„Kas tookord kotka üleandmise päeval viibis veel keegi jutuajamise juures?” uuris Marko.
„Jah, üks loodusfotograaf, kes sealse söödaplatsi rajakaamera abil originaalseid linnu- ja loomapilte jahib.”
„Said siis sellele salapärasele tegelasele viimaks jälile?” üllatus Taivo.
„Sain,” kinnitas Urmas, „Arva ära, kes too tüüp on?”
„Kust ma peaksin seda teadma.”
„Sina oled teda igatahes varem näinud.”
„Mina, millal?”
„Eelmisel suvel. Tol Napa Terje poolt korraldatud soolaleivapeol, kust need jamad meil peale hakkasid … Üks sel Salajõe küla labrakal osalenud Terje mehe sõpradest.”
„Sten Keskküla sõpradest?”
„Just-just,” kinnitas Urmas hasartselt. „Oota, kohe ütlen ka nime … Madis Kasak.”
„Üks neist semudest oli Madis küll,” meenus Taivole.
„Arvate siis, et ring sulgus?” küsis Piret.
„Igatahes!” oli Urmas kindel. „Too tüüp küsis, kas ma seal kandis sageli ringi liigun. Ja mina loll kelkisin, et eks aeg-ajalt ikka ning mainisin, et näiteks 29. jaanuaril – seega täna – lähen kunagist Hundisoo taluaset külastama, sest minu vanaisa sündis seal täpselt 125 aastat tagasi.”
„Noh, siis võisid sissemurdjad oma aktsiooni kavandama hakata küll,” arutles Marko, „aga on sul aimu, mida nad otsisid?”
„Juhul, kui nad ikka needsamad päevikukütid olid,” täiendas Piret.
„Just nimelt. Me eeldame, et suvel siit pihta pandud vaatluspäevikutest pole endiselt ei kippu ega kõppu – muidu oleksid sa sellest meile teada andnud. Kokkulepe oli ju selline. Kas nii?”
„Loomulikult. Kogu mu aastakümnetepikkune töö asub endiselt ei tea kus. Või on hoopis hävitatud.”
„Viimast varianti me igatahes ei usu,” muigas Marko, „sest nendest loodetakse kunagi kasu saada.”
„Arvad?” tuli Kasesalu peremehele korraks nagu eluvaim sisse.
Vahepeal kohvi keetnud Piret asetas esimese tassi Urmase ette. Taat rüüpas ahnelt mitu suurt lonksu ning pihtis:
„Vastutasuks kohvi eest tunnistan üles, et lisaks viiele alles jäänud päevikule võivad mõned veel alles olla.”
Need sõnad kutsusid esile üleüldise jahmatuse.
„Sa pole sellest isegi mitte mulle rääkinud!” oli Taivo nördinud.
„Kummalisel kombel leidsin need alles paari nädala eest, aastavahetuse suurpuhastust tehes. Teadsin, et tuled kindlasti mu sünnipäevale ning andsin endale sõna, et vaatame need kolm päevikut koos üle – nii oleks kindlam. Võib-olla ongi Kuuse Pauli sõnum ikka veel minu käes? Hetkel kipun ma seda koguni arvama.”
„Jah, miks nad siis muidu sinu elamise täna segi pöörasid!” kinnitas Taivo.
Uurijad vahetasid pilke. „Meil pole aega pikalt siin olla,” teatas Marko. „Imestama paneb vaid sinu muretus, Urmas! Nüüd, mil pilt peaks selge olema, sedasi enam jätkata ei saa. Ja usaldus peab vastastikune olema. Eelmisel korral vedasid sa meid Signe varjamisega ninapidi. Ja nüüd võib meil uuesti kiireks minna.”
„See ei olnud tal pahasoovlik tegu,” tõttas sõber appi. „Mina olen igatahes nõus, et lappame need päevikud kasvõi kohe läbi. Isegi elamist võib hiljem korda seada.”
Urmas noogutas. Marko läks korraks veel Elina jutule, Piret aga uuris:
„Kus need kolm päevikut siis olid?”
„Need kolm lebasid mul samuti kirjutuslaual ja ma valasin neile kogemata kruusitäie kohvi peale. Läksin siis naise tuppa kaustikuid fööniga kuivatama. Vaevalt sain töö lõpetatud, kui tuli ärritatud Sääse papi mingi järjekordse probleemiga. Mõni päev hiljem viisid vargad aga päevikud minema ja need kolm unustasin ma sootuks. Sealt vanade ajakirjade vahelt need hiljuti lagedale tulidki. Müstika!”
„Loodame, et see oli õnnelik hajameelsus,” itsitas Piret.
„Oleks vaid nii!” ühmas Urmas.
Siis ilmus tagatoast uksele Marko. „Piret, purjed üles – meil on kohe minek!”
„Miks kohe?” tegi neiu suured silmad.
„Seks, et meil on komissar, kes alluvatele aeg-ajalt peapesu teeb.”
„Aga …”
„Läki!” kamandas vanemuurija. „Küll ma Vanale pärast selgitan. Teie aga jätkake otsinguid parooli leidmiseks ja andke tulemustest jalamaid teada. Nägudeni!”
Minut hiljem käivitas Piret juba Škodat.
„Hullumeelsed,” kommenteeris politseinike lahkumist jälginud Taivo, „aga mulle nad meeldivad!”
„Tead ju küll, et mulle samuti,” muigas Urmas. „Kas sööme enne suutäie või asume kohe päevikuid lappama?”
„Mina küll pistaksin meeleldi kõigepealt midagi hamba alla – meil magati täna hommikul kaua ja Ellen alles hakkas süüa tegema.”
Taat kõhistas vaikselt naerda ja läks külmiku juurde.
„Mul on hea meel, et sa just praegu siin oled.”
– 3 –
Peatselt lahkusid ka kriminalistid ja sõbrad jäid kahekesi. Läksid kõigepealt Territ vaatama. Koer oli vahepeal õnneks peaaegu virgunud ja mehed tõid ta kööki. Terri niutsus tasakesi, lakkus isanda kätt ja suikus uuesti rahutusse unne.
„Mõrtsukad, aga mitte inimesed!” kirus Urmas. „Kuule, me pidime ju sööma. Tänase päeva puhul tahaks nagu midagi toekamat. Toon käntsaka sealiha, sa lõika sealt parajad viilud ja lööme need koos munadega pannile.”
„Kas paljuks ei lähe?” arvas Taivo, kes kippus talvekuudel kuidagi märkamatult tüsenema.
„Ei lähe: sina oled noor mees ja minulgi on praegu hundiisu.”
„Olgu siis pealegi. Tead, mul tekkis üks väike idee.”
„Noh, pajata!”
„Ma kutsun oma naised appi – seni kui meie päevikuid läbi vaatame, loovad nemad tasapisi majas korda.”
„Mida sa veel ei taha,” hakkas taat tõrelema. „Kas neil vabal päeval siis midagi muud teha ei ole!”
„Liis ja Ellen tunneksid sinu abistamisest ainult heameelt,” ei jätnud Taivo järele. „Seda, et nad mõlemad korraarmastajad on, peaksid juba ise
