Sa kuradi kurat – mida see siis tähendas?! Jänest tabava kaljukotka asemel ilutses seal tema koos Signega. Nad seisid teineteist emmates Tornimäe kuusikus ja kirgliku suudluse ehtsuses ei jäänud mingit kahtlust …
Taivo vajus jõuetult toolile ja jõllitas suurepäraselt välja tulnud fotot. Pea oli ühtäkki nii tühi, nagu see polnud vist iialgi olnud. Mitte ainsamatki loogilist mõtet …
Kes pagan seda küll tegi ja miks?
Magamistoast leidis ta veidi hiljem veel ühe kirjakese:
„Ma ei tea, millal ma koju (?) tulen. Hoolitse seniks majapidamise eest ja ära oma uut kallimat siis unusta. Kui soov tekib, võid teda vahelduseks minu pildiga võrrelda.
Ellen.”
Helistamisele Ellen muidugi ei reageerinud. Tütar vastas alles pärast mitmendat katset. Ütles: „Ära rohkem helista,” ja lülitas telefoni välja.
Ehtsa loodusemehena oli Taivo põhimõtteliselt väga tagasihoidlik napsumees, aga nüüd suundus ta otsejoones baarikapi juurde ja valas endale korraliku klaasitäie kangemat.
Vähemalt tuimestab ja paneb ehk aju ka uuesti tööle, mõtles ta laua taha istudes ja fotosüüdistust silmitsedes. Esialgu natuke mõjuski, aga ega mõistust nüüd küll juurde ei tulnud. Kui klaasil põhi peal, ei suutnud mees oma silmi Signelt lahti rebida. Mida kauem ta ekraani põrnitses, seda ilusamana Signe tundus. Äkitselt mees teadis, mida teha. Ta valis kergelt väriseva sõrmega hommikul antud numbri. Vaikus. Toksis uuesti ja siis viimaks ühendati.
„Tere Signe! Taivo siin,” alustas Taivo hoogsalt, aga tema esinemine võeti vastu venekeelse sõimuga ja ta lülitas mobla kohe välja. Küllap ma valisin valesti. Läks valas poole klaasi jagu veel, rüüpas sealt tilgakese ja asus uuesti mobiili näppima. Seekord läks kõik õnneks.
„Jah, muidugi olen ma Signe, kes siis veel,” naerdi Tiigioru kandis. „Mis su häälega vahepeal juhtunud on?” küsis see neetult ilus naine. „Kuule, sa oled väheke võtnud? … Mis, oled üksi kodus? Räägi!”
Kui Taivo sai oma probleemid hingelt ära räägitud, muutus ka Signe tõsiseks.
„Ega sa ometi mind selles seatembus ei kahtlusta? Löögi alla sattusime ju mõlemad.”
„Loomulikult mitte!” vastas Taivo kõhklematult. „Olukord on paraku nii sitt, et ma lihtsalt ei tea, mida teha.”
„Ehk tuled minu juurde?” uuris Signe ettevaatlikult. „Annan aadressi.”
„Tuleksin meeleldi, aga pikk tee ja ma olen praegu nii paras poiss, et siis on hästi, kui mul homme ka veel rooli taha asja on.”
„Kahju!” ohkas Signe nii südamest, et naise nukker nägu ilmus Taivo silme ette. „Tule siis homme, kui ikka veel üksi oled. Aga kindlasti, sest oleks vaja arutada, kes meiega sellist mäkra mängis. Ja miks? Esmalt muidugi helista!”
Ja kui ta oli Taivole oma aadressi dikteerinud ning hoiatanud, et mees seda ripakile ei jätaks, lisas Signe igaks juhuks veel: „Ära sa jumala pärast enam peale võta!”
„Ei!” vastas Taivo kindlalt, kuid klaasi juba välja valatud kraami jõi ta siiski lõpuni, toimetas natuke köögis, andis koerale süüa ja heitis varakult magama. Igat sorti mõtted keerlesid karussellina peas ja uni ei tahtnud kuidagi tulla.
Järgmine hommik tervitas Taivot väikese pohmelliga. Paras aprillinali, muigas mees kibestunult, sest kedagi polnud vahepeal koju tulnud. Isegi Sammi ulgus keti otsas, justkui teades, et Nurmiku tallu on saabunud murepäevad. Taivo turgutas end hapukapsavedeliku ja kange kohviga ning tasapisi tuli eluvaim sisse. Ent mis veel tähtsam: mõte hakkas jooksma ning pärast hommikueinet asus ta aega viitmata oma päevaplaani ellu viima.
Helistas kõigepealt Ellenile ja Liisile. Kumbki neist ei vastanud. Seejärel valis ta oma vana sõbra numbri. Uuemõisas elav Urmas Rohtlal oli juba seitsekümmend kaks aastat turjal, aga tema kunagine teejuht lindude juurde oli endiselt tegus mees.
Mis sest, et teistest eraldunud. Ilmselt põhjusega, millest oli lubanud Taivole kunagi rääkida. Kui aeg käes. Nüüd aga kuulas Urmas sõbra jutu rahulikult ära ja ütles talle omaselt lühidalt:
„Mnjah, keeruline situatsioon, aga tegutse oma südame ja mõistuse järgi. Käin iga päev korra sinu Sammit toitmas ja viskan kanadele ka paar peotäit otra ette. Kui naistega kokku trehvan, küll siis tean, mida pajatada. Ainult et omavahel peame iga päev sidet pidama. Ole siis tugev!”
„Pean olema, aga suur tänu, sest sinu ees jään ma igatahes suureks võlglaseks!”
„Küllap sa jõuad mulle tagasi teha,” kõhistas taat naerda. „Vana ja veidi väeti, nagu ma olen.”
„Pole sa väeti midagi,” võis Taivo ausalt tunnistada.
„Esialgu õnneks veel mitte. Kui Ellenit näen, siis annan sellest sulle muidugi kohe teada.”
„Teeme nii. Tänase toidu ja vee saab koer veel minu käest.”
„Selge, mina tulen sinu elamist siis homme hommikul vaatama. Ongi hea põhjus väikeseks autosõiduks.”
„Nii, Urmase peale võin igatahes kindel olla,” lausus Taivo kuuldavalt ning helistas ühe soojaga kohe ka Signele. Too oli kõnet otsekui oodanud, sest vastas kohe:
„Signe siinpool. Kas oled üksi?”
„Jah seis on endine.”
„Täna sõita saad?”
„Kerge pohmakas on, aga ikka saan.”
„Kas mingit muud takistust pole, majapidamise juures näiteks?” uuris naine arukalt.
„Ei enam, ajasin need asjad äsja joonde.”
„Rõõm kuulda. Ootan sind väga! Sõida ainult ettevaatlikult.”
„Seda ma teen,” muheles mees. Põrgusse! Kõik peavad end pühakuks, ent ise teevad, mida tahavad. Ja panevad oma reegleid paika. Miks mina pean kerge flirdi pärast nüüd üksi kodus põdema? Pealegi on vaja koos arutada, kes too pildistaja oli.
„Kui hakkad minu juurde jõudma, helista veidi ette. Tulen välisukse juurde vastu ja näitan, kuhu auto parkida.”
„Kena on. Kümne minuti pärast läheb sõiduks.”
***
Signe elas korralikult restaureeritud kahekorruselises puumajas. Nii kui Taivo välisukse ees peatus, lipsas õhukese sinise sulejope õlgadele visanud Signe sealt välja ning maandus hetke pärast Taivo kõrvalistmel.
„Tore, oledki kohal! Keera paremale, maja taha … Näe, tolle punase kõrval see minu koht ongi. Teised siia ei pargi.”
„Kas sul on siis ka auto olemas?” oli Taivo kergelt imestanud.
„Jah. Volkswagen. Praegu seisab see maal. Aga mis siin imelikku on?”
„Ega
