aega leida.
Joe noogutas. „Sel juhul me üritame tulla ühel nädalavahetusel pärast seda.” Ta pani kruusi käest ja vaatas naisele otsa, poolnaeratus näol. „Mul on tunne, et sa õpid sellest kõigest palju rohkem, kui oodata oskasid.”
Susannah kahtlustas, et mehel oli õigus.
3
Chrissie Nelson pistis viimased riided kohvrisse ja vaatas ärevalt ühiselamutoa aknast välja. Jason jäi hiljaks. Too oli lubanud kella kümneks seal olla, et Chrissie lennujaama viia. Kool oli läbi ja ühiselamu peaaegu tühi. Ta oli lendamas Seattle’isse, suveks ära Eugene’ist, kus ta Oregoni ülikoolis õppis. Kooliaasta lõpp ei rõõmustanud teda, peamiselt seetõttu, et Jason jäi sinna maha. Ta ei olnud selline nagu mõned tema sõbrad, kes innukalt kojunaasmist ootasid. Tegelikult pelgas Chrissie tühjust, mis teda ees ootas.
Pikki sirgeid blonde juukseid üle õla lükates surus ta alla sügava ohke. Tema toakaaslane Katie Robertson oli lahkunud eelmisel õhtul ja samuti veel mõned tema sõbrad. Jason oli Katie lennujaama sõidutanud, aga Chrissie lend läks alles täna. Jason oli pärast seda, kui oli Katie lennujaama viinud, ühiselamust läbi astunud. Nad olid kahekesi välja hüvastijätudringile läinud ja Jason oli lubanud tükk aega enne kell 11.30 väljuvat lendu tema juurde tulla. Kui ta oli Katie’le järele tulnud, oli ta saabunud kahetunnise varuga – ja oli temaga koos lennujaamas oodanud.
Chrissiet näris tunne, et Jason oli olnud liiga hooliv...
See tundus nii, nagu ta oleks armukade, aga ei olnud. Jason ei olnud mitte kunagi Chrissiele vähimatki põhjust andnud oma kiindumuses kahelda. Ta oli lihtsalt hooliv. Chrissie sulges kohvri ja tõstis selle ümatades madratsilt põrandale. Suveks koju minemisega oli probleem selles, et tal ei olnud töökohta. Ja nii viimasel hetkel olid väljavaated korralikku kohta leida praktiliselt olematud.
Ta oli peaaegu kakskümmend ja endiselt vanematest sõltuv. Chrissie vihkas seda. Mõte elada järgmised kaheksa või kümme nädalat kodus ja olla rahakulutamisel vanematest sõltuv masendas teda. Ta eelistanuks Eugene’i jääda, kuid ta osaajaline töö ülikoolilinnakus oli lõppenud koos semestriga. Järgmisel aastal saab kõik teisiti olema, Chrissie kavatses selle eest hoolt kanda. See on tema viimane suvi Seattle’is. Ta on täiskasvanu ja tahab oma elu elada.
Ta mõtles kohe, kui koju jõuab, vanematele rääkida, et kolib ühiselamust välja. Kaks tüdrukut olid kutsunud teda koos endaga ülikoolilinnakust väljas asuvasse väiksesse majja elama. Nad jagaksid üürimakseid ja see oleks palju odavam kui kolmandat aastat ühiselamus olla. Ta räägib vanematele, et see oleks hea kogemus ning säästaks pealegi nende raha. Ta on täiesti suuteline ise hakkama saama. Isa võtab mõistlikku juttu kuulda, aga Chrissie ei olnud kindel, et emaga arvestada saab.
Jasoni Honda Civic peatus teeservas. Chrissie kallutas end aknast välja ja lehvitas. Poiss ronis autost välja, vaatas üles ja naeratas ning lehvitas siis vastu. „Ma tulen kohe üles,” hüüdis ta.
See oli Jasonile omane – ta arvestas alati teistega. Chrissie oli õnnelik, et temaga koos on. Nad olid kokku saanud pimekohtingul ja poiss oli talle muljet avaldanud kohe, kui nad rääkima hakkasid. Neil oli palju ühist, aga see ei tähendanud, et nad oleksid sarnased. Kaugel sellest. Jason, raamatupidamisseadusele spetsialiseerunud juuratudeng, oli läbini konservatiivne. Tema hinded olid väga head, tööharjumused distsiplineeritud ja metoodilised. Chrissie, teisest küljest, oli muretu, lõbutseda armastav ning tööde edasilükkaja. Ta oli teinud järelduse, et töötab kõige paremini pinge all olles. Kursusetööd said kirjutatud ööl enne tähtaega. Millest teised inimesed ei suutnud aru saada, nagu ta sageli tarmukalt selgitas, oli see, et ta oli nädalaid teemale mõelnud ja vajalikku teavet kogunud. Tööga varakult alustamine ei oleks lõpptulemust parandanud.
Jason ei jätnud kunagi midagi viimasele minutile ning Chrissie viivitustaktika ajas teda marru. Ta tegi aeg-ajalt katset tema kombeid muuta – ja vastupidi. Jason vähemalt ei kurtnud kogu aeg tema õpiharjumuste üle nagu Chrissie vanemad. Tema hinded ei olnud ülikoolis halvemad, kui olid olnud keskkoolis. Okei, need ei olnud suurepärased, aga ta ei saanud kunagi madalamat kui C. Peamine põhjus, miks ta ülikooli kasuks oli otsustanud, oli see, et kõik tema sõbrad olid sinna minemas. Kõik eeldasid, et ta oma haridusteed jätkab, ja tal ei tulnud pähe midagi muud, mida selle asemel teha.
Ta jäi sinna rohkem seltskondliku elu – peod ja poisid – kui õpingute pärast. Jason oleks võinud oma laiade lihaseliste õlgadega jalgpallur olla, aga sport pakkus talle vähe huvi. Ta riietus loengusse minekuks nii, nagu läheks kontorisse, kandes talvel sviitreid ja viigipükse ja suvel lühikese varrukaga triiksärke ja Dockersi pükse. Tema juukselõikus oli konservatiivne, kõrvadeni. Põhimõtteliselt oli ta iga ema unistus. Chrissie unistus samuti, ehkki ta ei oleks iial osanud arvata, et Jasoni-sarnasesse poissi ära armuda võib.
Esimesel kohtamisel Jasoniga oli Chrissie üritanud leida tema seest elajat, teatava eduga pingutades, et tema kombekusest läbi murda. Ta oli kindel, et Jasoni sees on paha poiss väljapääsemist ootamas ning Chrissie tahtis ta üles leida. Jason ei olnud sellele päris kindlasti vastu, ja kuigi nad olid erinevad, olid nad koos ka head. Poiss hindas tema spontaansust ja muretust. Chrissiele meeldis tõsiasi, et poiss on usaldusväärne ja hooliv. Ja ehkki nad võisid vaielda kõige üle poliitikast filmideni, veetsid nad hiljem leppides nauditavalt aega.
Pole vaja öeldagi, et Chrissie vanemad olid Jasonist vaimustuses, ja kes ei oleks? Nad ei oleks saanud loota oma tütrele ideaalilähedasemat poiss-sõpra, kui seda oli Jason. Chrissie ei olnud temaga veel abiellumisest rääkinud, aga teda ei üllataks, kui poiss talle jõuludeks kihlasõrmuse kingib.
Jason astus tuppa ja hiivas raske kohvri kätele. Ta manööverdas selle ähkides ja ohkides trepist alla – majas lifti ei olnud –, samal ajal kui Chrissie talle seljakotti ja käekotti kandes järgnes.
Kui nad alla jõudsid, vaatas Chrissie teda kurva pilguga. „Ma soovin, et ei peaks lahkuma.”
„Pole hullu midagi,” ütles poiss talle otsa vaatamata. Aga see võis olla tingitud sellest, et ta oli kohvri pagasiruumi tõstmisega hõivatud.
Kuid tema ükskõikne vastus jahmatas Chrissiet. „Pole või?” Tal oli raske seda uskuda.
„Ma hakkan sind hullupööra igatsema, aga sa oled tagasi enne, kui arugi saame.”
Jasoni hooletu hoiak oli täiesti ootamatu. Chrissie tahtis, et ta tunneks end sama õnnetuna nagu tema; ilmselt see nii ei olnud. Poissi hoolikalt silmitsedes mõtles ta, kas ta omistas tolle sõnadele suuremat tähendust, kui neis oli. Ta ei tahtnud tunduda nagu vinguv kümneaastane, aga Jasoni vastus lõi ta pahviks.
Chrissie otsustas mitte üle reageerida. „Sul on muidugi õigus. Pealegi võin ma sulle siia neljandal juulil külla tulla.”
„Saad või?”
„Muidugi, miks mitte?” küsis tüdruk.
„Kas sa ei taha raha kooli jaoks hoida?”
Chrissie kehitas õlgu, justkui poleks rahaasjadel erilist tähtsust. Ta oli arvanud, et Jason hüppab seda pakkumist kuuldes õhku. Ilmselt mitte.
Hetk hiljem võttis Jason Chrissiel õlgadest kinni ja hämmastas teda pika ja tugeva suudlusega. Tavaliselt kortsutas poiss avalike kiindumusväljenduste peale kulmu, aga täna ei olnud tema juures miski sama. Chrissie nautis poisi niiskeid huuli, mis katsid tema omi, samal ajal kui ta tüdrukut enda lähedal hoidis. „Järgmisel suvel...” sosistas Chrissie.
„Järgmisel
