Muie Rowani suunas.
Aelini maailm kaldus pisut viltu. Isegi Aedion kahvatus. Mitte keegi polnud iial vihjanud ametlikust katsest neid paari panna. Või et Ashryverid jätsid tõepoolest Terraseni sõja ja hävingu kätte.
„Mida küll räägivad jumaldavad massid päästja-printsessist,” mõtiskles Darrow ja asetas peopesad lauale, „kui kuulevad tema elust sel ajal, kui nemad põrgupiinu kannatasid?” Kõrvakiil, üks teise järel. „Aga,” lisas Darrow, „sina oled alati olnud hea enda hooramises, Aedion. Kuigi ma mõtlen, kas printsess Aelin teab, mida…”
Aelin viskus peale.
Mitte leegi, vaid terasega.
Darrow’ sõrmede vahel judisev pistoda väreles praksuva kamina valguses.
Aelin lõrises vanamehele näkku. Rowan ja Aedion ajasid end toolidelt pooleldi püsti. Ren sirutus relva järele, kuid teda näis tabavat iiveldus – iiveldus varjuleopardi peale, kes istus nüüd seal, kus hetk tagasi oli Lysandra.
Murtaugh vahtis ammulisui kujumuutjat. Ent Darrow põrnitses vihaselt Aelini, nägu raevust valge.
„Tahate mind solvangutega loopida, Darrow. Laske käia,” sisistas Aelin. Tema nina puudutas peaaegu isanda oma. „Aga solvake veel minu lähedasi ja järgmisel korral ma mööda ei viska.” Tema silmad vilksasid pistodale vanamehe harali sõrmede vahel, relv asus laigulisest ihust juuksekarva kaugusel.
„Näen, et olete pärinud isa ägeduse,” irvitas Darrow. „Niimoodi plaanitegi valitseda? Kui keegi ei meeldi, siis kukute ähvardama?” Ta libistas käe relva juurest ära ja tõmbas selle piisavalt tagasi, et käsi ristata. „Mida arvaks Orlon sellisest käitumisest, sellisest jõhkrutsemisest?”
„Valige sõnu targalt, Darrow,” hoiatas Aedion.
Darrow kergitas kulme. „Kogu senine töö ja kümne aasta jooksul tehtud ohverdused on ellu viidud Orloni nimel ning tema austamiseks. Selleks, et päästa tema kuningriiki – minu kuningriiki. Ma ei kavatse lasta ühel ärahellitatud ja ülbel lapsel seda jonnihoogudega hävitada. Kas nautisite neil aastatel Riftholdi rikkusi, printsess? Nii kerge oli unustada meid siin Põhjalas sel ajal, kui ostsite riideid ja teenisite koletist, kes mõrvas teie pere ning sõbrad?”
Mehed ja raha ja ühendatud Terrasen.
„Isegi teie nõbu aitas meid Põhjalas, hoolimata hooramisest. Ja Ren Allsbrook…” Põgus käeviibe Reni suunas. „Kas teadsite, et sel ajal, kui teie kümblesite luksuses, kraapis Ren koos vanaisaga kokku iga võimaliku vaskmündi. Kõik selle eesmärgiga, et leida võimalust mässajate üritust elus hoida? Nad ööbisid vargsi uberikes ja magasid hobuste all?”
„Sellest piisab,” nähvas Aedion.
„Las ta jätkab,” sekkus Aelin. Ta nõjatus toolil tagasi ja ristas käed.
„Mida teil veel öelda on, printsess? Kas te arvate tõesti, et Terraseni rahvas ihkab troonile kuningannat, kes teenis nende vaenlast? Kes jagas aset nende vaenlase pojaga?”
Lysandra lõrin pani klaasid värisema.
Darrow ei lasknud end häirida. „Kuningannat, kes nüüd jagab kahtlemata voodit haldjaprintsiga. Tolle haldjaprintsiga, kes teenis meie selja taga teist vaenlast. Mida teie arust meie rahvas sellest arvab?”
Aelin ei tahtnud teada, kuidas Darrow selle ära arvas või mida ta nende vahelt välja luges.
„See, kes jagab minuga voodit, ei puutu vähimalgi määral teisse.”
„Ja seepärast ei sobigi te valitsema. Kuninganna voodikaaslane on kõigi mure. Kas valetate oma rahvale mineviku kohta. Eitate, et teenisite kukutatud kuningat – ja teenindasite teistsugusel moel ka tema poega?”
Laua all sööstis Rowani kämmal suruma tema kätt. Mehe sõrmi kattev jää rahustas Aelini küünte juures värelema hakkavat tuld. Mitte hoiatuseks või noomimiseks – ainult ütlemaks, et ka tema võitles raskustega selle vastu, et Darrow’ nägu messingist liuaga mitte segi peksta.
Niisiis ei katkestanud ta Darrow’ga silmsidet ka siis, kui põimis sõrmed Rowani näppudega.
„Ma avaldan oma rahvale,” lausus Aelin vaikselt, kuid mitte nõrgalt, „kogu tõe. Ma näitan neile seljal vooklevaid arme Endovierist, kehal olevaid arme Celaena Sardothienina veedetud aastatest. Ma räägin neile, et uus Adarlani kuningas pole koletis. Meil on üks vaenlane – see värdjas Morathis. Dorian Havilliard on ainus lootus ellujäämiseks – ja tulevaseks rahuks meie kahe kuningriigi vahel.”
„Ja kui pole? Kas purustate tema kivilossi samamoodi, nagu tegite klaaslossiga?”
Chaol mainis seda juba mitu kuud tagasi. Ta oleks pidanud tollal rohkem läbi mõtlema, et tavakodanikud võisid nõuda piiranguid tema väele. Tema ümber kogunenud õukonna väele. Kuid las Darrow usub pealegi, et tema purustas klaaslossi. Las usub südamerahus, et Aelin tappis kuninga. See oli parem kui potentsiaalselt katastroofiline tõde.
„Kui soovite endiselt olla osa Terrasenist,” jätkas Darrow, kui keegi ei vastanud, „olen kindel, et Aedion leiab teile Turmas mingit kasutust. Minul teile Orynthis kasutust ei ole.”
Aelin lükkas kulmud üles. „On teil mulle veel midagi öelda?”
Mehe hallid silmad muutusid tulikiviseks. „Ma ei tunnista teie õigust valitsemisele. Ma ei tunnista teid Terraseni täieõigusliku kuninganna kohale. Nagu ka Sloane’i, Ironwoodi ja Gunnari isandad, kes moodustavad allesjäänud enamiku teie onu kunagisest õukonnast. Kui Allsbrooki suguvõsa isegi püsib teie poolel, on endiselt üks hääl nelja vastu. Kindral Ashryveril pole siin maid ega tiitleid ja seetõttu ka õigust sõna sekka öelda. Mis puutub emand Lysandrasse, siis Caraverre pole ametlik territoorium. Samuti ei tunnista me tema pärilusliini ega teie ostu nende maade küsimuses.” Ametlikud sõnad ametlikuks teadaandeks. „Kui naasete Orynthisse ja võtate trooni üle meie kutseta, peetakse seda sõjakuulutuseks ja riigireetmiseks.” Darrow tõmbas kuue vahelt paberi, mida kirjasid uhked käekirjad ja neli erinevat allkirja. „Käesolevast hetkest, kui ei otsustata teisiti, jääte vere järgi printsessiks – kuid mitte kuningannaks.”
F5f
Aelin jõllitas ainiti paberitükki. Nimesid, mis kirjutati alla ammu enne seda õhtut. Mehi, kes otsustasid tema vastu näost näkku kohtumata. Mehi, kes muutsid pelgalt allkirju andes tema tulevikku, tema kuningriiki.
Võib-olla oleks ta pidanud selle kohtumise korraldamisega ootama, kuni jõuab Orynthi. Kuni tema rahvas näeb ta tagasitulekut ja teda oleks olnud raskem palee ette kõnniteele visata.
„Lõuna-Adarlanis koguneb meie häving. Ja ometi keskendute teie sellele?” kähistas Aelin.
Darrow irvitas. „Kui vajame teie oskuste komplekti, saadame sõna.”
Aelinis ei põlenud tuld, isegi söed ei hõõgunud. Justkui oleks Darrow selle rusikasse pigistanud, ära kustutanud.
„Turm ei kuula kedagi teist kui Aelin Galathyniust,” lausus Aedion. Mehe hääles kõlas vihje sellele legendaarsele jultumusele.
„Turm,” sülitas Darrow, „on nüüd meie käsutada. Juhul, kui troonil pole sobivat valitsejat, juhivad
