ja Timo muigasid mõistvalt: bongarite värk – tahavad registreeritud liikide arvuga teiste ees hiilata. Edaspidi arenes nende pisike retk aga hoopis kummaliselt, sest tihedama tihniku oma vaatlusalaks saanud Taivo grupp jagunes Terje soovil veel kaheks: tema siirdus koos Triinuga paremale, Taivo muidugi koos Signega vasakule.
Õige pea tuli neil küllaltki laiast kraavist üle hüpata. Taivo jaoks oli see käkitegu, kuid Signe komistas maandumisel, kaotas tasakaalu ja palju ei puudunud, et oleks selili vette plartsatanud. Õnneks jõudis Taivo temast siiski kinni haarata.
Ja nii see juhtus: hetk hiljem liibusid nad tihedasti teineteise vastu, suu leidis suu ja esimesele lühikesele, ent õrnale huulte puudutusele järgnes pikk kirglik suudlus …
Taivo ei tajunud, kui kaua nad sedaviisi seisnud olid, kuid siis tõi okste praksumine ta reaalsusse tagasi. Taas jäi kõik vaikseks. Mees rahunes ning tõmbus Signest veidi eemale.
„Ole veel,” sosistas naine, avas siis vahepeal suletud silmad ning takseeris meest looritatud pilgul. „Sa oled kuidagi imeliku olekuga. Mida sa mõtlesid?”
„Kas ausalt?”
„Ausalt.”
Taivo viivitas veidi, kuid tunnistas siis üles: „Mõtlesin, et miks küll need riided meie vahel on.”
Esiti läksid Signe silmad tõllaratastena suureks, siis pressis ta end tihedasti mehe vastu ja sosistas: „Küll sa oled ikka kärsitu … Pealegi võtaks külm meid ilma riieteta siin metsas ära.”
„Küllap vist,” ühmas Taivo kohmetult, mispeale Signe vallatult itsitama hakkas ja teatas:
„Kuule, mees, sa oled vist armunud!”
„Rohkem kui armunud.”
Nende sõnade peale muutus Signe meeletuks ning nad liibusid uuesti tihedalt teineteise vastu. Seekordne suudlus lõppes alles siis, kui õhk kopsudest otsa sai.
Viimaks nad toibusid ning isegi Signe oli ehmunud. „Me käitume nagu hullud ja linde pole meil igatahes ühtegi.”
„Üks on,” muigas mees. „Mänsak.”
„Millal sa teda nägid?”
„Kuulsin. Viimase suudluse ajal.”
„Siis seesugune valelik sa mul oledki,” naljatas naine. „Ma ei mõista, kuidas on võimalik sellal üldse midagi kuulda. Tunnista üles!”
Kergelt ehmunud Taivo uuris Signe naerust nägu, puudutas huultega tema silmi ja lausus:
„See on linnumeeste automaatloendur, mis pidevalt töös püsib.”
„Kas ka magades?” naljatas naine.
„Siis mitte,” sosistas mees Signet järjekordselt emmates.
„Olgu, viimane suudlus,” võttis Signe ohjad oma kätte. „Püüame nüüd siit mõne liigi kätte saada. Seejärel peame kindlasti Terje ja Triinuga kohtuma ja siis tuleb autode juurde minna. Isegi ime, et meid veel tülitatud ei ole.”
„Lindude pärast ära muretse,” poetas Taivo. „Ma võin kinnisilmi umbes üheksakümne protsendi täpsusega ära öelda, millised liigid siin praegu esinevad.”
„Noh, selle asjaga on siis korras. Meie kahega on lood aga keerulisemad. Kõrvuti ei tohi me end igatahes enam näidata ja oleks hea, kui suudaksime näiliselt omavahel veidi pahuksis olla. Samas mitte liiga palju – see võiks meid reeta.”
Tundub kahtlaselt kogenud naine olevat, sähvatas Taivol peast läbi, aga kes meist poleks kavaldanud. Ja naise lummuses olles unustas selle kohe ning küsis: „Kuidas ma su üles leian? Ühiste üritusteni on liiga palju aega. Sooviksin sinuga võimalikult kiiresti kohtuda.”
„Samad soovid. Vahetame telefoninumbreid ja sina helista esimesena, sest mina võin seda valel hetkel teha.”
„Selge. Pane nüüd oma käega mõned liigid kirja,” ja ta hakkas siinseid asukaid loetlema. Signe muigas ja peatselt oli neil kuusteist linnuliiki kirjas.
„Esialgu aitab,” otsustas Taivo ja peaaegu kohe helises Signe telefon.
„Hei, kuidas teil lood on?” kõlas Terje hääl. „Peaksime kokku saama, sest varsti annavad teised endast märku.”
„Just meie mõte,” vastas Signe. „Kirjeldage kaardi järele, kus te parajasti olete.” Taivo avas samal ajal nutitelefoni kaardirakenduse ja kümmekonna minuti pärast said nad kahe suure jalgraja ristumiskohas taas kokku. Veidi hiljem kogunes kogu Falco seltskond autode juurde ning pikast venitamisest häiritud Tinnuri Timo tegi laterdajatele kähku sõidu sisse.
Taivo jaoks möödus ülejäänud linnuretk nagu häguses unenäos. Signest oli raske eemale hoiduda ja hooti oli Taivol tunne, et kõik näevad teda läbi ja loevad muiates tema mõtteid …
Nad käisid veel nii siin kui seal. Mõned soovisid ka Suursaart külastada, aga rannas oli Martna Kalev oma linnuklubi veteranide ja verisulis noortega kindlasti ees ning targem oli sealsetest lindudest loobuda. Aitas küll! Üldiselt jäid kõik selle päevaga rahule. Lahkumise eel kutsus Timo Taivo hetkeks kõrvale ja küsis:
„Mis sul seal kuusikus Signega juhtus?”
„Kas paistis väga välja?”
„Igaühele mitte. Peale minu kindlasti ka Terjele ja võib-olla paarile neiule veel. Nendel on sääraste asjade peale hea vaist.”
„Noh, mängis natuke ninatarka,” pomises Taivo, „ja minu vihje peale vist solvus.”
„Hüva, püüa temaga edaspidi kannatlikum olla. Kuna soovime üksmeelset Falcot luua, siis on ka Aini ja Jaanuse igapäevane maadejagamine meie jaoks liigne luksus.”
„Arvan sama.”
Laiali mindi ülevoolavalt sõbralikus meeleolus.
„Nägudeni!” hüüdis Terje. „Meie hüppame siin trammi peale.” Ka Signe tõstis hüvastijätuks käe ja läinud nad olidki.
– 2 –
Nii sai Taivo terve kodutee oma mõtete ja tunnetega üksi olla. Igatsetud hingerahu mees endas aga ei leidnud – teda raputanud vapustus oli liiga suur. Samas süvenes ka süütunne. Mõni ime siis, et Nurmiku talu teeotsast sisse keerates tundis ta end asja eest peksa saanud penina. Oleks mees vaid aimanud, mis teda kodus ees ootas …
Kummaline, uks on lukus, imestas Taivo seljakotist võtit otsides. Huvitav, kuhu nad läksid? Ehk nii ongi parem: ma ei pea Ellenile kohe silma vaatama.
Köögilaual leba sedel. „Söö üksi, meid ära oota,” luges ta sealt.
Hüva, kere ongi hele, muigas Taivo sõnumit lugedes. Seda enam, et toit pliidil oli veel leige. Ta vitsutas kõhu korralikult täis, ise mõistatades, kuhu Ellen ja Liis küll läksid. Polnud nagu Teesalude komme sedasi ootamatult kodunt jalga lasta.
Ta loputas oma sööginõud
