teistele siis, kui saad.”
Ghislaine langetas pea ja marssis relvalattu.
Manon ei teinud Asterini kissis pilgust välja. Praegu polnud aeg selleks vestluseks.
Manon leidis tumma sepa tavapäraselt sepikojast, mehe nõest määritud laupa mööda voolas higi. Ent silmad kindlad ja rahulikud, kui mees tõmbas töölaualt veekindla palaka, et paljastada Manoni turvist. Poleeritud, üdini valmis.
Tumedast metallist rüü oli meisterdatud peente lohemaosoomustena. Manon libistas sõrmega üle kattuvate plaatide ja kergitas kinnast. See oli täiuslikult kujundatud tema enda käe järgi. „Imeilus.”
Jube, ent imeilus. Manon mõtiskles, mida sepp arvab asjaolust, et oli sepistanud turvise kandmiseks sel ajal, kui nõidnaine tema kaasmaalaste elusid lõpetama asub. Mehe punetav nägu ei reetnud midagi.
Manon võttis ära punase keepmantli ja asus tükikaupa turvist selga tõmbama. See libises peale nagu teine nahk. Paindlik ja nõtke seal, kus seda läks vaja, ning järeleandmatu seal, kus tema elu sellest sõltus.
Viimaks vaatas sepp ta üle ja noogutas. Seejärel küünitas meister laua alla, et asetada pinnale veel üks ese. Manon jõllitas vaid silmapilguks kroonitud kiivrit.
See oli sepistatud samast tumedast metallist. Nina- ja laubakaitsmed olid kujundatud nii, et tema nägu pidi suuremalt jaolt olema varjus – kui suu kõrvale jätta. Ja raudhambad. Krooni kuus oga turritasid väikeste mõõkadena üles.
Vallutaja kiiver. Deemoni kiiver.
Manon tundis endal nüüdseks relvastatud Kolmeteistkümne silmi, kui ta palmiku soomusrüü kaelaosa sisse torkas ja kiivri pea kohale tõstis.
See sobitus kergesti, sisemus tundus kuuma naha vastas jahe. Isegi suuremalt jaolt tema nägu peitvate varjude kiuste nägi ta seppa täiusliku selgusega, kui mehe lõug heakskiiduks laskus.
Manonil polnud aimugi, miks ta vaevus seda tegema, kuid ühel hetkel lausus suu: „Aitäh sulle.”
Mehe ainsaks vastuseks oli veel üks põgus noogutus enne, kui Manon tema laua juurest minema tuiskas.
Sõdurid kössitasid tormakal teel. Manon andis märku Kolmeteistkümnele ja saduldatud Abraxosele. Lohemadu uhkeldas parajasti uues turvises.
Ta ei vaadanud Morathi suunas tagasi, kui nad halli taevasse tõusid.
F4f
Aedion ja Rowan keelasid Darrow’ sõnumitoojal isandaid nende saabumisest hoiatama minna. Kui see oli mingi käik nende jalgealuse kõigutamiseks hoolimata sellest kõigest, mida Murtaugh ja Ren kevadel nende heaks tegid, tuli neil saada eelis mis iganes moel.
Aelini arvates oleks ta võinud tormist ilma teatava märgina võtta. Või andis siis Murtaugh’ vanus Darrow’le mugava ettekäände Aelini proovile panemiseks. Ta lõastas oma ägedust selle mõtte peale.
Kõrts asus ühel ristmikul kohe Tammelaane rägastikus. Vihma ja saabuva öö tõttu oli joomakoht triiki rahvast täis ja neil tuli hobuste tallikoha eest topelt maksta. Aelin uskus üsna kindlalt, et üks sõna temalt või välgatus reetlikku tuld oleks teinud tühjaks mitte ainult talli, vaid ka kõrtsi.
Lysandra tatsas ettevaatuse mõttes peaaegu kilomeetri võrra ette. Nende saabumisel lonkis vettinud kogu põõsastest välja ja karvane pea noogutas Aelinile. Õhk oli puhas.
Kõrtsis polnud enam ühtki vaba tuba. Saal ise andis peavarju ränduritele, küttidele ja kõikvõimalikule muule rahvale, kes paduvihma eest peavarju otsis. Osa istus koguni seina ääres. Selline kügelemine võis Aelini arvates kohtumise järel vabalt neidki ees oodata.
Paar pead käändus nende poole, kui nad sisenesid. Ent vihmast tilkuvad kapuutsid ja keepmantlid varjasid nägusid ning relvi hoolikalt. Pead pöördusid kähku jookide või kaartide või purjus lauljate juurde tagasi.
Lysandra oli viimaks võtnud tagasi inimkuju. Nagu naine mitu kuud tagasi tõotas, olid varem täidlased rinnad nüüd märksa väiksemad. Hoolimata sellest, mis neid kõrtsi taga asuvas privaatses söögitoas ees ootas, püüdis Aelin kujumuutja pilgu kinni ja muigas.
„Parem?” ümises ta üle Evangeline’i pea samal ajal, kui Darrow’ sõnumitooja koos Aedioniga läbi rahvahulga sammus.
Lysandra irve näis pooleldi metsik. „Oh, sul pole aimugi.”
Aelin võis vanduda, et Rowan nende taga mugistas naerda.
Kuller ja Aedion pöörasid ühte koridori. Tuhm küünlavalgus väreles vihmatilkadel, mis voolasid ikka veel alla nõo seljale kinnitatud ümaralt ja kriibitud kilbilt. Põhjala Hunt, kes võitis küll lahinguid haldjaliku kiiruse ja rammuga, teenis leegioni austuse ning ustavuse ära mehena – inimesena. Endiselt haldjakujul Aelin mõtles korra selle peale, kas oleks pidanud ka end muutma.
Sees ootas Ren Allsbrook. Veel üks lapsepõlvesõber, kelle Aelin oleks kunagi peaaegu tapnud, keda üritas veel möödunud talvel tappa ja kellel polnud aimugi Aelini tegelikust olemusest. Kes elas tema korteris taipamata, et see kuulus Reni kadunud kuningannale. Ja Murtaugh... Ähmased mälestused mehest hõlmasid peamiselt seda, kuidas Murtaugh istus Aelini onu lauas ja poetas talle salaja murakakooke.
Igasugune alles jäänud headus või ohutusekübe tuli tänu Aedionile, kelle kilpi rikkuvad mõlgid ja kriimud olid selle täielikuks tõendiks.
Aelini õlad hakkasid sissepoole kaarduma, kui Aedion ja sõnumitooja ühe puust ukse ees seisatasid ning korra koputasid. Välejalg nühkis end saba liputades tema sääre vastu. Aelin naeratas koerale. Too raputas end uuesti ja lennutas veepiisku laiali. Lysandra turtsatas. Tuua salakohtumisele kaasa märg koer – kui kuningannalik.
Ent Aelin lubas endale mitmeid kuid tagasi, et ei kavatse end esitleda kellegi muuna kui sellena, kes ta on. Ta roomas läbi pimeduse, vere ja ahastuse – ning jäi ellu. Ja isegi siis, kui isand Darrow pakub sõjaks mehi ja raha... seda on ka Aelinil. Rohkem on alati parem, kuid Aelin ei olnud tühjade kätega. Ta tegi seda enda nimel. Nende kõigi nimel.
Aelin ajas õlad taha. Aedion astus ruumi ja kõneles juba seesolijatega: „Nii tüüpiline teiesugustele värdjatele, et sunnite meid vantsima läbi vihma, kuna teie ei taha märjaks saada. Ren, näed tavapäraselt masendav välja. Murtaugh, alati puhas rõõm. Darrow – teie soeng paistab olevat sama hull kui minul.”
Keegi poetas kuiva ja külma häälega: „Arvestades salatsemist, millega sa seda kohtumist korraldasid, võiks arvata, et hiilid läbi omaenda kuningriigi, Aedion.”
Aelin jõudis irvakil ukseni. Ta kaalus, kas on mõtet avada vestlust sellega, et käskida neid tobudel vaiksemalt rääkida, kuid…
Nad rääkisidki. Tänu haldjakõrvadele tabas ta rohkem helisid kui keskmine inimene. Ta astus Lysandrast ja Evangeline’ist ette ning lasi neil siseneda enda taga. Ukseavas seisatades uuris ta privaatset söögituba.
Üks paokil aken pidi leevendama kõrtsi lämmatavat kuumust. Suurt nelinurkset lauda möirgava kamina ees katsid tühjad taldrikud, raasukesed ja kulunud serveerimisliuad. Selle taga istus kaks vanameest. Sõnumitooja sosistas parajasti ühele midagi kõrva, kuid sõnad olid Aelini haldjakuulamise jaoks liiga vaiksed. Seejärel kummardas ta neile kõigile ja lahkus omal
