juhul peaksid juhtumist nähtavasti kohe ka meie kriminaalpolitsei uurijatele teatama. Pidasin silmas muidugi Markot ja Piretit.”
„Seda ma tegingi. Nad on juba siiapoole teel.”
„Väga hea,” elavnes Taivo. „Mida need varganäod pihta panid?”
„Ei oska öelda – pole majas veel olnud. Ootan uurijaid õues.”
„Õige jah! Anna siis teada, nii kui midagi selgunud on. Või peaksin ehk sinu juurde tulema?”
„Arvan küll. Kui võimalik, siis tule – oleks kindlam, kui me oma jutud ilma telefonita aetud saaksime. Kus sa praegu oled?”
„Hetkel istun koos Elleniga köögis. Ka Liis tuli maale talvist loodust nautima. Pidasime parajasti plaani, mida ette võtta.”
„Säärasel juhul ärge nüüd küll ühist puhkepäeva ära rikkuge. Paljukest teil neid on.”
„Oota paar minutit.”
Ning Urmas kuulis, kuidas Põlde küla Nurmiku talus midagi arutati. Seejärel pöördus Taivo taas tema poole:
„Nagu vist isegi aimasid, pidasime siin lühikest sõjanõu ning otsus on ühine: koos puhata jõuame me veel küll ja küll, aga praegu on vaja otsekohe sinu juurde sõita. Nad mõlemad said meie mulluste jamade pärast samuti kannatada ning uusi hirmu- ja murepäevi kumbki neist uuesti üle elada ei sooviks. Seega lähen panen Subarule hääled sisse.”
„Tore!” ohkas taat kergendatult.
– 2 –
Vaevalt sai Urmas Rohtla mobiili käest ära panna, kui ta piki teed lähenevat politseiautot nägi. Olidki vanad tuttavad – Eesti Keskkriminaalpolitsei Põhja prefektuuri vanemuurija Marko Tammik ja uurija Piret Velliste. Mõlemad olid nii talle kui ka Taivole mullu meeldima hakanud. Asjalikud ja südamlikud korrakaitsjad. Oleks selliseid vaid rohkem!
Esimesena kargas Škodast välja teadagi Piret.
„Tere, Urmas! Pakud meile siis jälle tööd ja leiba.”
„Paistab sedasi jah,” vastas Urmas, samal ajal Marko kätt surudes. „Säärane kahtlus igatahes on. Majas saab pilt arvatavasti selgemaks.”
„Sinna pääsemisega peame väheke ootama,” hõikas nüüdsama lühikõne lõpetanud Piret vahele. „Elina jõuab oma kambaga Uuemõisa umbes poole tunni pärast.”
„Kas toosama koloriitne kuju, kes ka eelmisel suvel mul siin ringi müttas?” küsis Kasesalu talu peremees muiates.
„Toosama,” naeris Marko. „Kas ta ehmatas sind siis ära?”
„Esiotsa jah,” pupsus taat kaasa naerda, aga tõsines kohe, sest tähelepanelik neiu oli midagi märganud:
„Kuule, kes sul seal selle pruuni mantli alla lamab?”
„Minu koer.”
„Või sihukesed lood koguni,” süngestus ka Piret. „Surnud?”
„Eluvaim peaks ikka sees olema.”
„Oled sa kindel?”
„Loomaarst elab õnneks naaberkülas. Käis juba siin, vaatas Terri üle. Tegi süsti ja käskis koera pärast tuppa viia.”
„Selge see,” lausus Marko. „Räägi! Vii meid kõige olulisemaga kurssi.”
„Kurb, et me veel sinu tee- ja kohvivarude juurde ei pääse!” kahetses neiu kavala näoga.
„Hiljem pääsed,” muigas Urmas. „Praegu aga lähme kuni kriminalistide saabumiseni üleaedsete juurde. Nad on sündmuse tunnistajad. Peretütar ootab teid – tal on vaja linna sõita. Tema isal aga keel kindlasti juba sügeleb suus.”
„On ta suur jutupaunik?” grimassitas meespolitseinik nägu.
„Harju keskmine.”
„Mille eest sa, Urmas, meid siis karistad?” lõmpsis Marko edasi.
„Siis on mul ehk teie Elinale midagi vastu panna,” suutis Urmas muremõtted korrakski unustada.
„On su naaber siis Elina vääriline?” itsitas Piret.
„Vaevalt küll,” muigas Marko, „aga ole Piretiga ettevaatlik – ta on Elina parim sõbranna.”
„Tõsi ka või?” tegi Urmas suured silmad.
„Tundub sedasi küll,” lausus Piret napilt. Ent ega rohkem poleks nendevahelisi suhteid selgitada saanudki, sest Sääse Einar kiirustas trepile. Naabritaat tahtis ohjad enda kätte haarata, aga Marko pani Sääse papi kohe paika ja nii sai Urve oma jutu enne rahulikult ära rääkida. Urmase jaoks peretütre ja vahepealsest solvumisest üle saanud Einari küsitlus midagi uut juurde ei lisanud, kuid uurijad said need ütlused vähemalt salvestatud.
Kahjuks olid mõlemad vaid lõppvaatuse tunnistajateks. Einar oli veidi varem siiski Terri haukumist ja kiljumist nagu kuulnud, ent see oli ka kõik. Kui ta trepile kiirustas, lebas koer igatahes juba külili maas.
„Kahju, et sa kurjategijate saabumist tähele ei pannud,” ohkas Piret mikrofoni kinni pannes.
„Aga võib-olla pani Helmi midagi tähele?” haaras Sääse Einar õlekõrrest.
„Kes see Helmi teil on?” elavnes Marko.
„Minu naine,” selgitas papi nohisedes. „Ta kukkus sügisel õunu korjates nii sandisti, et jäi voodihaigeks. Nüüd liigub ka ratastooliga ringi, aga tema toa aken on teisele poole.”
„Kuidas saab õunu korjates ennast nii rängalt vigastada?” imestas Piret.
„Tahtis ladvaõunu kätte saada ja redelilt kukkus. Ülekaaluline, nagu ta on,” torises piitspeenike elukaaslane pahuralt.
„Küsida ju ikka võib,” arvas Urmas.
Ja selgus, et sellest oli kasugi, sest Helmi oli just õigel ajal aknast välja vaadanud.
„Silmad olid lugemisest valusaks läinud ja ma vaatasin vahelduseks aknast välja. Kasvõi tihaste pärast – neid toidumajas askeldavaid linnukesi võib ju lõpmatuseni vahtida. Siis ma neid tegelasi nägingi. Pidasid Urmase kuuseheki taga kinni ja tulid autost välja. Üks mees uuris ümbrust, teine helistas kuhugi. Viipas siis pikema selli auto juurde tagasi ja nad sõitsid Kasesalu hoovi.
Minu arvates oli Urmas kodus ja seepärast ma nähtust ei rääkinud. Vanamees mul niikuinii kõva kuulmisega, ja ma olen lõputust karjumisest ammuilma tüdinenud.”
Urmasel vilksatas aga üks mõte peast läbi ja ta küsis:
„Ega sa, Helmi, kogemata kellaaega ei tea?”
„Juhuslikult teangi.” Üle näo valguv lai naeratus muutis vaevatud olekuga vana naise kümme aastat nooremaks. „Mulle meenus, et on vist aeg rohtu võtta ja vaatasin
