asjad kõigepealt,” ütles Chrissie, kui Jason reisijapoolse ukse avas.
Poiss kõhkles, näol segaduses ilme.
„Ma pean veenma oma ema, et ta lubaks mul ühikast välja kolida, enne kui talle järgmisel suvel Eugene’i jäämisest räägin,” selgitas ta.
„Sul on tõepoolest oma emaga mingi teema, või mis?”
„Mida sa silmas pead?” ägestus Chrissie.
„Sa näid alati muretsevat selle üle, mida ta öelda võib.”
Poisi tähelepanek ärritas tüdrukut. „See ei ole tõsi.” Ta ei tahtnud vaielda, aga Jason ei olnud asja tuuma üldse mõistnud.
„Sa just ütlesid, et pead ema nõusse saama, et võiksid koos Joani ja Katie’ga korterit üürida,” pomises Jason. „Kogu möödunud nädala, lõpueksamitest saati, oled sa kurtnud kojumineku üle ning selle üle, et temaga suhtlema pead. Sa ei maininud mitte kordagi oma isa.”
„Minu isa on neist kahest mõistlikum.” Chrissie oli maruvihane, et poiss võis isegi arvata, et tal emaga probleeme on.
„Nagu mina aru saan, on see üpris tavaline, mis? Ma pean silmas ema-tütre konflikti.”
„Tõesti?” ütles Chrissie külmalt, kui autosse kõrvalistmele ronis ja kohe ukse sulges. Ta kinnitas turvavöö, samal ajal kui Jason ümber sõiduki teisele poole läks.
„Sinul ja su emal näib olevat sügaval peidus olevaid probleeme,” ütles poiss autosse istudes. Ta pistis võtme süütelukku.
Chrissie põrnitses teda, ärritunud, et Jason teemaga jätkas. „Kas sa üritad tüli algatada?” küsis ta, keeldudes laskmast end sellesse tirida.
Jason pööras end tema poole ja naeratas lõpuks. „Tegelikult mitte. Aga sina?”
„Ei.”
„Tore.” Poiss juhtis auto teeservalt minema.
„Sa ei käitu nii, nagu mind üldse eriti igatsema hakkaksid,” ütles Chrissie ning tahtis otsekohe oma sõnu alla neelata. Need lasid tal näida ebakindlana, ja seda ta ei olnud.
„Mis paneb sind seda ütlema?”
„Ei miski.” Tüdruk raputas pead.
„Tuleb see sellest, et ma ei julgustanud sind neljandal juulil siia lendama? Kui nii, siis põhjus – peale selle, et ma ei taha, et sa sõidu peale raha kulutad – on selles, et mul juba on plaanid.”
„On või?”
„Minu vanemad kutsusid mind endile külla ja ma lubasin minna.”
Chrissiel ei jäänud märkamata, et Jason ei kutsunud teda enda ja oma perekonnaga ühinema.
„Oled sa rõõmus, et ma Eugene’ist lahkun?” küsis ta. Chrissie teadis, et poiss jääb; tal vedas piisavalt, omades täisajaga suvist töökohta ühes suures õigusfirmas. Tema perekond elas Grants Passis, paari sõidutunni kaugusel.
Jason ohkas, justkui käituks Chrissie nagu raske laps. „Unusta, et küsisin,” nähvas tüdruk. „See oli rumal küsimus.”
„Jah, oli küll,” ütles Jason. Ta pigistas mõlema käega rooli. „Miks sa nii tundlik oled?”
Tal oli õigus, Chrissie reageeris tõesti üle, ehkki oli endale tõotanud seda mitte teha. „Võib-olla ma ei taha suveks Seattle’isse tagasi minna. Võib-olla ma oleksin pigem siin koos sinuga, selle asemel et järgmised kümme nädalat koos emaga majas lõksus olla.” Kohe, kui ta oma ema mainis, mõistis tüdruk, et oli öelnud vale asja.
„Miks sa siis temaga ei räägi?”
„Millest? Minu suhtest temaga? Mu ema on nii süvenenud omaenese maailma, et ei lase ennast minust häirida.”
Jason peatus valgusfoori ees. „Ma olen kindel, et see ei ole tõsi.”
„Kuidas sa seda tead? Sa kohtusid temaga ainult korra.” Chrissie oli Jasoni lihavõttepühade ajal enda juurde koju viinud ja too oli kolm päeva tema perekonnaga veetnud. Külaskäik oli igas mõttes edukas olnud.
Kui nad vanemate maja sissesõiduteelt välja pöörasid, oli Chrissie vanemate heakskiidus mõnulenud. Jason oli neile mõlemale tohutult meeldinud.
„Sul on imetoredad vanemad, Chrissie,” ütles poiss nüüd.
„Jah... aga ema teeb mu elu sel suvel põrguks. Ta on pahane, et mul töökohta ei ole, ehkki ei tuleks seda mulle iial otse ütlema. Selle asemel leiab ta sadu muid asju, mida kritiseerida.”
„Ma arvasin, et sul oli plaanis kevadvaheajal tööd otsida,” meenutas Jason talle.
„Oligi, aga mul oli kiire... aeg lihtsalt libises käest. Ära nüüd sina ka alusta.”
„Chrissie...”
„Sul ei ole aimugi, milline see suvi tuleb.”
„Oh, ole nüüd, Chrissie. See ei ole...”
„Las ma toon sulle ühe näite,” katkestas tüdruk, „ja see põhineb kogemusel. Ema palub mul vannitoa ära koristada ja ma teen seda. Siis tuleb ta minu järel sisse ja küürib valamu uuesti üle. See on tema viis mulle teada anda, et ma ei vastanud tema kõrgetele standarditele.” Suvi laotus Chrissie ees nagu pikk taluvusvõime ja kannatlikkuse treening. „Kui talle ei meeldinud see, kuidas ma valamut puhastasin, võiks arvata, et ta lihtsalt ütleb seda, aga oo ei, mitte minu ema.”
Jason pomises midagi äraootavat.
„Brianil on töökoht,” jätkas tüdruk. „Ema on seda juba umbes viiskümmend korda maininud. Ta töötab ühes ehitusfirmas.”
„Sa tähtsustad seda asja üle.”
„Mina nii ei arva,” pobises Chrissie. „Mida ta tegelikult ütleb, on see, et kui ma oleksin kevadvaheajal tööd otsinud, nagu ta tahtis, et ma teeksin, oleks see mind praegu ees ootamas.” Ta kujutas ette seda pidevat salvavate märkuste tulva, mis teda ootab. Ema ei suutnud taluda mõtet, et Chrissie kogu suve tegevusetult veedab, ja oli ähvardanud talle lapsehoidjatöö hankida. Peaaegu kahekümneaastaselt lapsehoidjaks? Chrissie arvates oli see julm ja tavatu karistus.
„Ta näib arvavat, et ajutise töökoha leidmine on kerge. Arvatavasti ma saaksin tööd mõnes kiirtoidukohas, aga isegi neid kohti ei ole enam nii palju saadaval kui varem. Pealegi ma ei taha veeta oma suve, küsides inimestelt, kas nad tahavad toidu kõrvale friikartuleid.”
„Noh...” Jason ei olnud ilmselgelt temaga vaidlemisest huvitatud.
„Viimase abinõuna tormab isa appi ja pakub mulle haletsustööd.”
„Misasja?”
„Ta viib mu oma kontorisse ja mind pannakse tegema lihttöid, mille eest ta maksab mulle miinimumpalka.” Chrissie ohkas. „See saab olema kohutav suvi. Olen selles kindel.”
„Kõik
