veeta.”
„See on arukas tegu,” ütles proua Henderson. „Ta on muide ka kaalus alla võtnud.”
Ema oli kaalunud vaevu viiskümmend kilo, kui Susannah teda märtsis nägi.
„Ma ei usu, et ta enam süüa teeb,” jätkas naaber.
Susannah’ külaskäigu ajal oli Vivian palunud tal igal õhtul süüa teha. Susannah’l ei olnud selle vastu midagi ning riiulitel paistsid päris kindlasti korralikud varud olevat. Aga Susannah oli märganud mitmesuguseid gurmeekaupu, mida ema kunagi varem ei olnud ostnud. Nagu näiteks peened sinepid. Päikesekuivatatud tomatid pestokastmes, mida Susannah oli pastakastmes kasutanud.
„Sa pead silmas, et ta ei söö?” küsis Susannah selgituseks.
„Mitte eriti, nii palju, kui mina öelda oskan. Ma muudkui kutsun teda õhtusöögile, aga ta keeldub iga kord. Ja mina ei ole ainuke, kellele ta ära on öelnud. Ta näib olevat majja peitu pugenud ja tuleb haruharva välja, välja arvatud aias töötamiseks.”
„Aga... miks?” Ema oli alati seltskondlik olnud, teiste inimestega koos olemist nautinud, korraldanud pidusid George’ile ja nende sõpradele.
„Seda pead sa tema käest küsima.”
„Aga telefonis ta räägib nii, nagu näeks sind päris palju,” ütles Susannah. Valetamine ei olnud tema ema komme.
„Ojaa, me vestleme üle aia, aga ma vannun...” Proua Henderson tegi pausi. „Mõnikord ma ei ole kindel, et sinu ema teab, kes ma olen.”
„Oh heldus.” Seda kartis Susannah kõige rohkem. Tema ema oli mälu kaotamas ja see näis olevat tingitud enamast kui uuristavast vanadusest.
„Veel üks asi,” ütles proua Henderson taas kõheldes.
„Ma kuulan,” ergutas Susannah.
„Ühel päeval, kui ma teda vaatama läksin, leidsin ma ta pimeduses istumas. Tuli välja, et ta unustas elektriarve maksta. Ta tundis sellepärast piinlikkust ja ma ei usu, et talle meeldib see, et ma sulle sellest räägin, aga mul oli tunne, et sa peaksid seda teadma.”
Susannah oigas sisemiselt. Need olid just need asjad, mille pärast ta muretses. Maksmata arved, pliit, mida ei ole välja lülitatud, unustatud söögikorrad ja kohtumised.
„Pole vaja muretseda,” kiirustas proua Henderson lisama. „Ma aitasin tal selle korda ajada ning tema lambid põlevad taas. Nagu ma ütlesin, ta rääkis, et sa oled peagi külla tulemas ja ma mõtlesin, et räägin sinuga siis, aga see asi, et ta George’i näeb... vaat see pani mind muretsema.”
See pani ka Susannah’ muretsema. Ta soovis, et proua Henderson oleks temaga varem ühendust võtnud. „Ma üritasin rääkida emaga hooldusabiga korterisse kolimisest, kui kevadel seal olin.”
„Jah, ta rääkis mulle. See viis teda kohutavalt endast välja, et sa kavatsesid ta tema enda majast välja lüüa.”
„Kas ta ütles nii?” Susannah sisemus tõmbus kokku. Talle tegi haiget, et ema sellist asja üldse mõelda võis, veel vähem seda kõva häälega naabrile ütlema hakkas.
„Jah, aga täiesti aus olles, Susannah, mul on tunne, et ta ei peaks enam üksinda olema.”
Susannah oleks pidanud märtsis seda nõudma, aga siis oli talle tundunud, et ei suuda ema nii kiiresti pärast ränka kaotust tema kodunt minema viia. Tema elus oli toimunud piisavalt muutusi. Ilmselgelt oli see olnud viga, et ta varem ei reageerinud.
Susannah lükkas käega läbi pehmete kiharate, mis olid ta laubale langenud.
„Võib-olla on kõige parem, kui sa otsekohe tuled,” sõnas proua Henderson. „Oleksin sulle ise helistanud, aga Al ütles, et peaksin sellest eemale hoidma. Kui sa mulle helistasid, noh, ma mõtlesin, et parem räägin sulle, mis su emaga toimumas on. Loodan, et tegin õigesti?” küsis ta ärevalt.
„Ma olen tänulik, et mulle sellest rääkisid,” ütles Susannah. „Ma sõidan sinna kohe, kui asjad korraldatud saan.”
Pärast lühikest hüvastijättu pani Susannah telefoni alusele tagasi. Joe nõjatus vastu kappi ja jälgis teda endiselt, kohvikruus käes.
„Ma kardan, et asi on hullem, kui ma arvasin,” ütles naine, vastates tema sõnatule küsimusele. „Tuleb välja, et ema uitab naabruskonnas isa otsides ringi.”
Joe tõi kuuldavale vaikse vile. „Sa lähed siis otsekohe sinna?” Algse plaani kohaselt oli Susannah kavatsenud nädalavahetuseni oodata.
„Ma arvan, et see oleks kõige parem.” Seejärel lisas ta kõva häälega mõeldes: „Mul ei ole muud valikut, kui ta hooldusabiga korterisse elama panna.”
„Olen nõus.”
Susannah näpistas ninajuurt, tundes eesootava kohtumise ees hirmu. Ema hakkab talle vastu sõdima. Ta ei kahelnud selles hetkekski.
„Kas tahad, et ma sinuga kaasa tulen? Võib-olla suudame talle kahekesi aru pähe panna.”
Susannah raputas pead.
„Oled kindel?” Mees kortsutas justkui pettunult kulmu. „Sa olid imeline, kui minu vanemad surid, Suze. Ma tahan sinu jaoks kohal olla.”
Hetkeks kartis Susannah, et hakkab nutma. „Ei... Ma pean seda ise tegema. Olen otsustanud,” ütles ta, idee rääkimise ajal mõtteis kuju võtmas, „et jään mõneks ajaks Colville’i.” Hullumeelsus oli seda mõtet isegi kaaluda, aga ehk suudab ta välja uurida, kus Jake elab. Ta peab mehega rääkima, peab välja uurima, mis oli juhtunud ja miks. Susannah teadis, et tema isal oli nende lahkuminekuga midagi pistmist, ta lihtsalt ei teadnud üksikasju. Võib-olla siis, kui ta kord tõe teada saab, saab ta sellele Jake’ist fantaseerimisele lõpu teha.
„Hea küll.” Joe ohkas raskelt. „Aga pärast seda, kui oled teda kolima veennud, tuleb sul maja suhtes otsus langetada.”
Susannah ei olnud sellele isegi mõelnud. Korraga näis see ülesanne ränk.
„Mis sa arvad, kui kaua see aega võtab?” küsis Joe.
Susannah ei vaadanud mehele otsa, kui Colville’is veedetava aja üle mõtiskles. „Kolmest nädalast peaks piisama, ma arvan. Võib-olla kuu aega.”
„Nii kaua?”
„See ei ole lihtne, minu ema kodunt lahkuma veenda,” ütles naine. „Ja siis on veel see hooldusabiga elamispinna korraldamise asi. Ja maja tühjendamine. Kas ma otsustan selle siis välja üürida või müüki panna, mõlemal juhul tuleb see mul esmalt tühjaks teha.”
„Ma võiksin aidata. Brian samuti.”
„Ei, ma saan hakkama.” Susannah oli pakkumise eest tänulik, aga ta tahtis emaga aega veeta – ainult nemad kahekesi. Mitte ainult seda, tal oli ka privaatne plaan, mis puudutas Jake’i, plaan, mida ta oma abikaasale ei saanud usaldada. Ta peab selle probleemi ise lahendama. Kui Joe ja Brian seal oleksid, rebestataks teda oleviku ja mineviku vahel. „Võib-olla nädalalõppudel, kui soovite.” Hambaarstina ei saanud Joe oma vastuvõtugraafikut viimasel hetkel muuta.
„Meil
