsiks mõnelt tema sõbralt?” Joe tuli kööki, jäi naise kõrvale seisma ja võttis tal alla tema poole vaadates õlgade ümbert kinni, pilk tõsine.
Naine vaatas talle alistunud naeratusega otsa. „Ma helistan proua Hendersonile. Ta on aastaid ema naaber olnud.”
Hendersonide number leitud, sirutas Susannah taas käe telefoni järele. Kui esimesed tervitused vahetatud, asus ta kiiresti oma kõne põhjuse juurde. „Ma olen oma ema pärast mures, proua Henderson. Olete te temaga hiljuti rääkinud?”
„Ojaa,” vastas Rachel Henderson, „ta on sageli oma aias toimetamas – mitte et ta palju tehtud saab.”
„Kuidas ta... vaimselt on?” küsis Susannah järgmiseks.
„Noh, kui aus olla, siis ta ei ole pärast George’i kaotust just tema ise olnud,” ütles naaber mõtlikult. „Ma ei oska täpselt öelda, mis toimumas on..., aga ma kardan, et miski on Viviani juures valesti.”
„Mida te silmas peate?” küsis Susannah. Joe läks kohvikannu juurde ja valas endale tassitäie, jälgides samal ajal naist.
Susannah teadis. Ta oli sügaval sisimas mitmeid nädalaid teadnud, et tema emal on probleeme. Ta oli tajunud muutusi Vivianis isegi enne oma isa surma.
„Ma saan aru, et sa räägid oma emaga palju ja ma ei taha toppida oma nina sinna, kuhu vaja pole. Al ütles, et ma peaksin oma asjadega tegelema, aga siis täna õhtul...”
„Mis täna õhtul juhtus?” küsis Susannah, minnes korraga närvi.
„Sa oled kindlasti teadlik sellest, et Vivian ei ole sinu isa surmaga hästi kohanenud.”
„Olen.” Ema oli sageli nutune ja kurb, rääkides lõputult George’ist ja sellest, kui meeletult teda taga igatseb. Susannah oli sõitnud üle mägede, et teda kevadvaheajal külastada, aga oli saanud seal olla vaid neli päeva. Vivian oli tema külge klammerdunud, anunud, et ta Colville’i kauemaks jääks, aga Susannah ei saanud. Sinna ja tagasi sõitmine võttis kaks päeva ning jättis kooliks valmistumiseks ainult ühe.
Susannah oli üritanud veenda ema Seattle’isse kolima, aga Vivian oli kangekaelselt keeldunud seda kaalumast. Ta ei tahtnud lahkuda Colville’ist, kus oli sündinud ja üles kasvanud. Kõik tema elusolevad sõbrad elasid väikeses linnakeses Spokane’ist sadakond kilomeetrit põhjapool.
„Kas täna õhtul juhtus midagi?” kordas Susannah, soovides, et Rachel asja juurde asuks.
„Ma tean, et see võib sind šokeerida, aga sinu ema palus, et ma aitaksin tal George’i otsida.”
„Mida?” Susannah pilk sööstis Joe poole. „Ta arvab, et mu isa on elus?”
„Ta väidab, et nägi teda.”
„Oh ei,” pomises Susannah.
„Ta uitas tänaval ja paistis segaduses olevat. Ma hakkasin muretsema ning läksin tema juurde. Siis hakkas ta rääkima kogu seda rumalust George’ist – kuidas mees ta koju tõi ja seejärel haihtus. Millal sa ema viimati nägid?”
„Märtsis.” Susannah teadis, et peaks Colville’is sagedamini
