Päevikukütid. Eet Tuule

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Päevikukütid - Eet Tuule страница 5

Päevikukütid - Eet Tuule

Скачать книгу

ennist vilu.”

      Tema silmarõõm elas teisel korrusel kahetoalises korteris. Köök oli väiksevõitu, kuid toad see-eest suured ja maitsekalt sisustatud.

      „Noh, oled pilgu peale visanud? Meeldib või ei?” tuli perenaine köögist kohvi ja täis pudeliga. „Ehk võtaksime meie kahe terviseks ühe väikese pitsi!”

      „Elamine on sul tunduvalt moodsam kui meil ja tassikese kohvi jooks meeleldi ära, aga kui sa minu pärast viskit pakud, siis kärakas pole oluline. Ja kiiret sellega pole.”

      „Kena kuulda, kuid täna aitaks see meid esimesest kohmetusest üle saada,” lausus Signe vaikselt, teraselt mehe nägu jälgides. „Minul on küll närv sees.”

      Alles nüüd Taivo adus, et teatud mõttes oli Signe vaat et isegi keerulisemas olukorras.

       Mehed võivad endale alati rohkem lubada, sest patusteks peetakse eeskätt ikka naisi – sedamoodi on ühiskondlik arvamus häälestatud. Aga kas see ka praegu kehtib? Ega ma ei teagi, sest olen ajast nii palju maha jäänud.

      Sellal kui need mõtted mehe peas ringlesid, valas perenaine konjakiklaasidesse napilt kolmandiku jagu kuldset jooki, vaatas Taivole kergelt unistava ilmega otsa ja ütles:

      „Küll sa näed, see kulub meile ära.”

      Kuluski: Taivo tundis, kuidas tuline jutt kurgust alla voolas, misjärel kogu tema keha tasapisi kuumaks läks. Ent omavahel vahetasid nad endiselt sisutuid lühilauseid ja nüüd oli mees see, kes esimesena klaasi tõstis. Ka Signe võttis üsna mehise suutäie. „Minule esialgu piisab,” ütles ta siis ja lükkas oma klaasi kõrvale. „Sina võid muidugi veel võtta.”

      „Ka mulle aitab,” lausus Taivo, tõusis ja imetles üksisilmi noort ilusat naist. „Kas sa ka tead, kui kaunis sa oled?” ütles ta kähiseva häälega.

      „Vahel tean, enamasti mitte.”

      „Aga praegu?”

      „Praegu tunnen ma end tõesti kaunina,” sõnas Signe vaikselt. Tõusis samuti püsti, liugles paari-kolme tabamatult imekerge sammuga mehe ette ja siis otsekui libises Taivo käte vahele. Mees surus naise tugevasti enda vastu ja nende huuled kohtusid. Kui juba eilsed suudlused ei kuulunud süütute kilda, siis tänane sülelus muutus järjest kirglikumaks. Mees tundis, kuidas Signe sitke keel tema oma otsis. Siis need kohtusid ning asusid teineteist vastastikku kompama. Elleniga pole mul vist kunagi niimoodi olnud, käis Taivol peast läbi ning see oli viimane mõte, mida ta pärast selgelt mäletas …

      Siiski, teatud hetked talle meenusid. Näiteks see, kuidas neil mõlemal äkitselt väga kiire hakkas. Klassikalise tegumoega ja ideaalselt istuva kleidiga oli lihtne: mees tõmbas selle luku ühe ropsuga lahti ja erkpunane riideese vajus sahisedes põrandale. Seepeale Singe ohkas erutatult, sest tema maadles alles mehe T-särgiga. Püksiluku sai ka Signe kohe lahti, aga siis ta peatus.

      „Kas sulle meeldiks, kui mina seda teen?” sosistas ta, ise sügavalt punastades. See oli sedavõrd ootamatu, et sütitas meest veelgi enam.

      „Väga! Võta mul kõik seljast,” kähistas Taivo, „aga sinul polnud kleidi all peale rinnahoidja ja püksikute ju mitte midagi. Seepäras sul ennist külm oligi.”

      „Soenda siis mind. Lähme kohe magamistuppa!” Ja rebis end mehe käte vahelt lahti. Tolle imelise naise võludest kütkestatud mees jälgis lummatuna, kuidas Signe teise tuppa kadus.

      „Tule siis ometi!” hõikas Signe paari minuti pärast kärsitult. Hetkeks süümepiina tundev mees virgus tardumusest ja kiirustas nüüd ka ise ainult nappide püksikute väel kutsujale järele. Kui Taivo voodi äärde jõudis, vupsas naine sisalikuna teki alla ja jäi vallatu näoga vaatama, mida mees ette võtab. Mees tegi just seda, mida oodati: heitis naise kõrvale ning viskas teki eemale.

      „Seda meil küll vaja pole!”

      „Ega vist mitte,” nõustus teine meelsasti.

      „Sina pidid ju mind paljaks võtma,” tuletas Taivo Signele meelde ja asus ise rinnahoidjat valla päästma. Saanud sellega üks-kaks-kolm hakkama, unustas ta end Signe kauneid rindu imetlema.

      „Jõuad neid suudelda küll,” oigas naine, „võta mind enne üleni paljaks.”

      Viimaks said nad teineteise lahtiriietamisega üheaegselt hakkama ning andusid metsikutele kallistustele ja suudlustele.

      „Issand, kui suur, tugev ja karvane sa oled – otsekui karu! Ja ettevaatlik ei pea täna olema.” Seejärel kustus mehe mälu sootuks …

      Kui mees natuke hiljem toibus, taipas ta Signele kõrva sisse sosistada:

      „Sina lõppu ei jõudnud?”

      „Miks sa nii tasa räägid? Me oleme ju kahekesi,” naeris naine kudistades, ent raputas seejärel eitavalt pead. Haaras siis Taivo käe ja suunas selle vajalikku kohta. „Ole hea, aita mul tasapisi rahuneda. Küll ma hiljem jõuan … Me teeme seda täna ju veel?” uuris ta seejärel juba kelmikalt.

      „Sa veel pärid!” kõlas kirglik vastus.

      Signe naeris õnnelikult, ent tõsines kohe. „Tohin ma midagi avameelselt küsida? Loodan, et see sind liigselt ei häiri.”

      „Võid mu käest sõna otseses mõttes kõike uurida,” vastas Taivo siiralt. „Nii praegu kui ka hiljem.” Tänutäheks kinkis Signe talle kuuma suudluse. Siis järgnes küsimus.

      „Mina pole ammu kellegagi vahekorras olnud. See on vähe pikem jutt. Aga mulle tundub, et sinulgi on vahe sisse tulnud, sest plahvatus saabus sul peaaegu kohe. On mul õigus?”

      „Jah,” oli mees sunnitud tunnistama. „Saame naisega muidu pealtnäha normaalselt läbi, aga seksuaalelu pole meil tõesti vähemalt paar aastat enam olnud. Ka see on pikem jutt, aga räägime neist asjust veidi hiljem. Nõus?”

      „Muidugi, kallis,” sosistas Signe õrnalt ja surus end taas üha tihedamalt Taivo vastu. „Enne naudime veel teineteist, siis räägime oma olematust armuelust ja alles pärast seda hakkame seda fotovärki arutama. Nõus?”

      „Sobib! Nüüd aga tahaksin ma sind kõigepealt korralikult vaadata.”

      „Aga kui ma ei luba ja kus su silmad enne olid?” kudrutas naine. „Tohin ma lamama jääda?” kihistas ta õrritavalt.

      „Esialgu võid,” naeris Taivo ahvatlevas poosis lebavat Signet imetledes.

      „Muide, mina soovin samuti sind vaadata!” protesteeris lamaja naeruga pooleks. Tõsines seejärel ning lisas tasa-tasa: „Ja ka puudutada!”

      Kui Taivo märkas, millise pilguga Signe teda vaatas, siis tema käed, mis parajasti naisekeha hellitasid, peatusid korraks, ja mees ohkas õndsalt: „See teeks mulle vaid rõõmu.”

      Seekord armatsesid nad kaua ja põhjalikult, jäädes seejärel pikalt teineteise kaissu lebama. Ja olid mõlemad mõnda aega vait – mõeldes ilmselt ühest ja samast: nii ootamatult neid tabanud kirest, mida sõnades väljendada polnud võimalik.

      Esimesena virgus Signe. „Mul on kõht tühi. Kas sinul ka?”

      „Pool

Скачать книгу