umbes poole kilomeetri eest üht tiiki. Võiksid seda kuumutada meie mõlema jaoks.”
Aelin libistas küüntega mööda mehe käeselgi ja käsivart pidi üles. „Ma keedaks kõik kalad ja konnad seal sees ära. Kahtlen, kas see oleks siis väga mõnus.”
„Vähemalt oleks meil hommikusöök valmis.”
Aelin naeris poolihääli. Rowani silmahambad kratsisid tundlikku kohta kaela ja õla kohtumispaigal. Aelin surus sõrmed mehe käsivarte võimsatesse lihastesse ja mõnules jõudu tunnetades. „Isandad ei tule siia enne päikeseloojangut. Meil on aega.” Tema sõnad olid hingetud, vaevalt enamat sosinast.
Piire ületades saatis Aedion sõnumid vähestele usaldusväärsetele isandatele ja korraldas tänaseks kohtumise sellel lagendikul, mida ta ise neil pikkadel aastatel salajaste mässukoosolekute jaoks kasutas.
Nad saabusid varakult, et uurida maad, lõkse ja eeliseid. Siin ei püsinud ühtki märki inimestest. Aedion ja Turm hoolitsesid alati selle eest, et kõik tõendid saaks ebasõbralike silme eest ära pühitud. Tema nõbu ja tolle legendaarne leegion olid juba teinud nii palju, et tagada Terraseni ohutust möödunud kümnendi jooksul. Ent ometi riskisid nad endiselt. Isegi nende isandate puhul, kes olid kord Aelini onu lipukandjad.
„Ehkki see võib ahvatlev tunduda,” ütles Rowan neiu kõrva näksates ja tema mõtlemist raskendades, „pean olema tunni aja pärast teel. Üle tuleb uurida eesolevad valdused kõikvõimalike ohtude küsimuses.” Sulgkerged suudlused pühkisid üle Aelini lõua ja põse. „Öeldu kehtib endiselt. Esimesel korral ei võta ma sind puu najal.”
„See polekski puu najal. See toimuks tiigis.” Tume naer Aelini nüüdseks lõõmava naha vastas. Raske oli mitte võtta üht Rowani kätest ja suunata seda rindade juurde. Anuda, et ta puudutaks. Võtaks. Maitseks. „Tead, ma hakkan mõtlema, et sa oled sadist.”
„Usu, Aelin, ka minu jaoks pole see kerge.” Haldjasõdalane tiris neiu pisut kõvemini enda vastu ja lasi tal tunda muljetavaldava nõudlikkusega tõendit Aelini tagumiku vastas. Too oigas peaaegu ka selle peale.
Seejärel tõmbus Rowan eemale. Aelin kortsutas kulmu mehe soojuse, käte, keha ja suu kaotamise peale. Neiu pöördus ja avastas endalt männiroheliste silmade juurdleva pilgu. Tema veres säratav elevus oli kirkam ükskõik millisest maagist.
„Miks sa ikkagi nii varasel tunnil pea sedavõrd selge hoiad?” küsis Rowan uuesti.
Aelin näitas keelt. „Võtsin Aedionilt valvekorra üle. Lysandra ja Välejalg norskasid piisavalt valjusti, et surnuid üles äratada.” Rowani suu tõmbles ülespoole, ent Aelin kehitas õlgu. „Ma ei saanud nagunii magada.”
Rowani lõug tõmbus pingule, kui ta vaatas Aelini särgi ja tumeda nahkjaki alla peidetud amuletti. „Wyrdi võti häirib sind?”
„Ei, mitte seda.” Aelin hakkas amuletti kandma pärast seda, kui Evangeline uudishimust ta sadulakotte rüüstas ja kee kaela pani. Nad avastasid selle ainult seetõttu, et tüdruk tuli pesemast, Orynthi amulett uhkelt reisiriiete peal kõlkumas. Tänu jumalatele, et nad olid selleks ajaks sügavale Tammelaande jõudnud, kuid Aelin ei kavatsenud enam riske võtta.
Eriti nüüd, mil Lorcan uskus endiselt, et tema käes olev kee on ehtne.
Nad ei kuulnud surematust sõdalasest kippu ega kõppu pärast seda, kui too Riftholdist lahkus. Aelin mõtiskles sageli, kui kaugele lõunasse ta nüüdseks oli jõudnud. Kas ta oli juba taibanud, et kandis võltsitud Wyrdi võtet samavõrra võltsi Orynthi amuleti sees. Kas ta oli avastanud, kuhu Adarlani kuningas ja hertsog Perrington ülejäänud kaks peitsid.
Mitte Perrington – Erawan.
Mööda selga siugles alla külmavärin, justkui oleks Morathi vari tema taga kuju võtnud ja sõrmeküünisega selgrool libistanud.
„Asi on lihtsalt selles kohtumises,” ütles Aelin käega viibates. „Kas me oleks pidanud selle Orynthis korraldama? Keset sellist metsa mõjub see lihtsalt nii väga salatsemisena.”
Rowani pilk triivis taas põhjapoolse silmapiiri suunas. Vähemalt üks nädal laius veel nende ja linna vahel. Linna, mis oli kord hiilgav süda Aelini kuningriigile. Sellele mandrile. Sinna jõudes toimub kindlasti lõputu voog nõupidamistest, ettevalmistustest ja otsustest, mida saab langetada vaid Aelin. Aedioni korraldatud kohtumine on kõigest selle algus.
„Parem siseneda leitud liitlastega, kui linna sisenedes ootamatustega silmitsi seista,” lausus Rowan viimaks mõru muige saatel. Rowan vaatas sihilikult Goldryni tuppe Aelini seljal ja mitmeid nuge neiu keha küljes. „Pealegi. Mina arvasin, et salatsemine oli su keskmine nimi.”
Aelin pakkus vastuseks rõvedat žesti.
Aedion oli kohtumist korraldades sõnumites nii ettevaatlik – ta valis paiga kannatanutest või nuhkivatest silmadest võimalikult kaugel. Ehkki Aedion usaldas viimastel nädalatel kohatud ja tutvustatud isandaid, ei teavitanud ta kaaslasi ikka veel kõikidest üksikasjadest. Lihtsalt, nii igaks juhuks.
Hoolimata sellest, et Aelini relv suudaks minema pühkida kogu selle oru koos hallide Sokusarve mägedega. Ja see oli vaid Aelini maagia.
Rowan mängis ühe neiu juuksesalguga – need olid taas kasvanud peaaegu rindadeni. „Sa muretsed, sest Erawan pole veel oma käiku teinud.”
Aelin näris alahuult. „Mida ta plaanib? Kas oleme tobud, et ootame kutset talle kallale marssida? Või laseb ta meil nimme jõudu koguda. Laseb mul Aedioniga tagasi tulla, et Turma kokku saada ja selle ümber suuremat väge korjata üksnes soovist meie täielikus meeleheites mõnuleda… Kui me läbi kukume?”
Rowani sõrmed tardusid. „Sa ju kuulsid Aedioni kullerit. See plahvatus viis tubli tüki Morathist minema. Ka tema ise taastab võib-olla endist olukorda.”
„Mitte keegi ei võtnud plahvatust omaks. Mina seda ei usalda.”
„Sa ei usalda kedagi ega midagi.”
Neiu vaatas sõdalasele silma. „Sind ma usaldan.”
Rowan silitas sõrmega mööda ta põske. Vihm muutus taas tugevaks, pehme padin oli kilomeetrite ulatuses ainus heli.
Aelin tõusis kikivarvule. Ta tundis endal kogu selle aja Rowani silmi. Tundis, kuidas mehe keha kiskjaliku fookusega tardus, kui Aelin tema suunurka, huultekaart, teist suunurka suudles.
Pehmed ja õrritavad suudlused. Loodud selliseks, et näha, kumb neist esimesena alistub.
Selleks oli Rowan.
Teravalt sisse hingates haaras ta Aelini puusadest ja tõmbas enda vastu. Mees kallutas suu tema suule, tugevdas suudlust seni, kuni Aelini põlved ähvardasid nõtkuda. Rowani keel riivas tema oma. Laisad ja osavad tõmbed rääkisid Aelinile täpselt, milleks Rowan mujal suuteline on.
Veres säratasid söed ja sammal nende all sisises, kui vihm muutus auruks.
Aelin katkestas suudluse ja hingas katkendlikult. Ta märkas rahulolevalt, et Rowani rind tõusis ja langes samuti ebaühtlases rütmis. See asi nende vahel oli veel nii uus, nii toores. Täielikult endasse haarav. Iha oli alles selle algus.
Rowan pani tema maagia laulma. Võib-olla oli see carranam’i side nende vahel, kuid Aelini maagia tahtis Rowaniga tantsida. Mehe silmis
