„Näib, et tema varjutuli seda polnud.” Varjutuli – see võimas vägi oleks suutnud vaenlased mõne silmapilguga sulatada. Kui varjutuli oleks vaid liidetud peeglitega kaetud nõiatornidega, mida kolm matrooni Feriani kurus ehitasid. Aga nüüd, kus Kaltaini polnud... polnud ka puhta hävitustöö ohtu.
Isegi kui hertsog ei kavatsenud taluda enam ühtki isandat nüüd, kus tema kuningas oli surnud. Ta põlgas ära kroonprintsi troonikuulutuse.
Vanaema ei öelnud midagi, kui nad edasi kõndisid.
See teine nupp mängulaual – safiirsilmadega prints, kes oli kord ka ise ühe valgiprintsi ori. Nüüd vaba. Ja liidus kuldjuukselise noore kuningannaga.
Nad jõudsid nõupidamisruumi usteni. Manon pühkis peast kõik mõtted, kui tühjade ilmetega valvurid avasid nende jaoks musta kivi.
Manon meeled ihuti tapjalikuks rahuks niipea, kui tema silmad leidsid eebenmustast klaasist laua ja need, kes seal taga seisid.
Vernon: pikk, kiitsakas, alalõpmata muigav ja riietatud Terraseni rohelisse.
Ja kuldjuukseline mees, kelle nahk oli kahvatu kui vandliluu.
Hertsogist polnud märkigi. Võõras käänas end nende poole. Isegi vanaema seisatas.
Mitte mehe ilu ega jõu peale tema vormitud kehas ega uhkete mustade riiete peale tema seljas. Vaid nende kuldsilmade peale. Need olid kaksikuks Manoni omadele.
Valgikuningate silmad.
Manon käis hindavalt mõttes läbi väljapääsud, aknad, relvad, mida ta pidi kasutama, kui nad end välja võitlevad. Instinkt sundis teda vanaema ette astuma, koolitus lasi tal võtta pihku kaks nuga enne, kui kuldsilmne mees sai silmigi pilgutada.
Ent mees kinnitas need valgisilmad temale. Naeratas.
„Tiivajuht.” Ta vaatas vanaema poole ja kallutas pead. „Matroon.”
Hääl lihalik ja imeline ja julm. Aga selle toon, nõudlikkus selles...
Miski Vernoni muiges mõjus nüüd liigselt pingutatuna, tema pruun nahk näis liiga kaame.
„Kes teie olete,” lausus Manon võõrale pigem käsu kui küsimusena.
Mees nõksatas lõuaga laua ääres seisvate vabade toolide poole. „Sa tead suurepäraselt, kes ma olen, Manon Mustnokk.”
Perrington. Kuidagimoodi teises kehas. Sest...
Sest see ebamaine ja rüve olend, mida ta vahel märkas Perringtoni silmist välja põrnitsemas... See oli siin, muutunud lihaks ja luuks.
Matrooni pingul nägu ütles Manonile, et tema oli juba ära arvanud.
„Ma väsisin selle längus liha kandmisest,” poetas mees kassiliku nõtkusega Vernoni kõrvale toolile libisedes. Pikkade ja võimsate sõrmede viibe. „Mu vaenlased teavad, kes ma olen. Mu liitlased võiks samuti teada.”
Vernon langetas pea ja ümises: „Mu isand Erawan, kui teile sobib, lubage mul tuua matroonile kosutust. Tal on selja taga pikk reis.”
Manon uuris pikka kõhetut meest. Kaks kinki oli ta neile andnud: austust Manoni vanaema vastu ja hertsogi pärisnime. Erawan.
Mida ukse taga koridoris valvav Ghislaine küll tollest olukorrast teadis?
Valgikuningas noogutas heakskiiduks. Perranthi isand vudis seina ääres oleva väikese puhvetlaua juurde ja haaras ühe kannu pihku. Manon ja matroon libistasid end deemonkuninga vastas olevatele toolidele.
Austus – midagi sellist, mida Vernon polnud kordagi mõnitava irveta pakkunud. Aga nüüd...
Vahest nüüd, kus Perranthi isand oli taibanud, mis masti koletis tema rihma hoidis, otsis ta meeleheitlikult liitlasi. Teadis vahest, et Manon... Et Manon võis tõesti selles plahvatuses oma rolli mängida.
Manon võttis laualt sarvest nikerdatud veetassi, kuid ei joonud sealt. Vanaema käitus samamoodi.
Teisel pool lauda muigas Erawan kergelt. Temast ei lekkinud mingit pimedust või rikutust – justkui oleks selle vaos hoidmiseks piisavalt võimas. Märkamatuna, kui jätta kõrvale need silmad. Manoni silmad.
Nende taga püsisid ülejäänud Kolmteist ja vanaema nõiaselts koridoris. Ainult nende esimesed asetäitjad jäid ruumi, kui uksed taas suleti.
Pannes neid kõiki valgikuninga juurde lõksu.
„Nii, kas väed Feriani kurus on valmis?” küsis Erawan. Mees vaatas nad üle moel, mis sundis Manoni huuli kokku pigistama, et mitte hambaid paljastada.
Vanaema loovutas vastu lühikese lõuanõksatuse. „Nad lähevad loojangul liikvele. Jõuavad Riftholdi kaks päeva pärast seda.”
Manon ei söandanud toolil end nihutada. „Te saadate armee Riftholdi?”
Deemonkuningas välgatas talle kissis silmil pilgu. „Ma saadan sind Riftholdi, et võtta tagasi mulle kuuluv linn. Kui oled ülesande täitnud, paigutatakse sinna Feriani leegion Iskra Kollakoiva juhtimise all.”
Riftholdi. Viimaks, viimaks ometi võitlema, et näha, mida nende lohemaod lahingus suudavad. „Kas nad oskavad rünnakut kahtlustada?”
Elutu naeratus. „Meie väed liiguvad liiga kähku, et teade nendeni jõuaks.” Polnud kahtlust, et seepärast seda informatsiooni seni vaka all hoitigi.
Manon toksis jalaga kiltkivipõrandal. Ta kibeles juba minema, et anda käsklusi ettevalmistusteks. „Kui paljud Morathi nõiaseltsid ma põhja poole viin?”
„Iskra lendab meie õhuleegioni teise poolega kohale. Arvaksin, et vaja on vaid mõnd seltsi Morathist.” Väljakutse – ja proovilepanek.
Manon kaalus seda. „Ma lendan Kolmeteistkümne ja kahe saatjaseltsiga.” Nende vaenlastel pole vaja saada head ülevaadet sellest, kui palju seltse lendab õhuleegionis või kuhu kogu see hulk peab suunduma. Manon võis korraliku summa peale kihla vedada, et pealinna rüüstamiseks piisaks isegi Kolmeteistkümnest.
Erawan kallutas nõusolekuks üksnes pead. Vanaema noogutas talle vaevumärgatavalt – see oli kõige lähemal heakskiidule, mida Manon suutis iial välja teenida.
„Mis saab printsist? Kuningast? Kuningas Dorianist?” küsis Manon.
Vanaema heitis talle pilgu, kuid deemon vastas: „Tahan, et tooksid ta isiklikult minu juurde. Kui ta rünnaku üle elab.”
Ja nüüd, kus tulist kuningannat enam polnud, muutusid Dorian Havilliard ja tema linn kaitsetuks.
Manonile läks see vähe korda. See oli sõda.
Sõda tuleb lõpuni pidada ja alles siis saab minna koju kõrbesse. Isegi kui see mees, see deemonkuningas võib väga vabalt antud sõna murda.
Sellega kavatses Manon hiljem tegeleda. Aga esmalt... ehtne lahing. Ta juba kuulis veres metsikut laulu.
Deemonkuningas ja vanaema vestlesid jälle. Manon pühkis mürtsuvate kilpide
