Darrow naeratas, kuid see ei jõudnud silmadeni. „Mõningane enesekontroll tuleks tema kõrgusele kasuks.”
Aelini kummalgi küljel olid Rowan ja Aedion vibunööridena pingul. Aga kui tema suutis ägedust rihma otsas hoida, võisid ka nemad…
Tema kõrgus. Mitte majesteet.
„Võtan arvesse,” ütles ta omaenda kerge muigega vastates. „Mis puutub sellesse, miks mina ja mu õukond soovisime teiega täna kohtuda…”
„Õukond?” Isand Darrow kergitas hõbedasi kulme. Seejärel kraapis ta pilguga aeglaselt üle Lysandra, Aedioni ja viimaks Rowani. Ren vahtis kõiki ammulisui, tema näole tekkis märk igatsusest või pigem meelehärmist. „Peate seda õukonnaks?”
„Ilmselgelt õukond laieneb, kui oleme Orynthis.”
„Ja mis seda puudutab, siis mina küll ei näe, kuidas saab üldse õukonda olla, kui te pole veel kuninganna.”
Aelin hoidis lõuga kõrgel. „Ma pole kindel, et taban teie sõnade tähendust.”
Darrow rüüpas õllekapast. Kõmatus, millega ta selle tagasi asetas, kaikus läbi ruumi. Tema kõrval oli Murtaugh muutunud liikumatuks kui surm. „Iga Terraseni valitseja peab saama heakskiidu kõigi alade valitsevatelt suguvõsadelt.”
Külm ja iidne jää raksus läbi Aelini soonte. Ta soovis, et võiks selles süüdistada kaelas rippuvat eset.
„Kas teie tulete mulle ütlema,” lausus ta liigagi vaikselt, tuli kõhus värelemas, keelel tantsisklemas, „et kuigi ma olen viimane elusolev Galathynius, ei kuulu mu troon veel mulle?”
Aelin tajus Rowani tähelepanu temale kinnitumas, kuid ta ei pööranud pilku isand Darrow’lt kõrvale.
„Ma ütlen teile üht, printsess. Ehkki te võite olla Brannoni viimane elusolev järeltulija, leidub ka teisi võimalusi, teisi suundi, kuhu minna, kui teid sobimatuks peetakse.”
„Weylan, palun,” lõikas Murtaugh vahele. „Me ei võtnud kokkusaamise pakkumist vastu selleks, vaid eesmärgiga arutada ülesehitust tema aitamiseks ja koostööks temaga.”
Keegi ei teinud temast välja.
„Teisi võimalusi, nagu näiteks teie?” küsis Aelin Darrow’lt. Tema suus kähardus suitsu. Ta neelas selle alla, see läks peaaegu kurku.
Darrow isegi ei võpatanud. „Te ei saa ju ometi eeldada, et lubame ühel üheksateistkümneaastasel palgamõrvaril uhkelt meie kuningriiki saabuda ja kukkuda käske klähvima. Tema vereliinist hoolimata.”
Mõtle see läbi, hinga sügavalt sisse. Mehed, raha, toetus sinu niigi murtud rahvalt. See on see, mida Darrow pakub, mida saaksid võita, kui suudad ainult oma neetud tuju kontrollida.
Ta summutas soontes lõõmava tule pomisevateks süteks. „Ma mõistan, et mu isiklikku ajalugu võib problemaatiliseks pidada.”
„Ma pean kõike teie juures problemaatiliseks, printsess. Millest väikseim mure on teie valik sõprade ja õukonnaliikmete koha pealt. Kas oskate mulle usutavalt selgitada, miks teie seltsis jõlgub üks lihtlabane hoor, keda esitletakse daamina? Või miks istub nüüd teie kõrval üks Maeve käsilastest?” Ta heitis Rowani suunas irve. „Prints Rowan, eks ole?” Ta pani ilmselt info tükikaupa kokku sellest, mida sõnumitooja saabudes talle kõrva sosistas. „Oh jaa, oleme teist kuulnud. On alles huvitav sündmuste käik, et kui meie kuningriik on kõige nõrgemas seisus ja selle pärija nii noor, suudab üks Maeve usaldusväärseimatest sõdalastest kanda kinnitada pärast nii paljusid aastaid, mil meie kuningriiki on vahitud sellise igatsusega. Või ehk on parem küsimus see, miks teenida Maeve jalge ees, kui saab valitseda ka printsess Aelini kõrval?”
Märkimisväärselt raske oli sõrmi rusikasse mitte suruda. „Prints Rowan on minu carranam. Ta on väljaspool igasugust kahtlust.”
„Carranam. Ammu unustatud mõiste. Mida Maeve teile veel sel kevadel Doranelle’is õpetas?”
Aelin hammustas vastuse alla, kui Rowani kämmal laua all tema kätt riivas. Mehe nägu oli tülpinud, huvitu. Rahulik paik keset metsikut ning jäist tormi. Kas tohib kõnelda, majesteet?
Aelini valdas tunne, et Rowan naudiks väga-väga ülesannet Darrow pisikesteks tükkideks kiskuda. Lisaks tekkis Aelinil tunne, et tema ise naudiks väga-väga võimalust Rowaniga selles ettevõtmises liituda.
Aelin noogutas põgusalt. Ta oli sõnatu ja hoidis leeke raskustega vaos.
Ausõna, ta tundis Darrow’le isegi veidi kaasa, kui haldjaprints heitis pilgu, mida tempis kolmsada aastat külma vägivalda. „Kas te süüdistate mind selles, et andsin kuningannale verevande valelikult?”
Nende sõnades polnud midagi inimlikku, midagi halastavat.
Tema kiituseks ei tõmbunud Darrow kössi. Selle asemel kergitas ta kulme Aedioni poole ja vangutas seejärel Aelini suunas pead. „Andsite oma püha vande sellele... mehele?”
Ren ahmis pisut õhku, kui ta Aedioni uuris. Seda armi, mis jumekal nahal selgelt silma paistis. Aelini polnud kohal, et Aedioni selle eest kaitsta. Ega Reni õdesid, kui nende maagiaakadeemia Adarlani sissetungi ajal tapamajaks muutus. Aedion märkas Reni üllatust ja raputas vargsi pead, justkui öeldes: „Ma räägin sulle hiljem.”
Ent Rowan nõjatus toolil tagasi ja naeratas kergelt – see oli jube. Hirmuäratav. „Olen tundnud paljusid printsesse, kes pidid kuningriike pärima, isand Darrow. Võin teile kinnitada üht. Absoluutselt ükski neist polnud iial nii loll, et lubada mõnel mehel nendega niimoodi manipuleerida, minu kuningannast rääkimata. Aga kui kavatseksin end troonile sepitseda, valiksin märksa rahulikuma ja jõukama kuningriigi.” Ta kehitas õlgu. „Äärmiselt rumal on arvata, et mu õde ja vend siin ruumis lubaks mul kuigi kaua elada, kui nad kahtlustaks mind soovis nende kuningannale või kuningriigile halba teha.”
Aedion noogutas süngelt, kuid Lysandra tema kõrval ajas end sirgu. Mitte vihast või üllatusest, vaid uhkusest. See murdis Aelini südant sama palju, kui seda kergendas.
Aelin muigas aeglaselt Darrow’le. Leegid kogunesid. „Kui kaua teil aega kulus, et teha loetelu igast võimalikust asjast, millega mind selle kohtumise käigus solvata ja süüdistada?”
Darrow ei teinud temast välja ja nõksatas lõuaga Aedioni poole. „Sina oled täna kuidagi väga vaikne.”
„Tõenäoliselt ei taha te kuigivõrd mu mõtteid praegu kuulda, Darrow,” vastas Aedion.
„Sinu verevande varastab välismaine prints. Sinu palgamõrvarist kuninganna määrab enda ümmardajateks lihtlabaseid hoorasid – ja ometi pole sul midagi öelda?”
Aedioni tool ägises. Aelin söandas piiluda ja avastas, et mees pigistas toolikülgi nii kõvasti, et veri valgus sõrmenukkidest.
Puiseks tõmbunud Lysandra ei pakkunud Darrow’le siiski seda rõõmu, et oleks häbist punastanud.
Ja Aelinil sai kõrini. Sädemed tantsisid sõrmeotstel.
Ent Darrow jätkas enne, kui Aelin sai kõnelda või ruumi tuhastada: „Aedion, kui sa loodad endiselt Terrasenis ametikohta saada, pead esmalt uurima, kas su sugulased
