tänas pererahvast, suutes vaid patuga pooleks tõsine olla.
„Mille peale sa jälle itsitad?” torises Marko.
„On sel taadil ikka jutujooks,” naeris neiu nüüd juba avalikult.
„Jah, oleks ta vähemalt asjalik, aga vahutab mis hirmus,” nõustus Marko. „Temal juba suud kinni ei pane.” Selle hinnangu peale Urmas turtsatas. „Ja mis sinul, kannatanul, hakkas?”
„Mina hiljuti just sellesama sõnaga tal suu lukku paningi.”
„Ei mõika.”
„Ütlesin, et räägi asjast, ära vahuta! Taat aga laterdas muudkui edasi. Ja siis ma talle käratasin.”
„Mida?” muutus Piret uudishimulikuks.
„„Selle vahuga, mida sa, Einar, praegu suust välja ajad, võiksid minu kartulimaa kinni katta.” Ja kujutage ette, Einar solvus. Keeras nohisedes selja ja tegi minekut.”
Kriminalistid saabusid muidugi täpselt siis, kui nad Urmase jutu peale vaikselt naerda kõkutasid. Halb ajastus, mis muud.
Autost kummipallina välja karanud kriminalistide pealik ei jätnud seda loomulikult ära märkimata:
„No muidugi, meie tormame appi nii et tuli takus, aga nendel siin lõbu laialt,” teatas Elina ilmse mõnuga. Urmas märkas, kuidas kogukas Marko abipaluva pilgu kleenukese Pireti poole saatis.
„Oota veidi,” alustas Piret, ent energiast pakatav Elina pöördus juba Urmase poole:
„Ja mida sina siin muigad?”
Kasesalu talu peremees takseeris keskealist, meeldivalt vormikat ja ütlemata kena naist, ja tal lõppesid äkitselt sõnad otsa.
„No mida sa jõllitad, ega ma kohtutäitur pole!” purskas Elina naerma, ent üllatas Urmast siis kohe uuesti: „Tere siis kah! Kas said oma vaatluspäevikud kätte?”
On sel naisel alles mälu!
„Ei veel,” poetas ta moka otsast.
„Ikka veel kadunud?” imestas Elina ja valis oma järjekordseks ohvriks noore sõbranna:
„Piret, milles asi? Ma ei tunne teid ära.”
„Keeruline juhtum,” selgitas blond kaunitar. „Väga võimalik, et just praegu see stoori siin jätkub.”
„Või siuksed lood koguni!” lausus Elina mõtlikuks muutudes. Kiikas siis hoovis ringi ning küsis: „Kes seal riiete alla lamab?”
„Urmase koer.”
Elina kortsutas kulmu. „Tapetud?”
„Veterinaar andis elulootust,” poetas Urmas.
„Oleks kena!” ohkas temperamentne naine südamest ja muutus jalamaid ülimalt asjalikuks.
„Mis siin ülepea toimus ja kust me alustame? Marko!”
Õues võeti kohe vaatluse alla varaste auto rehvide jäljed ja sinna jäetud arvuti. Kaks meest jäid esialgu nendega tegelema. Verise taskurätiku oskusliku hoidmise eest sai Urmas Elina käest kiita. Siis tehti kindlaks, et kõrvalhoonetega oli kõik korras.
Urmas ei lubanud Markol end abistada ja kandis vaese Terri ise kätel lauta. Heinasületäie peal oli koeral lammaste ja kanade kõrval palju hubasem puhata ja taastuda. Piret tõi esialgu veel poolteadvusetus olekus viibivale Terrile ka veenõu kõrvale.
„Kui koer toibub, on tal kindlasti metsik janu,” selgitas ta veendunult.
Maja välisuks oli robustselt lahti murtud.
„Ilmselt kasutati siin kahte sõrgkangi,” lausus Tom, kongus ninaga vibalik mees. Elina noogutas nõusolevalt.
Ka Urmasele anti kilesussid jalga ja nad vaatasid mitmekesi kõik ruumid ukse vahelt üle. Pilt oli troostitu. Isegi magamistuba oli segamini pööratud, mis siis veel elutoast või töökabinetist rääkida! Kirjutuslaua lukud olid lõhutud, sahtlite sisu pahupidi pööratud või põrandale valatud. Kapist riided põrandale loobitud …
Urmas vaatas seda barbaarsust tuima näoga pealt ning talle tundus, et siin olid mingid ebamaised elajad märatsenud. Lühidalt öeldes: tema kodu ehk pühakoda oli rüvetatud …
Ühtäkki mattis hinge, pea hakkas ringi käima, toaseinad mattusid paksu uttu ja ta varises põrandale.
Kui Urmas silmad avas ja ümbrust tajuma hakkas, nägi ta enda kohale kummardunud nägusid, kusjuures sõbra oma oli kõige lähemal.
Taivo ei saa ju siin olla, ehmus Urmas ära ja kaotas taas korraks teadvuse. Keegi piserdas talle külma vett näkku ja reaalsus tuli tasapisi tagasi. Nii meenus talle, et Taivo lubas ennist Uuemõisa poole sõitma hakata – küllap ta jõudis siis vahepeal pärale.
„Kus su tabletid on?” küsis sõbra nägu Taivo häälega ja Urmas virgus lõplikult.
„Mul pole neid vaja,” püüdis lamaja vastu vaielda – oli ta ju tablettide põhimõtteline vastane.
„Ära vaidle, praegu pead sa vähemalt ühe võtma. Kus need on?”
„Köögikapi vasakpoolses sahtlis. Väikses punase korgiga purgis.”
Hetke pärast oli Taivo ravimipurgi ja veekruusiga tagasi.
„Kas need?” küsis pedantselt täpne mees igaks juhuks üle. Urmas noogutas ja neelas rohu kuulekalt alla.
„Võib-olla peaks arsti kutsuma?” küsis Piret murelikult.
„Mitte mingil juhul!” vaidles Urmas nii ägedalt vastu, et kõik kergendatult naerma purskasid.
„Kui mees nii häälekalt vastu vaidleb, siis pole tal häda midagi,” langetas Marko otsuse. „Istu nüüd natuke aega vagusi. Me vaatame seni ringi nii palju, kui Elina lubab. Seejärel katsume koos mõistatada, kuidas need tüübid julgesid siin nii kaua laamendada – nagu oleksid teadnud, et sa niipea koju ei jõua.”
„See küsimus vaevab mind ennastki.”
„Seda enam püüa meenutada, kellega sa neil päevil suhtlesid ja mida rääkisid.”
Taivost selle mõttetegevuse juures esmalt suurt abi polnud, ent ikkagi aitas ta Urmase otsa peale.
„Kuule, aga nädal tagasi käisid sa Liivanõmmel tolle surnud merikotka järel, mille jahimehed olid ulukite söödaplatsi juurest leidnud.”
„No ja siis?”
„Ehk tuli sinu tänaseks planeeritud retk siis kuidagi jutuks? Ise sa räägid, et sel nädalal oled vaid üksikute inimestega suhelnud.”
Urmas laksas pihuga endale oimukohta. „No ütle lolli! Enne uurijate saabumist ma ise selle peale juba mõtlesin, aga näe – unustasin ära!”
„Mõni
