ent seekord sai uurijaid otsekohe informeeritud,” rahustas Taivo abikaasat. „Ja natukese aja eest leidsime kolmanda sõnumi ka üles.” Vaatas siis üksisilmi Pauli viimset teadet põrnitsevat sõpra ja küsis: „Urmas, sa ikka suudad sellest sõnumist koodi üles leida?”
„Arvan, et juba tean.”
„Emps, lähme oma töö juurde,” muutus Liis rahutuks. „Meile piisab senisestki teadmisest.”
Ja nad lahkusid rutakalt. Taivo muigas, ent lausus seejärel:
„Võib-olla nii ongi õigem, et mida vähem nad teavad, seda parem.”
„Ega see asi nüüd nii hull ka pole,” ühmas Urmas, „aga mine sa tea, kes neid pinnima võib hakata.” Uuris siis sõbra näoilmet ning lisas:
„Meie ainsaks ühiseks väljamaareisiks jäi ekskursioon Soome. Hulkusime metsikute matkajatena nädal aega sealses looduses ringi. Kui Eestisse naasime, olime sääskede poolt verest tühjaks imetud, aga muljetest see-eest tulvil. Pärast arutasime seda sõitu veel paaril-kolmel korral, kusjuures kõige suurema elamuse pakkunud linnuks osutus üllatuslikult, kuid üksmeelselt laanenäär.”
„See pasknääri sugulane, Eestis haruldane eksikülaline?”
„Toosama. Meile too tarmukas lind tõesti meeldis.”
„Liiga lihtne nimi,” kahtles Taivo.
„Ära unusta tema ladinakeelset nimetust: Perisoreusinfaustus.”
„Kõva vend: sul on see koguni peas!” imestas Taivo. „Minul näiteks mitte, sest vajadus puudub – selle liigiga kokkupuuteid ju pole. Mis me nüüd siis ette võtame? Peaksime oma leiust nagu uurijatele teatama.”
Aga ta jäi oma ettepanekuga hiljaks, sest Urmas valis juba numbrit.
„Väga hea!” rõõmustas Marko. „Meil ongi Vana juurde kohvile minek. Vastutasuks torkame talle selle piraka kondi hambusse. Tundub, et keegi teie tutvusringkonnast on kannatust kaotamas ja nad võivad lähiajal pagan teab mida ette võtta. Me arutame veel seda asja, teie aga olge valvel.”
Teesalud lahkusid Uuemõisast õhtupimeduses: Liis oma beeži Kiaga otse linna ja tema isa-ema Subaruga Põlde külla.
„Sa, Urmas, paku talle mõni teine kordki kärakat, siis lubatakse ka mind selle auto rooli taha – muidu unustan linnamaasturiga sõitmise mõnud sootuks ära,” nokkis Ellen meeste kallal, kui rooli taha istus.
Abilised keerasid maanteele. Kasesalu peremees tundis hinges taas ängistavat kõledust ja ruttas tuppa. Lukustas välisukse ja läks pliidi ees lesiva koera juurde. Terri oli veelgi rohkem toibunud ning liputas isegi saba. Loiult küll, ent ikkagi …
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
