pole mitte ainult ohtlikult ilus, vaid ka paras kavalpea,” naeris Taivo voodist tõustes.
„Ja sina suur-suur meelitaja,” lisas samuti kärmelt püsti karanud Signe mehe vastu liibudes. „Peame midagi selga panema ja kööki minema.”
„Kas ma nii tulla ei tohi?”
Signe vaatas mehe põhjalikult üle ja teatas: „Mulle meeldid sa sedasi tõesti kõige rohkem, aga siis me vist niipea süüa ei saaks.”
Pliidi ääres askeldades võttis Signe tõsisema jutuotsa üles. „Sa minu vanust vist ikka tead?” Mees noogutas. „Ametilt olen juba mitu aastat tõlkija, seega töötan ma enamasti kodus. Ühest küljest on nii hästi mugav, aga hooti on üksildust raske taluda ja vahel matab masendus mind musta lainena enda alla.”
„Sinu välimuse ja iseloomu juures! Raske uskuda – sul pruugib vaid käega viibata ja kavalerid sumiseksid nagu mesilased su ümber.”
„Ma võin vist paljudele lõbusa ja seltsiva inimesena näida, aga juhuslikke tutvusi ma ei soeta, tegelikult lausa väldin neid.”
„Mida sa masenduse korral siis teed?”
„Tipsutaja ma pole, seda ära karda. Lähen siis lihtsalt rahva sekka ja suhtlen tihedamalt oma paari-kolme sõbrannaga. Ka linnuklubisse sattusin ma just säärasel ängistaval perioodil.”
Signe asetas praekana, salati ja kartulid taldrikuga mehe ette. „Hakka kohe sööma, muidu jahtub ära.”
„See lõhnab nii isuäratavalt. Hakka siis ise ka!”
„Kohe tõstan. Enne tahan oma pihtimuse ära lõpetada … Nüüd sa pead mind vist vaimselt ebakindlaks isikuks?”
„Ei, sugugi mitte, sest tegelikult oled sa väga tugev isiksus.”
„Miks sa nii arvad?”
„Tean. Kuulsin sinu kohta ühte ja teist.”
„Kas Terje kaudu?”
„Jah.”
„Juba ta jõudis lobiseda,” kirtsutas Signe nina. „Spordiga tegin lõpparve ja samuti kogu meessooga.”
„Kas mina polegi siis mees?” teeskles Taivo solvunut, millega teenis kokalt välja ühe kanamaitselise musi.
„Jäta siis meelde, et sina oled minu jaoks üks suur erand.”
„Anna andeks, rohkem ma ei lõõbi. Kindlasti oled sa midagi ränka üle elanud.”
„Hüva, näib, et pean sulle oma elust pikemalt pajatama, aga enne kinnitame keha.”
Kui kõhud täis, pöördus Signe Taivo poole: „Kas puistame südant edasi? Saaks korraga hinge pealt ära.”
„Sul on õigus, ent nüüd on minu kord.”
„Olgu pealegi, aga lähme enne tuppa,” palus Signe. „Tahaksin sulle võimalikult lähedal olla.”
Ta võttis viskipudel ja lahkus köögist. Taivo läks klaasidega järele ning nad istusid kõrvuti diivanile. Signe võttis oma klaasist tillukese lonksu, puges siis suisa mehe külje alla ning vaatas siis nagu isalt muinasjuttu manguv tütar mehele otsa.
Taivo muigas. „Minu abikaasa on nelikümmend üks aastat vana ja töötab medõena, kellest nii arstid kui patsiendid väga lugu peavad. Ellen on oma vanuse kohta väga hästi säilinud ja igati vormis figuuriga pruunisilmne brünett. Kannab prille. Vägagi majandusliku mõtlemisega. Minust vaid paar sentimeetrit lühem. Tütrel on aastaid kakskümmend üks. Töö kõrvalt õpib Liis Tallinna Ülikoolis infotehnoloogiat. Näiliselt on seega kõik nagu korras ja naabrite arvates olen ma Elleniga õnnelikus abielus.”
Taivo kurk kuivas ja ta rüüpas klaasist paar sõõmu. Signe istus liikumatult ja kuulas teda pinevalt.
„Laias laastus saame omavahel hästi läbi, ainult et …”
„Et?”
„Umbes nelja aasta eest muutus Ellen seksuaalselt tuimaks. Seejärel lausa tõrjuvaks ning nagu ma juba mainisin, pole me üle kahe aasta enam vahekorras olnud. Ta magab omaette toas. Isegi vabandab minu ees ja lisab alati, et tal on väga kahju, et ma frigiidse naisega abiellusin.
Nii me siis elame kõrvuti, nagu õde ja vend. Usud või mitte, aga aina raskemaks läheb mingi lapsiku kohusetunde pärast oma elu sedaviisi edasi raisata … Liis elab omaette meie linnakorteris. Ta on iseseisev neiu ja erapooletu, ent on mulle mitmel korral öelnud, et tema arvates oleks meil õigem lahku minna.”
„Kas ka oma ema ees?”
„Paar korda raudselt. Ükskord mainis Liis avameelsusehoos, et tema teada on emal ühe arstiga pikemat aega armusuhe.”
Signe läks näost süngeks. Tõusis, valas viskit klaasidesse juurde ning ütles:
„Praegu kulub meile jälle üks suutäis ära – on lihtsalt säärane päev.”
Taivo nõustus sõnatult. Nad lonksasid vaikides kohvi peale, siis Signe küsis:
„Usud sa seda, et Ellenil armuke on? On see üldse võimalik? Sinu naine pidi ju suhteliselt koduse eluviisiga olema.”
„Haiglas on öise valvekorra ajal arvatavasti kõik võimalik. Vähemalt Liis mulle nii ütles. Ise ma seda kinnitada ei tihka, sest tema tööolude vastu pole ma juba mitu aastat huvi tundnud.” Taivo tõstis viskiklaasi, keerutas seda käes ja vaatas vastu valgust. „See on vist kivi minu kapsaeda.”
„Kindel see!”
„Tookord küsisin ma Liisilt üle, on tal ikka õiged andmed. Ja miks ta sellest mulle varem ei rääkinud? Liis on alati olnud rohkem minu kui ema tütar. Nutuga pooleks vastas, et soovis mind säästa. Ja andis mulle ühe ümbriku ja ütles: „Kui soovid sellist elu lõpetada, leiad sealt juhise, kustkaudu tõde teada saada.”
Mulle oli see muidugi kohutavaks löögiks ning olin sõna otseses mõttes hulluks minemas. Ent samas sai mulle selgeks, et Ellen minust enam ei hooli ja armastab kedagi teist. Meie olematu vahekord oli selgituse saanud ning kõik asetus oma kohale.”
„See teadmine oli kindlasti jube! Mida sa tegid? On sul sel teemal naisega üldse juttu olnud?”
„Ellen ei aima siiamaani midagi, sest mul ei jätkunud isegi ümbriku avamiseks julgust, suhete klaarimisest rääkimata. Andsin endale aru, et käitun argpüksina, aga mõistsin, et kui midagi ette võtan, kaotan perekonna ja jään jumala üksi. Liis muidugi jääb, aga tema on alustamas oma elu. Normaalset abielu taastada ma enam ei lootnudki, aga meie senist kooselu – isegi poolikut – paugupealt lõpetada ka ei suutnud. Kindlasti olin ma arg, aga sedavõrd suurteks elumuutusteks polnud ma veel küps. Sestap lükkasin lõpplahendust muudkui edasi.”
„Kaua säärane olukord kestnud on ja kuidas sa oma ränga koormaga hakkama said?”
„Üksteist kuud on kohe täis. Noh, põgenesin metsa, oma lindude juurde. Kui välitööd toimusid kusagil kaugemal, siis suvel sageli ka ööbisin seal ning kodus
