surutud kaarti. Manon järgis matrooni pilku Avery jõe teises otsas asuva Hõbejärve ja Valgekihva mägede varju pugenud linnani. Anielle.
Perrington – Erawan – kehitas laiu õlgu. „Selle isand pole kuulutanud veel ustavust ei mulle ega poiss-kuningale. Kui temani jõuab sõna Riftholdi langusest, leiame arvatavasti tema kullerid meie lävelt lömitamast.” Naeratusevärelus. „Nende kants järve Läänekoskedel kannab endiselt arme viimasest korrast, kui minu väed seal marssisid. Olen Anielle’is näinud möödunud sõjale püstitatud arvukaid monumente – sealne isand teab, kui kergesti võin tema linna taas tapamajaks muuta.”
Manon uuris kaarti ja lükkas küsimused kõrvale.
Vana. Valgikuningas oli nii vana, et pani ta tundma end noorena. Muutis ka tema vanaema lapseks.
Rumal – võib-olla oli vanaema rumal, et müüs neid tahtmatult liitu selle olendiga. Ta sundis end vastama Erawani pilgule. „Kui kantsid on Morathis, Riftholdis ja Anielle’is, katab see ainult Adarlani lõunapoolset osa. Aga Feriani kurust põhja poole? Või Adarlanist lõunasse?”
„Bellhaven püsib minu kontrolli all. Selle isandad ja kauplejad armastavad kulda liiga palju. Melisande...” Deemonkuninga kuldsilmad kinnitusid lääneriigile teisel pool mägesid. „Eyllwe lebab purustatult selle all, Fenharrow on üks söötis vare idas. Melisande parimates huvides on endiselt liita oma väed minu omadega, eriti siis, kui Terrasenil pole vaskmüntigi hinge taga.” Kuninga pilk uitas põhja poole. „Aelin Galathynius peaks olema nüüdseks jõudnud talle kuuluva troonini. Ja kui Riftholdi pole, avastab Aelin, kui väga üksi ta Põhjalas on. Brannoni pärijal pole sellel mandril liitlasi. Enam mitte.”
Ent Manon märkas deemonkuninga silmi Eyllwele sööstmas – ainult korraks.
Ta vaatas vanaema poole. Too püsis hääletu, ent vahtis Manoni ilmega, mis tõotas surma, kui ta liigselt peale käib. Aga Manon ütles Erawanile: „Teie pealinn on teie kaubanduse süda. Kui päästan sellele valla oma leegioni, on teil vähe inimliitlasi…”
„Viimati, kui ma vaatasin, Manon Mustnokk, oli see minu leegion.”
Manon pidas Erawani lõõmavale pilgule vastu, ehkki see kooris ta paljaks. „Muutke Rifthold ahervaremeteks. Sellised valitsejad nagu Anielle’i isand või Melisande kuninganna või Fenharrow’ isandad võivad väga hästi leida, et ühine liit teie vastu väärib riski. Kui purustate omaenda pealinna, miks peaks nad siis uskuma teie väiteid liidust? Saatke enne meid välja määrus, et kuningas ja kuninganna on selle mandri vaenlased. Kuulutage meid Riftholdi vabastajateks, mitte vallutajateks, ja las teised valitsejad mõtlevad järele enne, kui liituvad Terraseniga. Ma rüüstan linna piisavalt meie väe näitamiseks, kuid ei lase Raudhammaste armeel seda rusudena maha jätta,” rääkis Manon kuival toonil.
Need kuldsilmad ahenesid mõtlikult.
Manon teadis, et vanaema oli ühe sõna kaugusel sellest, et küüntega mööda tema põski tõmmata, kuid hoidis õlgu taga. Ta ei hoolinud linnast ega selle rahvast. Aga see sõda võib tõesti nende vastu pöörduda, kui Riftholdi hävitamine laialipillutatud vaenlased kokku liidab. Ja Mustnokkade tagasiminekut kõrbesse sedavõrd kauem venitada.
Vernoni silmad vilksasid Manoni omadega kohtuma. Hirm – ja kaalutlus. Ta pomises Erawanile: „Tiivajuhil on hea tähelepanek, mu isand.” Kas Vernon teadis midagi, mida Manon ei teadnud?
Ent Erawan kallutas pea viltu ja mehe kuldjuuksed libisesid üle lauba. „Sellepärast oledki sina mu tiivajuht, Manon Mustnokk. Üksnes sellepärast ei võitnudki seda kohta endale Iskra Kollakoib.”
Manonis madistasid jälestus ja uhkus, kuid ta noogutas.
„Veel üks asi.”
Ta püsis vagusi ja ootas.
Deemonkuningas lösutas toolil. „Riftholdis kõrgub üks klaassein, mida on võimatu mitte märgata.” Manon teadis seda – ta oli selle peal kükitanud. „Kahjusta linna piisavalt, et hirmu tekitada, meie väge näidata. Aga see müür... See lõhu maha.”
„Miks?” küsis Manon vaid.
Kuldsed silmad miilasid tuliste sütena. „Sümboli lõhkumine võib vaimu murda sama palju kui verevalamine.”
See klaassein – Aelin Galathyniuse vägi. Ja halastus. Manon vastas pilgule piisavalt kauaks, et noogutada. Kuningas nõksatas lõuaga suletud ukse poole ja saatis nad sõnatult minema.
Manon jõudis ruumist välja enne, kui pöördus tagasi Vernoni suunas. Alles tükk aega hiljem jõudis Manonile kohale, et ta oleks pidanud jääma matrooni kaitsma.
Kolmteist ei vahetanud omavahel sõnagi enne, kui nad maandusid all paikneva sõjaväelaagri isiklikus relvalaos. Nad ei julenud sellega riskida isegi siis, kui saduldasid uues lohelas lohemadusid.
Alalõpmata suitsu ja hämarusse mähkunud Morathist tuiskas läbi kaks Manoni välja valitud saatjaseltsi. Mõlemad Mustnokkade seast. Nood tüürisid nüüd omaenda relvaladude poole. Tore.
Seistes nüüd orupõhja poris kokkuklopsitud ääside ja telkide labürindi kõrval, ütles Manon kogunenud Kolmeteistkümnele: „Lendame välja kolmekümne minuti pärast.” Nende taga ruttasid sepad ja talitajad juba vinnama turvist maa külge aheldatud lohemadudele.
Kui nad on targad või kiired, ei lõpeta nad nende lõugade vahel. Asterini taevasinine emane juba mõõtis pilguga talle lähimat meest.
Manonil oli peaaegu kiusatus vaadata, kas too ampsaks mehest tüki välja, kuid ütles siis nõiaseltsile: „Kui veab, jõuame kohale enne Iskrat ja anname tooni selles, kuidas rüüstamine kulgeb. Kui ei, otsime saabudes Iskra ja tema seltsi üles ning vaigistame tapatalguid. Prints jätke mulle.” Ta ei söandanud neid sõnu öeldes Asterini poole vaadata. „Mul pole kahtlustki, et Kollakoivad üritavad tema pead endale võita. Peatage igaüks neist, kes söandab seda võtta.”
Ja vahest tehku ka Iskrale lõpp peale. Lahingus juhtub ju alatasa õnnetusi.
Kolmteist kummardas kuulekalt. Manon osutas peaga kipaka telgiriide all asuva relvalao poole. „Täisturvis.” Ta heitis kaaskonnale lõikava irve. „Meie ei esitle end pidulikult muul moel, kui oma parimat kandes.”
Talle vastas kaksteist peegeldavat irvet – ja nad lõid lahku. Seltskond suundus laudade ja mannekeenide poole, kuhu nende turviseid viimastel kuudel hoolikalt ja piinliku täpsusega ehitati.
Ainult Asterin jäi tema kõrvale, kui Manon rabas Ghislaine’il käsivarrest sel hetkel, mil käharpäine vaht mööda jalutas.
Manon pomises üle sepikodade kõlksumise ja lohemadude möirete: „Räägi meile, mida sa tead Erawanist.” Ghislaine avas suu, tume nahk kahvatu. Manon nähvas: „Lühidalt.”
Ghislaine neelatas kõvasti ja noogutas samal ajal, kui ülejäänud Kolmteist end nende taga valmis pani. Sõdalasest õpetlane sosistas nii, et kuulsid ainult Manon ja Asterin. „Tema oli üks kolmest valgikuningast, kes aja koidikul sellesse maailma tungis. Ülejäänud kaks tapeti või saadeti tagasi nende tumedasse ilma. Erawan jäi väikese armeega maha. Erawan põgenes siia mandrile pärast seda, kui Maeve ja Brannon tema väed laiaks litsusid. Ta kulutas tuhat aastat selleks, et salaja sügaval Valgekihvade all oma arvukust taastada. Kui Erawan oli valmis… Kui ta märkas kuningas Brannoni leeki tuhmumas, vallandas ta rünnaku selle mandri üle võtmiseks. Legendi järgi alistasid ta Brannoni tütar ja tolle
