mäletas neid kaksikmõõku mehe seljal. Neid tumedaid põletavaid silmi.
Suu kuivas veidi, kui ta aegamisi kapuutsi peast sikutas. Ren Allsbrook võpatas.
Ent vanamehed tõusid. Ta tundis neist üht.
Aelin ei teadnud, kuidas ta Murtaugh’d sel õhtul ära ei tundnud, kui läks laohoonesse nii paljudele nende seast lõppu peale tegema. Just Murtaugh peatas toona need tapatalgud.
Ent see teine kortsus vanamees... Nägu tugev ja nii kalk. Lõbu või rõõmu või soojuseta. Mees, kes oli harjunud saama oma tahtmist, kellele kuuletuti küsimusteta. Kere kõhn ja kiitsakas, ent selgroog veel sirge. Sõdalane, kuid mitte mõõga, vaid mõistusega.
Aelini vanaonu Orlon oli olnud mõlemat. Ja lahke. Ta polnud iial kuulnud Orloni suust ranget või raevunud sõna. Aga see mees... Aelin vastas Darrow’ hallisilmsele pilgule, kiskja tundis ära kiskja.
„Isand Darrow,” lausus Aelin pead kallutades. Ta ei suutnud kõverale irvele vastu panna. „Näib, et teil on soe.”
Darrow’ ilmetu nägu jäi liikumatuks. Ükskõikseks.
Nojah siis.
Aelin vahtis Darrow’d ja ootas. Ta keeldus katkestamast silmsidet enne, kui too vaevub kummardama.
Darrow pakkus vastu vaid kerge pealangetuse.
„Veidike sügavamalt,” nurrus Aelin.
Aedioni nähvav pilk kubises hoiatusest.
Darrow ei teinud midagi sellist.
Hoopis Murtaugh kummardas sügavalt ja lausus: „Tema Kuninglik Majesteet. Palun vabandust, et saatsime sõnumitooja teid siia kutsuma, aga mu lapselaps muretseb mu tervise pärast.” Katse naeratada. „Minu meelepahaks.”
Ren ei teinud vanaisast välja ja tõukas end kaminasimsilt lahti. Saabaste sammud olid ainsaks heliks, kui ta ümber laua kõndis. „Sa teadsid,” kähistas ta Aedionile.
Lysandra pani targu ukse kinni. Ta viipas, et Evangeline ja Välejalg seisaksid akna juures – otsiksid igasuguseid piiluvaid silmi. Aedion muigas Renile pisut. „Üllatus.”
Enne kui noor isand jõudis midagi vastu öelda, astus Rowan Aelini kõrvale ja tõmbas kapuutsi peast.
Mehed kangestusid, kui haldjasõdalane paljastus tuhmistamata hiilguses – tema silmis läikis juba klaasistunud vägivald. Ta juba keskendus isand Darrow’le.
„Nii, seda pilti pole mina näinud juba terve ajastu vältel,” pomises Darrow.
Murtaugh talitses šokki – ja vahest ka kerget hirmu. Piisavalt, et sirutada kätt tühjade toolide poole nende vastas. „Palun, istuge. Vabandust segaduse pärast. Me ei taibanud, et sõnumitooja võib teid nii ruttu kohale tuua.” Aelin ei teinud katsetki istet võtta. Nagu ka ükski tema kaaslastest. Murtaugh lisas: „Võime tellida uut toitu, kui soovite. Olete kindlasti näljased.” Ren heitis vanaisale hämmeldunud pilgu. See ütles Aelinile kõike, mida tal oli vaja teada mässaja arvamusest enda kohta.
Isand Darrow vahtis teda jälle. Hindavalt.
Alandlikkus – tänutunne. Ta võis seda proovida, ta sai seda proovida, neetud küll. Darrow ohverdas tema kuningriigi nimel, tal oli mehi ja raha, mida pakkuda saabuvas lahingus Erawani vastu. Tema kutsus selle kohtumise kokku, tema palus neil isandatel temaga kohtuda. Mis siis, kui see toimus teises kohas. Nad olid kõik siin. Sellest piisas.
Aelin sundis end laua juurde kõndima. Ta võttis endale tooli Darrow’ ja Murtaugh’ vastas.
Ren jäi seisma ning jälgis teda, silmis tume tuli.
Ta lausus Renile vaikselt: „Aitäh, et aitasid sel kevadel kapten Westfalli.”
Reni lõual väreles lihas. „Kuidas tal läheb? Aedion mainis kirjas tema vigastusi.”
„Viimatistel andmetel oli ta teel Antica ravitsejate juurde. Läks Torre Cesme suunas.”
„Tore.”
„Kas suvatsete mind valgustada, kust te üksteist tunnete, või pean ise arvama?” küsis isand Darrow.
Aelin hakkas selle hääletooni peale kümneni lugema. Ent Aedion oli see, kes istet võttes manitses: „Ettevaatust, Darrow.”
Darrow põimis pahklikud, kuid hoolitsetud sõrmed kokku ja sättis lauale. „Või muidu mis? Kas põletate mu tuhaks, printsess? Sulatate mu luud?”
Lysandra libistas end Aedioni kõrvale ja küsis koolitatud magusa ohutusega: „Kas sellesse kannu on jäänud vett? Reis läbi tormi kurnas üpriski.”
Aelin võinuks sõbrannat suudelda katse eest nõelteravat pinget nüristada.
„Kes, lubage palun, olete teie?” Darrow kortsutas kulmu hunnitu ilu ja ülespidi kaldus silmade peale, mis ei tõmbunud leebetest sõnadest hoolimata tema pilgu eest tagasi. Õigus küll. Darrow ei teadnud, kes reisisid Aelini ja Aedioni seltsis. Või mis andeid neil oli.
„Lysandra,” vastas Aedion kilbil rihma lahti tehes ja seda raske mütsatusega enda taha asetades. „Caraverre’i emand.”
„Pole olemas Caraverre’i,” lausus Darrow.
Aelin kehitas õlgu. „Nüüd on.” Lysandra otsustas selle nime kasuks nädala eest. Sõbranna kargas keset ööd püsti ja peaaegu karjus seda Aelinile kohe, kui sai end piisavalt koguda, et taas inimkuju võtta. Aelin kahtles, kas ta suudab veel mõnda aega unustada vaatepilti suurte silmadega varjuleopardist, kes üritas kõneleda. Ta muigas Renile, kes vahtis teda endiselt kui pistrik. „Võtsin endale vabaduse osta maa, mille su pere ära andis. Tundub, et teist saavad naabrid.”
„Ja millisest vereliinist pärineb emand Lysandra?” küsis Darrow. Isanda suu tõmbus pingule Lysandra tätoveeringul oleva põletusmärgi peale, mida võis näha hoolimata võetud kujust.
„Me ei korraldanud kohtumist vereliinide ja päriluse arutamiseks,” vastas Aelin leigelt. Ta vaatas Rowani poole. Haldjaprints noogutas kinnituseks, et kõrtsipersonal viibis ruumist kaugel ja kuuldekauguses polnud kedagi.
Rowan marssis serveerimislaua juurde, et tuua Lysandrale klaasike vett. Ta nuhutas seda hoolikalt. Aelin teadis, et Rowani maagia käis sealt läbi, otsis veest kõikvõimalikke mürke või uimasteid samal ajal, kui ta hõljutas fantoomtuule peal nende juurde neli klaasi.
Kolm isandat vahtisid suurisilmi vaikuses pealt. Rowan võttis istet, valas ükskõikselt vett, kutsus siis kohale viienda klaasi, täitis selle ja hõljutas Evangeline’i juurde. Tüdruk säras maagia peale ja jätkas vihmapritsmetega kaetud aknast välja vahtimist. Kuulas hoolikalt pealt, teeseldes ise, et on ilus, kasutu ja väike. Täpselt nii, nagu Lysandra teda õpetas.
„Vähemalt on teie haldjasõdalasest kasu ka muul moel kui jõhkraks vägivallaks,” lausus isand Darrow.
„Kui seda kohtumist katkestavad ebasõbralikud jõud,” lausus Aelin tasakaalukalt, „tunnete selle jõhkra vägivalla üle rõõmu, isand Darrow.”
„Ja kuidas
